Vähe teise nurga alt (3)

Vähe teise nurga alt

 

Valimiste järel on olukord nii muutlik olnud, et raske on midagi kirja panna. Enne, kui su kirjaread ajalehte jõuavad, on olukord hoopis teistsuguseks saanud. Siiski on mõned asjad, mis ei muutu.

Valimiste eel kuulutas Andrus Ansip igal võimalikul ja võimatul juhul, et Eesti riigi majandusliku edukuse aluseks on olnud reformierakonna tehtu, eelkõige kehtiv maksusüsteem.

Mart Laar hõiskas sedasama, ainult selle vahega, et süsteem pärineb temalt ja tema valitsuselt. Kinnitasid nemad ja paljud teisedki seda valjul häälel, paraku pole ma näinud ühtki käsitlust, mis majandusteaduslike meetoditega, arvude ja faktidega seda tõestaksid. Tõsi, meie majandus on kiiresti arenenud, aga see ei tähenda ju iseenesest sugugi, et see teistmoodi juhituna, teise maksusüsteemi puhul ei oleks võinud veel edukam olla.

Majandusteadlane Ülo Ennoste on Pärnu Postimehes (20.-22. veebruar) pikemalt analüüsinud majanduse reguleerimise probleeme. Ta väidab, et Euroliidus on üle paarikümne Eestiga võrreldavas suuruses regiooni, mis on meist märgatavalt edukamad, kusjuures need regioonid paiknevad väga erinevate maksusüsteemidega riikides.

Meie edu aluseks on eelkõige ikkagi maailmamajanduses toimunu, muutused ja liikumised meie lähiümbruses, suuresti ka tohutud Euroliidu toetused. Ja meie valjult hõisatule „…vastupidiselt võib nn efektiivne tulumaksusüsteem viia selleni, et elanike tulujaotus muutub rahvale talumatult ebavõrdseks/ebaõiglaseks koos sellest tulenevate ränkade sotsiaalmajanduslike tagajärgedega (eeskätt streigid jne).” Meie maksusüsteem ei ole meie majandustõusu garantii. Küll on see meie elanikkonna tulude/kulude ebavõrdsuse suurenemise garantii.

Kui nüüd koalitsioonileppe suundumusi vaadata, võime tõdeda, et põhilised sätted tõendavad liikumist tööandjate, rikkurite huvide suunas. Ohtrad lubadused sotsiaalvaldkonnas võivad kergesti sattuda löögi alla, kui roosiliste prognooside asemel peaksid käiku minema mustemad stsenaariumid, mille eest nii mõnigi arvestatav asjatundja on hoiatanud.
Majanduse kõrval on isikutegi vallas asjaolusid, millel pole peatutud.

On ilmne, et Andrus Ansip on end õhku täis tõmmanud ja ei taha enam olla peaminister kellegi teise valitsuses. Ja see keegi teine olnuks välisminister Mart Laar. Võimalik, et siin taga on isiklikud vastuolud, sümpaatiad ja ebasümpaatiad. Ent mõelgem ka asja sisule. Kui meil järgnevaks aastaks saanuks välisministriks Laar, tähendanuks see kindla peale niigi vaevaliste suhete halvenemist Venemaaga.

Juba ta võttis suu täis ja kuulutas, et meie oleme teinud kõik, enam pole vaja midagi teha, nüüd on ainult Venemaa kord suhete parandamiseks midagi ette võtta. Võib-olla pole Urmas Paet Laariga võrreldav särav täht rahvusvahelise elu taevas, aga samas pole temalt ka karta ootamatuid poisikeselikke väljaastumisi olulistes küsimustes.

Kas pole üldse liiga palju rõhku pandud tulevaste ministrite parteilisele kuuluvusele ja mööda vaadatud võimalike kandidaatide isikuist? Esialgu sotsiaaldemokraatidele pakutud haridusministri kohale olnuks Peeter Kreutzberg kindlasti sobivam kandidaat kui Ivari Padar või ka keegi teine siseministriks. Küllap oleks ka Marek Strandbergile keskkonnaministri amet sobinud.

Aga seniajani ei ole ükski ministeerium juhita jäänud, ei jää nüüdki. Kuidas nad igaüks eraldi ja koalitsioon üheskoos toime tulevad, seda hakkame lähinädalaist alates näha saama.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 42 korda, sh täna 1)