Poisid, kes tegutsevad meeskonnana

Poisid, kes tegutsevad meeskonnana

 

Saare- ja Muhumaal ei ole just palju neid spordivõistkondi, kes on Eesti tipus. Või kelle koosseisust mängib rahvuskoondises koguni viis mängijat. FC Kuressaare 91. ja 92. aastal sündinud jalgpallipoiste puhul on see just nõndamoodi. Treener Jan Važinski loodab poistest palju ja peab seda parimaks poistevõistkonnaks, keda tal on tulnud võistkonnas FC Kuressaare juhendada.

Soojal kevadõhtul on kunstmurustaadionile kogunenud üle 20 noormehe, kes agaralt märkide vahel spurdivad, jooksevad ja teevad eriharjutusi.
„Täna on kõik kohal,” räägib poisse kõrvalt jälgiv treener. Tema sõnul tahtjatest puudust ei ole. Mängijaid jätkub.

„Poisid, jookseme natuke ja siis mängime,” hõikab treener. „Oota natuke, ma panen poisid mängima ja siis räägime edasi,” öeldakse ajakirjanikule. Kui poisid alustavad mängimist, jätkub vestlus. Tundub, et treener tahaks poistele soovitusi ja näpunäiteid hõigata, kuid kahte asja korraga kahjuks teha ei saa.

Poisse üle kogu maakonna

Treeneri sõnul on see huvitav võistkond. Kui tavaliselt peetakse FC Kuressaaret linnavõistkonnaks, siis siin on mujalt maakonnast kohal käivaid poisse rohkem kui linnamehi.

„Meil on noormehi Salmelt, Lümandast, Orissaarest ja Muhust,” loetleb treener kohti, kust lisaks Kuressaarele poisid neli korda nädalas trennis käivad. „See, et keegi hakkab Muhust trenni sõitma, näitab juba suhtumist. Mul on hea meel, et noortesporti toetatakse valla tasandil, see annab poistele võimaluse siin treenida,” räägib juhendaja.

Alustasid jõmpsikatena

„Meil on siin mõned poisid, kes alustasid juba 7-8 aastaselt.” Johannes Kaju juhendas tol ajal treening-gruppe. Siis oli poisse vähem ja vanusevahed olid suuremad. Viimased 7 aastat on poisid treeninud ja mänginud just omas vanusegrupis,” räägib treener. 2007 aasta jääb nendele poiste viimaseks koosmängimise aastaks.

„Vanemad poisid hakkavad juba nüüd JK Sörve eest mängima, osaletakse ka Eesti B vanuseklassi meistrivõistlustel.” Eelmisel hooajal saavutati esmakordselt B klassi turniiri, mängides meistrivõistluste hõbemedalid. Liiga võitjale S.C. Reaalile küll kaotati napilt, kuid sel aastal on Kuressaare poistel ainult üks siht: võit.

Koormust tuleb jagada

Neli korda nädalas on trenn. Treeneri sõnul on igasuguseid treeninguid: „Ei saa öelda, et me iga kord poolteist tundi tõsist tööd teeme”. Tema arvates tuleb arvestada erinevate asjaoludega: ilm, treeningu iseloom jms.

„Kui on rahulikuma tempoga treening, teeme kauem, intensiivse puhul natuke vähem. Külma ilmaga lühemalt, soojaga kauem. Minu eesmärk pole mitte poisse kurnata, vaid neid korralikult ette valmistada,” teab Važinski.
Seda, et juba sel aastal meestejalgpalli lävepakuni jõudvad vanemad poisid liiga suure koormuse saavad, treener ei usu. „Täismängu ei peagi mängima. Natukene, tasahaaval.”

Poisid tahavad mängida

Õppimise ja pallimängimise kokku klapitamisega kuttidel treeneri sõnul muret ei ole. „Meil on enamus poisse siin koolis ka nelja-viielised,” lükkab treener ümber müüdi, et trenn ja kool ei sobi kokku. „Lapsevanemad mõistavad liikumise tähtsust. Mul on lapsevanematega väga head kontaktid ja ma olen neile suutnud selgitada trenni vajalikkust,” räägib Važinski. „Ma olen alati öelnud, et ratsionaalse ajakasutamise korral jõuab kõike teha. Õppida saab ka nädalavahetusel,” selgitab treener olukorda. Nii mõnelgi poisil läheb trenni- ja kojusõiduks rohkem aega, kui trennile endale.

Vahel on vaja kirurg olla

Meeskonnavaimu näitab ka see, et poistel omavahelisi probleeme ei ole. Treener räägib kuidas ta on pidanud paar poissi meeskonnast eemaldama, kuna nad hakkasid oma käitumisega meeskonna sisekliimat rikkuma. „See on nagu kirurgiks olemine. Vahel peab mõne organi eemaldama, et asjad paraneksid,” seletab treener. Poistel on treeneri, kaaslaste ja mängu vastu respekt. „Meil ei ole muresid, kõik osalevad täiskoormusega. Mind võetakse kuulda ja küsitakse juurde kui vaja.”

Kiired. Väga kiired

Mänguliselt ei näe treener ühtegi nõrka kohta meeskonnas. „Meil on kõikidel liinidel head mängijad. Kaitsjad on tugevad töörügajad. Keskväljal mängivad poisid, keda ma peaaegu kunagi välja ei vaheta. Pole vajadust. Nad jaksavad mängida ja teevad oma tööd korralikult,” ütleb Važinski. „Ründajad on meil kiired. Ei, väga kiired,” täpsustab treener. Meeskonna trumbiks võib pidada kiireid vasturünnakuid, mille eelduseks on kiired ja osavad ründajad.
Et igaüks leiaks koha

Võistkonnas mängivatest poistest on riigi kuni 17-aastaste koondisesse saanud kutse Tõnu Ilves, Sander Laht, Kristen Mere, Raino Paju ja Timo Saabas. Treener loodab, et tema võistkonnast jõuab keegi ka riigi täiskasvanute koondisesse. Kuigi see ei ole siiski põhieesmärk. „Tähtis on see, et poisid liiguksid ja leiaksid tulevikus oma koha. Kes näiteks FC Floras, kes FC Kuressaares, JK Sörves.”

„Poisid, selle väravaga lõpetame nüüd,” hõikab treener, kui punased on taaskord siniste väravavõrku sahistanud. „Tuleme siia, venitame ennast natuke,” antakse noormängijatele viimane ülesanne. Kui ajakirjanik selja pöörab ja lahkub, jääb temast maha grupp poisse, kes harjutusi tehes kuulavad tähelepanelikult treenerit. See on Meeskond.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 46 korda, sh täna 1)