Energiajahil vahetab Euroopa pidevalt hobuseid

Energiajahil vahetab Euroopa pidevalt hobuseid

 

Sel nädalal sõitsid Saksamaa välisminister Frank-Walter Steinmeier ja euroliidu teised kõrgetasemelised diplomaadid Kasahstani, et kohtuda oma Kesk-Aasia kolleegidega.

Kesk-Aasia, kus võimutsevad rohkem või vähem autoritaarsed liidrid, kes ülbelt eiravad läänelikke arusaamasid inimõigustest ja seaduslikkusest, on euroliidu ja Saksamaa vaatevälja kerkinud pärast 2001. aasta 11. septembri terroriakte Ameerikas.

Et kindlustada Põhja-Afganistanis viibivate vägede tagalat, alustas Saksamaa suhete parandamist Usbekistaniga, kus on väga repressiivne režiim eesotsas president Islam Karimoviga. 2005. aasta mais avasid selle režiimi sõdurid tule rahumeelsel demonstratsioonil osalejate pihta. Sündmuse tagajärjel sai tookord surma vähemalt 180 inimest.

Kuid vaatamata asjaolule, et inimõigustega on olukord Kaspia merest ida poole jäävates riikides – need on Kasahstan, Usbekistan, Türkmenistan, Kõrgõzstan ja Tadžikistan – äärmiselt vilets, on need riigid siiski euroliidu jaoks muutumas üha enam tähtsamateks partneriteks ja seda ühel teisel põhjusel. Nimelt on neil riikidel maagaas, mida euroliit nii väga vajab, et mingilgi määral vähendada oma sõltuvust Venemaast. Kuid jõudmaks Kesk-Aasia energeetiliste varudeni, peab EL üles näitama erakordset ühtsust, et tagasi lüüa Venemaa riikliku energiagigandi Gazprom katsed õõnestada euroliidu positsioone nimetatud regioonis.

Hollandi kaitseministeeriumi ekspert Venemaa küsimustes Marcel De Haas ütles sel nädalal Pariisis ilmuvale inglisekeelsele ajalehele International Herald Tribune: „Kesk-Aasia on meie energiapoliitika uus areen. Euroopa vajab senisest rohkem maagaasi. Kuid ta vajab ka energia allikate hajutamist, et vähendada oma sõltuvust Venemaast… Seega on mäng Kesk-Aasias selge. Küsimus seisneb vaid selles, kas euroliidul on poliitilist tahet, et saavutada edu.”

Selle poliitilise tahte kontrolliks saab olema euroliidu üks kõige ambitsioonikam ja suurejoonelisem projekt Kesk-Aasias – gaasijuhe Nabucco (laen Guiseppe Verdilt). Gaasijuhtme idee tekkis juba 2002. aastal ja see oli euroliidu esimeseks katseks töötada välja ühtne energiapoliitika. Nabucco ulatuvus on umbes 3,3 tuhat kilomeetrit, algab ta Türgi piirilt Gruusia ja Iraaniga, kulgeb läbi Bulgaaria, Rumeenia ja Ungari ning lõpeb Austrias. Praeguste kavade kohaselt peaks Nabucco kaudu liikuma gaas, mida ostetakse Iraanist ja Iraagist, kuid ka – see oleneb juba edasistest läbirääkimistest – Aserbaidžaanist, Kasahstanist ning teistest Kesk-Aasia riikidest.

Seni on gaasijuhtme ehitusega seotud viis kompaniid: Türgi Botas, Bulgaaria Bulgargaz, Rumeenia Transgaz, Ungari Mol ja Austria OMV. Kompanii OMV esindaja Thomas Huemer on varem ajakirjandusele öelnud, et kogu projekti maksumuseks kujuneb 4,6 – 5 miljardit eurot ja et gaasijuhe võib valmida aastaks 2012. Türgi kompanii Botas pressiesindaja Emre Engur aga märkis, et 2025. aastaks, mil gaasijuhe töötab juba täisvõimsusega, saabub Kesk-Aasiast kuni 15% Euroopas vajaminevast maagaasist. See vähendaks tunduvalt Euroopa majanduse sõltuvust Venemaa gaasist (praegu ekspordib euroliit ligi 25% maagaasist Venemaalt).

Raha selle projekti elluviimiseks on piisavalt. Kuid nagu euroliidu projektide ja ettevõtmiste puhul ikka – sõnades ja pidulikel kohtumistel räägitakse väga palju üksmeelest ja ühtsusest (viimane näide selle kohta oleks rõõmust ja kõlavatest sõnadest lausa pulbitsev Berliini deklaratsioon), tegelikkuses on aga lood teistsugused, palju proosalisemad. Ajal, mil Euroopa teeb ettevalmistusi, on Vene karu juba ärganud ja tegutseb.
Kui euroliidu energiavolinik Andris Piebalgs möödunud aasta juunis teatas uue konsortsiumi loomisest, oli Venemaa Gazprom selleks juba ette valmistunud ja alustas aktiivset sekkumist eesmärgil sõlmida peamiste energiatarnijatega endale kasulikke tehinguid.

Nii näiteks nõustus Kasahstan sellega, et lähema viie aasta jooksul müüb Gazpromile kõik oma eksport- ja transiitvõimsused. Türkmenistaniga on Venemaa jõudnud sõlmida 25-aastase kokkuleppe, mille järgi saab just Gazprom selle riigi maagaasi ülejäägid. Kui aga gaasitootmine suureneb, siis ostab Moskva ka need ülejäägid. Aastani 2010 on Gazprom endale broneerinud ka suurema osa Usbekistani gaasitransiidi võrgust.

See kokkulepe ei võimalda teistel mööda Usbekimaad gaasi transportida. Seega võib öelda, et Gazpromi pikemaajaliseks eesmärgiks on saada oma kontrolli alla kogu Kesk-Aasia gaasireservid, -trassid, et nii kontrollida selle piirkonna riikide gaasitarneid Euroopasse.

Samas on Gazprom (loe: Venemaa) jõudnud tekitada segadusi ja lahkhelisid ka euroliidu riikide vahel. Nii näiteks on Venemaa ja euroliitu kuuluv Ungari kokku leppinud, et peagi pikendatakse Gazpromile kuuluvat gaasijuhet “Helesinine voog”, mis on asetatud Musta mere põhja ja kulgeb Venemaalt Türki. Selle juhtme jätk paigaldatakse Nabuccoga peaaegu sama marsruuti pidi ja see lõpeb Ungaris, kuhu Gazprom kavatseb lähiajal rajada suure maa-aluse gaasihoidla.

Küsimusele, miks on ta valmis toetama Venemaa projekti, kuigi Ungari on ka Nabucco konsortsiumis osaline, vastas peaminister Ferenc Gyurcsany: „Nabucco on alles unistus. Meil pole võimalik oma kortereid vaid unistusega kütta.”
Sarnaselt Ungariga on käitunud ka türklased, kes praegu peavad euroliiduga liitumiskõnelusi. Türgi tipp-poliitikud on avalikult välja käinud mõtte, et Nabucco kaudu võiks tulevikus transportida ka Venemaa gaasi. Samasugusel seisukohal on veel ka mitmed Austria liidrid.

Siit võib teha järelduse – kuigi Nabucco on suurepärane võimalus Euroopa sõltuvuse vähendamiseks Venemaa gaasist, on see siiski praegu veel vaid unistuste gaasijuhe. Ja selleks ta ka jääb, kui euroliit ei näita üles enesekindlust ning tõelist üksmeelt.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 27 korda, sh täna 1)