Lõpp Põtalovo piinadele

Lõpp Põtalovo piinadele

 

Umbes sellise sõnastusega olid Venemaa ajakirjanduses sel nädalal pealkirjastatud kommentaarid, mis käsitlesid Vene-Läti piirileppe sõlmimist. Tegemist on omamoodi sõnamänguga, sest vene keeles on sõna „piin” (põtka) kõlaliselt sarnane kohanimele Põtalovo, mille kuuluvuse pärast kaks riiki tülitsesid.

Läti ja Vene poliitikutel kulus kümme aastat selleks, et lahendada ammune piiritüli. Käesoleva nädala teisipäeval allkirjastasid kahe maa peaministrid piirilepingu, mis parafeeriti juba 1997. See pidulik tseremoonia oleks äärepealt aset leidnud juba 2005. aastal.

Mõned põhjused, mis tookord seda teha ei võimaldanud, on aktuaalsed veel ka täna. Põhjused ulatuvad tagasi aastasse 1920, mil Läti Vabariik ja tookordne Nõukogude Venemaa sõlmisid Riia rahu, mille järgi läks Läti koosseisu Abrene vald, praeguse Pihkva oblasti Põtalovo rajoon.

Tüli juured

Läti-Vene piirivaidlus on sarnane Eesti-Vene piirivaidlusega. Nimelt lülitas Läti valitsus 2005. aastal piirilepingu projekti ühepoolselt deklaratsiooni, milles oli vihje 1920. aasta rahulepingule. Sealjuures neid territooriume endid tagasi otseses sõnastuses ei nõutud, kuid deklaratsioonis oli vihje, et Venemaa justnagu peaks siiski tunnustama Abrene staatuse ebaseaduslikkust.

Moskvas hindasid diplomaadid seda kui Riia poliitikute kavalust, mis võimaldaks Lätil tulevikus Venemaale esitada territoriaalseid nõudmisi. Selle peale Venemaa parafeeritud lepingu allkirjastamisest loobus. Veel enam, Venemaa president Vladimir Putin, kommenteerides Läti poole tegevust, parafraseeris vene kirjandusest tuntud seiklejat ja aferisti seltsimees Ostap Benderit: „Pihkva oblasti Põtalovo rajoon? Kõrvad surnud eeslilt neile, mitte aga Põtalovo rajoon.” Tegemist polnud just kõige diplomaatilisema mõtteavaldusega, kuid tagajärjeks oli, et Vene-Läti piirivaidlus sattus paariks aastaks ummikseisu.

Kasulik Venemaale

Omalt poolt ei võtnud Moskva ette mitte mingeid katseid, et piiriküsimus ummikust välja tuua. Põhjus on lihtne – Lätile kui euroliidu täieõiguslikule liikmele oli palju tähtsam, et tema idapiir oleks õiguslikult reguleeritud. Seepärast pole ka üllatav, et initsiatiiv selle küsimuse lõplikuks lahendamiseks tuli Riialt.

Riias jõuti otsusele (muuseas, kurjad keeled sahistavad, et sellise käitumise taga oli Washingtoni ja Brüsseli surve), et Moskvaga tuleks sisse seada palju pragmaatilisemad suhted. Poliitilises keeles nimetatakse seda terminiga „Realpolitik”. Selle vastu aga olid Läti kodukootud marurahvuslased.

Naiselik vaist ja võlu

Üheks esimeseks Läti poliitikuks, kes hakkas rääkima Abrene-Põtalovo küsimuse unustamisest ja et suhetes Venemaaga ei tuleks liiga sageli ajaloo õpikutesse laskuda, oli vabariigi president Vaira Vike-Freiberga. Kogu loo juures on mõnevõrra paradoksaalne see, et paljud Venemaal samastasid seda naist SS leegionäridega ja muu paremäärmusliku retoorikaga, mis Lätis (nagu Eestiski) on väga levinud.

Kõigele lisaks ei suuda paljud venelased unustada ja vist ka andestada proua Vike-Freiberga sõnu, mis ta lausus nende nõukogude sõjaveteranide kohta, kel on harjumus 9. maid tähistada vodka, vobla ning ajalehega Pravda. Sel nädalal aga oli vene ajakirjandus üksmeelel – piiriküsimuses käitus Läti president väga arukalt.

Uus võim, uued tuuled

2006. aasta oktoobris toimusid Lätis parlamendivalimised. Valimiste tulemus oli järgmine: seni võimu juures olnud Abrene loovutamise peamised vastased – poliitikud väga kõlava nimega rahvuspatriootlikust ühendusest: Isamaa ja Vabaduse Eest – said vaid 6,83% häältest. Uus jõudude tasakaal Läti parlamendis (Saeima) lubas loota, et rahvasaadikud vaatavad ümber oma suhtumise Venemaaga parafeeritud piirilepingusse.

Läinud aasta detsembris teatas valimistel edu saavutanud Läti Esimese Erakonna (Latvijas Prima Partija) liider Ainar Šlesers , et piirileping Venemaaga allkirjastatakse peagi, sest pärast valimisi on parlamendis valitsema pääsenud kaine mõistus. „Meil (Läti Esimesel Parteil, Rahvaparteil ja rohelistel ning farmeritel) on ilma nende „marurahvuslusteta” (silmas peeti ühenduse Isamaa ja vabaduse Eest esindajaid – toim.) seimis 51 häält. Seega usun, et valitsus kirjutab ilma lisadeta piirileppele alla ja et seim selle ka ratifitseerib,” kinnitas Šlesers.

Gambia ja Tobago Lätile!

Ja tõepoolest, veebruarikuu alguses seimi saadikud langetasidki otsuse, et valitsusele tuleb anda volitused piirileppe sõlmimiseks Venemaaga. Sealjuures pidi uus leping olema ilma kõiksugu lisadeta ja selgitava deklaratsioonita. Tookord osales parlamendi istungil isiklikult ka president Vike-Freiberga, kes toetas saadikute otsust. Toetajate hulka kuulusid veel ka peaminister Aigar Kalvitis, välisminister Artis Pabriks ning siseminister Ivars Godmanis.

Siseminister kutsus oma esinemises saadikuid üles mitte siduma „piirilepet Läti okupeerimisega Nõukogude Liidu poolt”. Kuid veelgi tabavama sõnastusega esines Läti seimis väliminister – nimelt võrdles ta Põtalovo piirkonna Venemaalt tagasisaamist olukorraga, kus Lätil oleks enda külge võimalik liita Gambia või Tobago alad. „Selliste olukordade tekkimisel on võrdne tõenäosus,” ütles Läti välisminister Pabriks. Lugejale selgituseks – XVII sajandil kuulusid need alad Kuramaa hertsogkonna koosseisu. Pärast seda ei jäänud Läti valitsusel muud üle kui deklaratsioonist loobuda, mida ka 6. märtsil tehti.

Vahetult enne piirileppe allkirjastamist Moskvas teatas Venemaa peaminister Mihhail Fradkov, et kokkulepe „ei lahenda kõiki keerulisi probleeme, mis kahe riigi vahel on viimaste aastate vältel”. Samas aga Läti valitsusjuht Kalvitis nimetas lepingu sõlmimist „heaks põhjuseks, et lahendada kõik küsimused, mis kahe maa vahel viimase 15 aasta jooksul on tekkinud”. Tundub, et nüüd võiksid Läti ja Venemaa sõprust pidada! Kuid nagu vene ajakirjandus väidab, mitte kõik pole Lätis niivõrd konstruktiivselt meelestatud.

Võimalik kohtutee

Läti mitu rahvuslikku ja konservatiivset erakonda on teatanud, et nad vaidlustavad piirilepingu Läti ülemkohtus. Nii näiteks ütles erakonna Uus Aeg (Jaunais Laiks) rahvasaadik Karlis Šadurskis, et kohtule edastatavale kaebusele on oma allkirja andnud juba 20 parlamendisaadikut.

Vaatlejad on aga seisukohal, et Vene-Läti piirileping ratifitseeritakse seimis veel enne seda, kui Läti ülemkohus marurahvuslaste kaebust menetlema hakkab. Moskvas antud pressikonverentsil lubas peaminister Kalvitis, et seim ratifitseerib kokkuleppe veel enne maikuu lõppu. Läti ülemkohtu esindajad on aga öelnud, et protseduur, mille käigus hinnatakse lepingu põhiseaduslikkust, võtab aega vähemalt ühe kuu.

Seejärel olevat aga veel vaja kolm kuud, et materjalid kohtulikuks menetluseks ette valmistada. Mis teha – kohtuveskid jahvatavad aeglaselt, kuid põhjalikult. Seimi poolt kinnitatud lepingut võib loomulikult vaidlustada ka hiljem, kuid seda vaid juhul, kui ülemkohus tunnistab, et piirilepe on Läti põhiseadusega vastuolus.

Pole kahtlust, et Läti parempoolsed radikaalid soovivad Venemaaga suhteid teravdada. Vene vaatlejad on aga seisukohal, et Abrene-Põtalovo ümber kestev vaidlus on tühipaljas energia ja aja raiskamine. Selle kommenteerimiseks kasutas vene ajakirjandus ühte teist Ilfi ja Petrovi tsitaati. Tõsi, see ei kuulu mitte Benderile, vaid „Kuldvasika” ühele kangelasele Šura Balaganovile: „Kas mitte anda sulle veel lisaks ka Melitopol? Või Bobruisk?”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 82 korda, sh täna 1)