Kuritegevus ja seadusetus

Kuritegevus ja seadusetus

 

Järjepanu teavitab meedia üldsust kuritegevusest Eestimaal. Avalikustatud teabest saab aimu, et aastate viisi on eestimaalastest kurjategijate haare maailmas üha laienenud. Eesti päritolu kurjategijate röövitud kauba väärtus küünib juba sadadesse miljonitesse eurodesse ning neist on saanud omamoodi Eesti riigi mainekujundajad välismaal, paraku tagurpidises tähenduses.

Nii armsad mõrtsukad

Arvukate kurikaelte tabamiseks ja kohtukulli ette toimetamiseks nähakse tublisti vaeva, tehakse rohkeid kulutusi. Kõik ikka ühiskonna turvalisuse tagamiseks. Sestap tekitab nii mõnigi kord nõutust, kui kuriteo toime pannud kodanik, kelle roim on isegi kõrvaltvaatajale lausa nähtav, jäetakse karistamata.

Mitu korda on üldsust teavitatud, kui suure koguse meelemürgiga tabatud narkokuller – seega tapja – jalutab kohtumajast minema justkui käinuks ta teatris meelt lahutamas, lõõgastumas. Korduvalt on televisioonis näidatud kohtuistungeid, kus seaduserikkujate näod on laial naerul. Ning ülbust täis. Et mis te, könnid, meile ikka teha saate!

Sedaviisi sugenebki kahtlev küsimus: no milleks oli õiguskaitseorganitel tarvis kurikaelte tabamiseks kurja vaeva näha ja kulutusi teha? Kõik ilmaaegu!

Või sarimõrvar, kelle noorel, kuid patusel hingel on mitme ilmsüütu inimese veri. Seesuguste koletute mõrvade puhul on täiesti arusaamatu, et hirmsa veretöö eest määratakse tapjale karistuseks neli-viis aastat türmis istumist. Kui sedagi! Seega on iga inimelu hinnaks poolteist aastat vanglakaristust.

Taolistel puhkudel on eriliselt rõhutatud seda, et mõrvar oli kuriteo toimepanemise ajal alaealine. Väga võõrastav, lausa küüniline suhtumine mõrvatud inimeste suhtes. Veresauna toimepanemiseks oli noorukil pealehakkamist ja jaksu ülearugi.

Ent siis, kui kuritegu on vastavate ametikandjate käes vaagimisel ja veresüü eest tuleb kohtus vastust anda, on mõrvar ühtäkki väga noor, nõder-nõrguke ja üldse üks õnnetu inimolend. Ta on kohe nii armas, et hakka või härduma. Ometi on piiblis sõnaselgelt kirjas:

„Inimene, keda rõhub veresüü, olgu põgenik hauani, ükski ärgu aidaku teda (Õp.28,17).”

Ent on teisigi imekspandavaid juhtumeid, lausa küünilisi. Nagu kohtulood, kus kuritööjuhtum pööratakse nii teistviisi, et kuriteo ohver üritatakse hoopis süüaluseks teha. Selleks kasutatakse igasuguseid riukalikke võtteid. Kannatanut süüdistatakse, et oma peret ja vara kaitstes ületas ohver enesekaitse piire. Ilmaime küll, kas paadunud kurjategijatega heideldes kehtivad siis samasugused reeglid nagu poksis, maadluses või mõnel teisel spordialal?

Kurjategijaid lausa hellitatakse

Seesugust argielust võetud juhtumite rida oleks vägagi hõlbus jätkata. Nii sugeneb inimestel tahes-tahtmata arusaam, et Toompeal (või kuskohas?) toimitakse kurikaeltelt saadud juhiste järgi. Kuidas teisiti ja mille muuga on seletatav seadusetegijate ja seaduse täideviijate soosiv, lausa õrnutsev suhtumine kurjategijate vastu?

On mitmeid juhtumeid, kui kurikael on oma patuteo pärast alles eeluurimise all, ent juba hakatakse varmalt tema süütegu pehmendavaid seadusesätteid otsima. Ja neid ka leitakse. Ses suhtes on paragrahviväänajad üliväga osavad. Peatähtis, et asi oleks jokk! Kaheldav aga, kas seaduserikkujate seesugust poputamist on sünnis õigusemõistmiseks nimetada selle sõna väärikas tähenduses.

Üpris arusaamatu on televisioonis näidatavate krimisaadete puhul see, et seaduserikkuja nägu varjutatakse isesuguse väreleva ruudustikuga. Milleks seesugune salapärane anonüümsus? Vististi selleks, et rahumeelne kodanik kurjategijaga tänaval ühtäkki silmitsi kokku sattudes ei oskaks ähvardavat ohtu peljata ning kurikael saaks segamatult uue kuriteo toime panna, kartmata, et teda võidakse ära tunda.

Üsnagi tihti on seadusemehed eesotsas justiitsminister Langiga väitnud, et Eesti riigis on liialt palju kinnipeetavaid, võrreldes vangide hulgaga teistes Euroopa riikides. Sestap olevat tarvis vange enne tähtaega lausa hulgiviisi vabadusse lasta. Ja just täpselt nõnda on toimitudki.

Ent jeeli-jeeli on vanglaväravad ennetähtaegselt vabastatu selja taga sulgunud, kui juba mitmel nüüdsama vanglast vabanenud mehel on varutud suures koguses lõhkeainet, meelemürki, soetatud tulirelv ja rohkesti laskemoona – kõik ikka kasutamiseks. Arusaadav ,et vägivallategude tegemiseks. Seepärast ongi rahva seas ajapikku kujunenud arusaam, et Eestis on igat masti seaduserikkujad eriliselt leebe kohtlemise osalised. Enamgi – neid ju lausa hellitatakse!

Seejuures ei loe tühjagi turvalisuse eest vastutavate kõrgete ametikandjate väited, kui nad rohkete arvandmetega žongleerides üritavad üldsusele tõestada, kuis kuritegevus on vähenenud, kuis Eesti riigi kestev julgeolek ja püsimajäämine on tagatud. Kaheldav on, kas ametikandjad, kes nõnda väidavad, ise ikka usuvad oma sõnu. Tõeselt pole inimeste turvalisus tagatud ei maal ega linnas, ei kuskil. Igapäevaelu näitab seda sageli üpriski räigelt. Olgu siinkohal niigi üldteada tõsiasja näitlikustamiseks mainitud vaid mõnda tõika.

Televisioonis on korduvalt näidatud Tallinna kesklinnas, enamasti Tõnismäel oma meelsust väljendavaid kodanikke, igaühel venekeelse tekstiga käeside varrukal. Siit tekib ridamisi küsimusi: kuidas tohivad teise riigi kodanikud volilt ja väljakutsuvalt käituda Eesti riigi suhtes vaenulikult ja alavääristavalt? Võõra riigi mundris mehed, kes kannavad võõra riigi plagusid ja muusugust võõrast atribuutikat – see on ju Eesti Vabariigi mõnitamine. Või ei ole? Ja veel – kas neil „patrullimiseks” linnavõimude luba on olemas? Või ollakse nii ülbust täis, et vastava loa taotlemist peetakse ülearuseks liigutuseks?

Ning mida arvata sellest, et riigikogu istungisaali peetakse mõne kodaniku meelest prügišahtiks, kuhu rõdult on kohane saadikutele solvanguid hüüda, allolijatele paberitükke lagipähe lennutada?

Ürikutesse talletatud kirjasõna näitab, et inimkond on seaduserikkujate ja muusuguste kurikaeltega aegade algusest saadik kimbus olnud. Mitte ilmaaegu ei pärandanud mitu tuhat aastat tagasi elanud Rooma riigimees ja kirjanik Seneca järelpõlvedele sententsi: Halastades kurjategijatele, tehakse ausatele inimestele kahju.

Ent mis lohutus seegi on! Või siiski?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 28 korda, sh täna 1)