Kellele kuulub võim? (2)

Kellele kuulub võim?

 

Demokraatlikus ühiskonnas tavatsetakse rääkida, et võim kuulub rahvale, kuid juba enne Eesti riigi taasiseseisvumist, laulva revolutsiooni ajal, esitas Mikk Mikiver uuesti paarkümmend aastat varem, 1969. aastal Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumängus” püstitatud retoorilise küsimuse: „Kui võim kuulub rahvale, siis kellele ta ikkagi kuulub?“

Sellele küsimusele on Eestis otsitud vastust ka viimased kakskümmend aastat. Küsimus võimust on igasuguse poliitika lähtekohaks ja samas ka selle eesmärgiks. Nüüd, kus uus võimukoalitsioon moodustumas, on lugejal ehk kasulik teada, mida võimuteostamisest arvatakse nö kaugemal ja lähemal.

Tänapäeva Eestis valitseb argiarusaam, et võimu teostavad poliitikud ja erakonnad, kuid see ei vasta enam tõele. 1986. aastal ilmunud raamatuga „Riskiühiskond: teel uue modernsuse poole” (ek 2005) endale koha nüüdisaegsete mõjukaimate ühiskonnateadlaste seas kindlustanud Saksa sotsioloog Ulrich Beck väidab, et poliitika ja mittepoliitika on vahetanud kohad. Kui 20. sajandi kahel esimesel kolmandikul omandas poliitika „interventsiooniriigi“ võimupotentsiaali, siis nüüd nihkub ühiskonna kujundamise võime poliitilisest süsteemist teaduslik-tehnilisse ja majandussfääri.

Becki sõnul ohustavat poliitilist süsteemi hoopis võimust ilma jäämine. Poliitilised institutsioonid muutuvad administraatoriteks arengule, mida nad ei ole planeerinud ega suuda kujundada, ent mille eest nad ometi kuidagi peavad vastutama.

Teisalt on teaduses ja äris tehtavad otsused laetud mõjuvõimsa poliitilise sisuga, millel samas puudub ühiskonna heakskiit. Poliitikute ülesandeks jääb kätteõpitud, usaldustäratavate žestide abil tutvustada valijatele neist väljaspool kavandatud reisi tundmatule maale, justkui oleks see nende endi välja mõeldud ja hoolikalt läbi kaalutud.

Avaliku võimu küsimus

Kes on siis need „kavandajad“? Kus asub poliitika tegelik tuum, mille suhtes poliitikud on üksnes „tankistid“? Need küsimused sunnivad juurdlema selle üle, mis on poliitika sügavam olemus, kust ta saab alguse ning mis ühendab kõige erinevamaid ühiskonnakordi ja kultuurilisi tegelikkusi sügavamal tasemel.

See arutlus viibki mind võimu mõiste juurde, selle määratlemiseni, miks ühtedel inimestel on õigus ja vahendid teiste üle otsustamiseks, miks kehtestatakse seadusi, toimib õigussüsteem ja järelvalveorganid, kujundatakse suhteid riikide ja rahvaste vahel.

Vestlesin sel teemal inimesega, kelle arvamus mulle korda läheb ja kes Eesti avalikkusele on ka muidu tuttav, Tallinna ülikooli poliitikateooria professori Rein Ruutsooga.

Vastavalt Rein Ruutsoo arutlusele on poliitika alati avaliku võimu probleem (vallast kuni parlamendini), mis tähendab õigust ütelda teistele, kuidas nad peavad elama. Võimu teostamine on avalikult keskendatud poliitikasfääri ja seal öeldakse ka avalikult välja ning luuakse mehhanisme (valimised, parlament), kuidas ja mis tingimustel ühed inimesed võivad teistele midagi ette kirjutada.

Kuigi Eesti on demokraatlik riik, ei pruugi siinne poliitiline praktika sarnaneda mõnel teisel maal viljeldavaga. Ekslik olekski näha teistes ühiskondades toimivaid protsesse vaid läbi oma ideoloogilise prisma. Nii oli see iseloomulik nn reaalses sotsialismis, kui muud maailma vaadeldi üksnes klassivõitluse tandrina. Aga tänases Eestiski pole see haruldane. Mõnele erakonnale ongi võim üksnes ajend võitluseks, mitte ühiskonna huvide teostamise vahend.

Partei(d) ja poliitilised bandiidid

Ruutsoo sõnul on poliitika ja rahva seose vormiline alus partei mehhanism. Inimesed, kes avalikult (programmis) deklareerivad oma eesmärgid ja annavad veenmise teel neile toetuse. Institutsionaalse (parteilise) poliitika kõrval on aga ka mitteinstitutsionaalne poliitika: avalikku arvamust üritatakse kujundada võimuorganite poolt läbi meedia.

Poliitika teostamise aluseks on aga ikkagi kodanik ehk subjekt, kes oskab oma huvisid formuleerida ning saab aru ühiskonnast ning omab kogemust poliitika alal (arenenud riikides umbes 200 aastat demokraatiat). Kui see subjekt puudub või poliitikategemisel teda ignoreeritakse, nagu tuleb seda ette kahetsusväärsel kombel Eestis, siis vallutavad Ruutsoo sõnul võimu poliitilised bandiidid, kes viivad oma grupi huvid ellu ja lasevad siis jalga, jättes maha rüüstatud ühiskonna.

Ruutsoo meenutab sellega seoses respublikaanide avantüüri, kus „kord majja“ ja „äraostmatuse“ sildi all viidi üpris nahaalselt ellu kitsa grupi huve. Tulemus oli ette teada, rahvas pöördus valitud erakonnast eemale, Isamaaliiduga liitumine päästis Res Publica kindlast surmast. Nii see kui ka mõne teise erakonna lakeilik sõltuvus rahastajatest ongi tekitanud võimust võõrandumise. Põhikonfliktiks kujuneb võimu teostamisel vastuolu väärtuste (inimväärsus) ja tõhususe (raha) vahel, sest põhisubjektiks võib saada hoopis teener – ühiskonna üks kaudne rahastaja – erahuviline kapital. Eks sellele viitab ka Beck.

Poliitika tähendab Rein Ruutsoo jaoks ennekõike teatud väärtuste – kõigpealt inimõiguste levitamist ja isikuvabaduste hoidmist ühiskonnas, nende baasil tegutsemist. Aluseks peab olema veendumus, et ühiskond pole jätkusuutlik, kui soositakse ainult selle ühte osa.

See on raske, sest rahamajanduse tõhusus selgub Ruutsoo sõnul juba täna/homme – ja on protsendina ka lollile kohe näha: võtad kasumi välja ja samas saad ka vahendid selleks, et trükkida oma huvisid kaitsvat (aja)kirjandust. Tsiviilreligioon ongi Eestis asendunud rahareligiooniga.

Kuhjunud rahavõim dikteerib reeglid. Väärtused aga on midagi niisugust, mille olulisust ei saa mõõta ja mis on nagu õhk, mis võimaldab tasuta teha muid asju. Kuid nagu auto „sööb“ õhku, kogu kümnete tuhandete aastatega kujunenud ökosüsteemi, nii sööb ka kapitalism neid väärtusi, mis on loodud ühiskonna eluga enne, kui sellesse maailma asus elama tänane parasiteeriv (tarbiv) inimtüüp.

Rein Ruutsoo näeb ohtu niisuguses instrumentaalses poliitikas, mis lõhub ühiskonna võitlevateks indiviidideks, kaotab meie elust ühisaluse ja muudab edukuse/majanduskasvu peamiseks mõõdupuuks. Ruutsoo võitleb avaliku poliitika eest, mis väljuks tema sõnul sageli sulide tagatoaks muudetud parlamendist ja saaks taas avalikuks asjaks, kus  inimesed osalevad mõistuspärasel viisil.

Üks üldlevinud müüte võimuga seoses on see, et globaliseerumine on protsess, mis on meile ette antud ning parim, mida riik teha saab, on kohanduda selle protsessiga. Seegi olukord hakkab meenutama religioosset etteantust, et vaadake, kui head globaliseerujad me ikka oleme.
Ometi ei toimi üleilmastumine kõigi, vaid ennekõike transikontinentaalsete firmade ja rahamagnaatide huvides. Võimalik, et sinna ongi just koer ehk võim maetud, millele on osutanud nii Ulrich Beck kui ka Rein Ruutsoo – võim, mida ei teosta rahvas, vaid hüpiknukkudeks muudetud poliitikud.
Modernismi ajastul on käsitletud demokraatiat kui enamuse võimu vähemuse üle, mis on aga suhteline, kuna teame, kui suure protsendi ühiskonnast moodustavad naised, kes said esmakordselt valmisõiguse alles 20. sajandi algul (Soomes).

Tekib küsimus, kas siis ikka esindati enamuse tahet ja huvisid. Ka täna on selliseid teoreetikuid, kes arvavad, et demokraatia kui võimu teostamise vorm ei ole ei õiglane ega taga ka kodanike/ühiskonna vabadust, sest demokraatiat võib teostada lõppkokkuvõttes vähemuse (mingi kitsa grupi) huvides. Näiteks Eestis viljeldav esindusdemokraatia annabki kogu võimutäiuse poliitilistele parteidele ja see ei peegelda minu arvates adekvaatselt avalikku huvi. Põhjus on selles, et Eestis on erakondade liikmeskonnad väikesed ning valimistel käinud kodanike protsent tavaliselt madal. See võimaldab esindusdemokraatia sildi all teostada vähemuse huvisid ja võimu hoopis vähemuse nimel.

Eesti demokraatia saaks uue hingamise, kui esindusdemokraatiaga koos rakendataks ka osalusdemokraatiat, mis tähendaks aga ennekõike ka teiste kodanikeühenduste kaasamist riigi ja ühiskonna poolt oluliste otsuste langetamise protsessi. Ainuüksi erakonnad pole veel rahvas ja ainuüksi erakonnavõim pole rahva võim.

Mikk Mikiveri küsimus kõlab endiselt aktuaalselt.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 76 korda, sh täna 1)