Kevadest, kalast ja kabjalöökidest

Kevadest, kalast ja kabjalöökidest

 

Mul on rõõm saata siit Abruka saarelt igasse ilmakaarde kevadisi tervitusi. Kevad on pöördumatult käes ja tänaseks juba nädal vana, nii-öelda lapsekingades.

Abrukale saabus kevad sombuselt ja pilvealuse ilmaga, otsekui veel kord kinnitades, et kevadilmal on mitu nägu. Talve viimane päev oli see-eest aga päikeseline, soe ja rõõmsameelne.

Ei mingit lahkumisele omast raskemeelsust. Teadjate arvates on tänavune kevad tavapärasest paar nädalat ees. Looduses ja kalendris astuvad nad aga ühte jalga. Jää on selleks korraks meie merest läinud ja kõik lahesopidki jäävabad. Kõiki looduse kevademärke ümber jutustada enam ei jõua, kevad lihtsalt ongi käes: merel, maal, metsas, õhus ja inimeste hingeski. Kevad on meie ümber ja meie sees. Loodus meie ümber muudkui tärkab ja ärkab ja inimestel on käed-jalad kevadtöid täis. Nende kõikide üleslugemisega jääksime siin ilmselt ajahätta.

Saarte elanikel, kellel kalapüügiks õigus ja merelemineku luba olemas, on tööd sellevõrra rohkem. Vaja paadid, püünised ja muu mereinventar üle vaadata ja töökorda sättida. Saareelanikud on kord juba sellise soolikaga, et nemad ilma kalata kohe ei saa ja küllap ei oskagi elada.

Liha ja vorst võivad laual ja külmkapis olla, aga kala peab toidulaual olema. Ning katsu sa oma külalistele selgeks teha, et elad merede keskel ja kalal käid Kuressaare turul. Värske kala on hõrgutis omaette ja soolakala teeb jälle südame tahedaks, nii et katsu, kuidas tahad, aga kalata siin Abruka saare peal pole hakkama saadud ega saada ka tulevikus. Iseasi on muidugi see, kas ja kui palju seda kala siin meie meres on.

Muidugi jääb mõni asi ilmselt terveks igavikuks korduma, nimelt kaluri ihalus suurte saakide järele. Ei heiduta rannameest läinud aastate ebaõnn ega aastast aastasse hullemaks minev bürokraatia kadalipp. Kui sul meri ja kalapüük veres, ei siis teisiti saa – ikka kipud igal kevadel taas ja uuesti merele, kala kaema, mis sest, et ainult ehk oma ja naabrimemmede tarbeks, aga kalale kipud ikkagi. Vähe sellest, et ise, sõprugi meelitad merele. Nii need sõltlased kasvavad, meresõltlased, mehed, kes mereta kuidagi ei saa ja võta kinni, kas on siis vajagi saada.

Seniks aga täname traalimehi, kes Abrukale aeg-ajalt värsket saadavad, kuigi nad ise on kõvasti keelanud sellest rääkida. Turuvarblased, kotimehed ja muud asjanagad pidavat kohale lendama ja siis on kuri karjas ja jama majas. Aga küllap me kõigiga toime tuleme, saame hüljeste ja kormoranidega hakkama, kodustame haigrudki ära, asi see turuvarblased siis taltsaks teha pole.

Abruka mehed, nagu teada on, tulevad toime enamiku asjadega siin jumala taeva all. Tõsi küll, mõnes asjas tulevad aeg-ajalt ette mõningad tagasilöögid, aga seda juhtub ju parimateski peredes, mis see Abruka siis erand on.

Kui täpsemaks minna ja asjast tõsiselt rääkida, siis tagasilöök tuli sõna otseses mõttes. Nimelt juhtus Abrukal mõni päev tagasi järgmine lugu. Ühte kohalikku meest, kes hobusele veidi vale nurga alt lähenes, tabas kabjalöök otse näkku. Võta sa kinni, millest need hobuse ja peremehe vahelised erimeelsused alguse said või milliseid maailmavaatelisi seisukohti nad ei jaganud, aga fakt on see, et hoop oli tugev, tabav ja täpne, trauma tõsine ja meditsiinilise sekkumiseta enam kuidagi hakkama ei saadud.

Õnnetustega on kord nii, et nendel on harjumus mööda inimesi käia. Kui nad mööda kivisid ja kände käiksid, poleks meil sest sooja ega külma, paraku aga on asi teisiti. Lugu iseenesest polekski rääkimist väärt, kui tegemist poleks olnud meretaguse asjaga. Esmaspäeval, kui õnnetus juhtus, polnud paadipäeva ja meri võttis vaevaks tormata. Tohtrit-velskrit Abrukas pole ja kuna asi oli tõsine, siis polnud valikuid eriti palju, kõigest kaks, kas üritada laevaga või tulla helikopteriga.

Helikopter tuleb muidugi kaugelt ja on kallis ja aega läheb ka oma kaks tundi. Laevaga on odavam ja mis peamine, kiirem, pole ju kaugelt tulla, kõigest Roomassaarest.

Aga häda ju selles, et tormab. Abruka laev Heili oli värskelt remondist tulnud ja esimene sõit tormisele merele polnuks just kõige õigem ja targem tegu. Eks nii arvas ka Tõnis Siplane, Abruka laeva kapten. Aga nagu vanasõnagi ütleb, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem – nii ka antud olukorras. Õnneks oli lootsilaeva kapten Kalle Koitmaa nõus tugevast tormituulest hoolimata Abruka reisi ette võtma.

Ka kehvematel asjadel on parem pool. Seni kuni me ümber leidub mehi, kes julgevad vajadusel tormisele merele vastu seista ja on nõus hädas olijatele abi osutama, saab ka saareelanik Abrukal end turvaliselt tunda. Aitäh Kalle Koitmaale abi eest ja muidugi ka Tõnis Siplasele, kes asjaajamise oma mureks võttis. Olgu tegu kellega iganes, meil Abrukal on iga elanik arvel ja ega neid mehi siin saarel ikka kerapealt kerida ka pole, nagu Tuuliku Jüri ütleb. Nüüd tuleb aga tõdeda, et Abruka mehed on jälle pildil. Seda, et hobuse kabjalöök mehe pealinna viib, igas külas ei juhtu. Nii need lood ja laulud siin Abrukal sünnivad.

Abruka sadamas aga valmistuvad Vetmeni mehed süvendustöid lõpule viima. Sissesõit Abrukasse saab kividest puhtaks ja süvendajate töö selleks korraks otsa, kuni sadamas uuesti ehituseks lahti läheb.

Üldse peaks meil Abrukal käesoleval aastal kuuldavasti vilgas ehitustegevus lahti minema. Kaarma valla tellimusel peaks sadamahoone juurde valmima ehitis, mida võib tinglikult väliköök-paarguks kutsuda. Abruka Muuseumi Seltsi maja juurde peaks aga kerkima vabaõhulava koos publikule mõeldud istepinkide ja muu vajalikuga. Lisaks hoogustub saarel ka individuaalelamuehitus. Selle tulemusena kerkib Abrukale mitu uut maja, mis võimaldavad saarel aastaringselt elada. Nii et ehitajad valmistuvad töiseks hooajaks. Aga laseme asjadel omasoodu kulgeda ja vaatame, mida elu edaspidi Abrukale toob.

Kõigest sellest juba järgmisel korral. Seniks ilusat olemist ja elamist kõigile ja olge mõnusad.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 76 korda, sh täna 1)