Isepäi kõndija, kelle laua peal vägilane uinub

Indrek Tustit on mees, kes vihkab kaotamist. See annab talle arvatavasti kindluse, et tema käe alt sirguvad ainult võitjad.

Antud juhul siis kettaheitja Gerd Kanter, kelle ihumassöör Indrek on. Tema enda sõnul on ta ülesandeks Kanter tervena hoida ehk siis teooria järgi olla osaline maailma parima kettaheitja vormimises.

„Tegelikult mulle kassid, eriti suured, meeldivad. Kõnnivad omapäi. Nagu minagi,” ütleb Indrek pärast pildi näitamist, millel ta hoiab süles lõvikutsikat. Tema üheks tööülesandeks on inimestega suhtlemine. Nende aitamine. Ise tunnistab ta samuti, et vahel läheb see omasoodu kõndimine ja isepäisus raskeks, aga teistpidi oleks arvatavasti veel raskem.

Hoiab Kanteri tervena

– „Kaugele inimene sinu arust võib ketast ilma abivahenditeta heita?”
– „Mis küsimus?”
– „No mida sa arvad?”
– „Kaugele! Ma ei ütle tavaliselt seda, mida ma usun!”

Füsioterapeudi-abitreeneri ametinimetust kandes on Indreku ülesandeks masseerida Gerd Kanterit ja koostada talle vajalikke eriharjutustega võimlemiskavu. Samuti filmib ja kontrollib ta kettaheitja treeningu käiku, kui islandlasest treener Vésteinn Hafsteinsson parasjagu eemal viibib.

“Minu peamine töö on Gerd tervena hoida. See loob eelduse, et mingil hetkel ta heidab kaugele. Kui kaugele, seda ei tea. Ma ei ütle tavaliselt välja, mida ma usun,” on Indrek saladuslik. Ise kettaheitjat treenima ta ei kipu. „Meil on Eestis tõuked, visked, heited vägal heal tasemel. Ka treenerite poole pealt. Kettaheitjat ma treenima ei oleks võimeline,” räägib 400 meetri tõkkejooksjana tuntust kogunud füsioterapeut.

Hea laud paneb magama

– „Uinub Gerd vahel su seansi ajal ka?”
– „Muidugi, mul hea laud ju.”
– „?”
– „No proovi ise kitsa ja ebamugava laua peal magama jääda!”

Üks seanss Kanteriga kestab keskeltläbi kaks tundi. Selle aja sees suudab Indrek töödelda läbi kõik kohad, mis vähegi abi vajavad. „Peatähelepanu pöörame ikka sinna, kus on probleemid. Gerdi peamine mure on alaselg, mis on teda vaevanud juba kaks viimast aastat.” Asja aia taha minemise tunnet Indrek ei karda. „Otsest hirmu, et midagi valesti teen – seda ma ei tunne. Pigem kardan, et mu jaks ei käi tema probleemist üle ja vigastus muutub krooniliseks.”

Usub meditsiini

– „Kuidas sa tunned, et nüüd on töö tehtud?”
– „Käte all on tunda, et töö on korda läinud. Ma tean, milline lihas peab töö lõppedes olema.”

Raamatud „Anatoomia õpik” ja „mingi lihastehnikate raamat” on Indreku kapi peal une-eelseks lugemiseks. „Dorian Grey portree” pidi ka olema. Kuid siiski jääb tunne, et viimane kogub seal vaid tolmu. ”Püüan lugeda ka muud kui erialast kirjandust, kui aega on,” väidab Indrek vastupidist. Seevastu teised on juba korduvalt läbi loetud.

„Ladina keeles ma siiski 100% kõiki lihaseid peast ei tea. Minu töös on tähtsam teada, kust nad alguse saavad ja kus lõppevad. Milliste liigutuste ajal töötavad,” räägib Tustit. Ta püüab leida oma tööle täpset teaduslikku tausta. Ühesõnaga usub meditsiini. Igasugu pendli ja käte ja teab veel millega ravitsejate kohta ta täpset seiskohta võtta ei oska. „Võta nüüd kinni, mis on mõnd hädasolijat aidanud. On need kellegi käed ja mõtted või tabletid,” jääb Indrek kahevahele.

Ei pea ennast parimaks

– „Kas pead ennast ja Lauri Rannamad (saarlasest Eesti suusakoondise füsioterapeut – toim.) omal alal Eesti parimateks?”
– „Ennast ei pea, Laurit küll!”
– „Miks mitte ennast?”
– „Ma pole ennast proovinud, ei tea väita. Laurit olen. Ja ta oli hea!”

Lõuna- Aafrikas laagris olles tegid Indrekule pakkumise Kreeka sprinterid eesotsas 200meetri jooksu olümpiavõitja Konstantinos Kenterisega. Laagri ajaks sai koostööst ka asja „See oli esimene kord, kui mind väljaspoolt tunnustati.” Järelikult on mehes sisu. “Hiljuti öeldi mulle, et neli aastat tagasi olin ma vilets. Praeguse taseme teada saamiseks pean ma siis neli aastat ootama vist,” keerutab Indrek.

Loe edasi tänasest lehest!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 65 korda, sh täna 1)