Kuldmammast ja estidest Sassiga (1)

Kuldmammast ja estidest Sassiga

 

Päike pillutab oma kevadiselt kirkaid kiiri Männisalu talu liigirikka pargi puudele, põõsastele, rohulibledele ja lilledele. Kividki sätendavad päikesele vastu ja vanadusest pikali kukkunud raugastunud pehkinud metsavanagi laseb kuldsel taevakeral ennast „paitades” soojendada.

Triigi sadama tee ääres, otse Sassi talu värava ees kraavis valendab tulijaile vastu lumelaigukene, mida ergud päikesekiired maapinnalt pühkida püüavad.

Niisama lihtsalt võõrast Sassi majja sisse ei lasta. Välisukse ees valvab noore karu suurune karvane koer, kes laseb ennast küll silitada, aga mine tea, mida teeb ta siis, kui hakkad toa poole kippuma. Õnneks märkab Sassi sõber ja koostööpartner külalist, teeb ukse lahti ja kutsub lehemehe tuppa.

„Päikest!” kõlab Vigala Sassi reibas hääl. Pole Männisalu peremeest ammu näinud. Mees on kosunud. „Lähme üles minu töötuppa. Seal saame juttu rääkida,” kutsub teadmamees külalised maja teisele korrusele.

Esmapilgul haarab pilk ülespandud lauatennise lauda. Pinksilaud pole mööbliese. Unustan küsida, kes on peremehe mängupartnerid. Ja raamatud, raamatud, raamatud – eesti-, vene- ja ingliskeelsed. Riiulitel on ka igasuguseid „vidinaid”, mille tähendust ja tähtsust vaid peremees teab. Laual on arvuti, mille taha Sass end istuma sätib ja pakub selle juures istet ka reporterile. Riiulist haarab ta kaks raamatut – äsja trükist ilmunud „Estide (tšuudide) hingestatud ilm” teise osa ja neli aastat tagasi ilmavalgust näinud enam kui 52 000 värsireaga eepose „Kuldmamma”.

Töölaual ootab oma järge väeraamatu teine osa. „Selles raamatus õpetan inimestele harjutuste kaudu ülitunnetuslikke momente kätte saama. Kui inimene on esimesest osast jagu saanud, siis võib ta ka teise osa kallale asuda. Väeraamat ei ole laiale üldsusele,” teavitab kirjatööde autor.

Väeraamatu teise osa kaudu võivad lugejad õppida ajju salvestatud informatsiooni kätte saama. „Kirjeldan seda, missuguste võtetega inimese aju muuta selliseks, et saaks teavet ka nendest kohtadest, kust harilikult infot kätte ei saa. Aju ei unusta mitte midagi, aga me ei oska ajust kogu infot kätte saada,” selgitab Sass.

Edasi räägib teadmamees suurest kirgastumisest, sellest, kuidas mõned inimesed tunnevad end Kristusena ja neil tulevad isegi augud kätesse. Kondamistest ehk nägemustes kolamisestki teeb ta juttu. Nelikümmend aastat on Vigala Sass inimese ajutegevust uurinud ja katsetanud paljusid asju enda peal, sestap oskab ta teha ka paikapidavaid järeldusi.

Eepos „Kuldmamma”. Mis see on?

Enne kristlikku invasiooni käis meil pärimine ema liini pidi. Nii vältas see mitu tuhat aastat. „Kuldmammat kirjeldati kogu Euroopas, kuhu meie viikingite rännuteed viisid. Viikingid olid saarlased. Kõik, kes lotjadega lõuna poole läksid, paigaldasid oma veesõiduki ninasse „mamma”.

See võis olla puidust, kivist või isegi puhtast kullast. Sõdalased, kes niiviisi retkedele läksid, ei kartnud surma. Mitusada aastat enne Kristust teati kuldmammast ja meie vapratest sõdalastest. Rahvaluuleteadlane Oskar Looritski on toonitanud, et kuldmamma kultus oli meil valitsevaks enne kristlust.

Vigala Sassi hinnangul ei ole eepos „Kalevipoeg” meie mütoloogiaga kooskõlas. „„Kalevipoja” autor on kristlike põhimõtete alusel kirja pannud oma arusaama eestlasest kui maamatsist, kes räuskas, jõi ja peksis. Ükskõik, mida Kalevipoeg ka ei teinud, läks tal see viltu. Ta tahtis küll hästi teha, aga ei õnnestunud. Miks nii juhtus, seda eeposest teada ei saa,” kirjeldab „Kuldmamma” autor „Kalevipoega”.

Sass arutleb pikalt ja põhjalikult ennemuistsete rahvaste tavade ja kommete üle, tuues esile ühiseid ning erinevaid jooni.

„Meie hõimurahvaste riitused Volga äärest on eeposesse sisse pandud, siis amatsoonide ja stepirahvaste riitused. Edasi lähme Kaukaasiasse. Mamai kurgaani asupaigas oli üks ajalooline nõid – Kasukaru. Temastki saame teada. Jõuame Pärsiasse välja. Sealt võeti kaasa võimas kuldmamma, millega käidi Kirke juures,” võtab Sass mõne lausega osakese eeposest kokku.

Huvitav, huvitav! Sassi seletustest selgub, et kaugel Armeenias sündisid tõmmunahalistel valge peaga kaksikud tütred, seda tänu sinna viidud kuldmammale. „Need olid Põhjala kaksikud, kes lõunas tumedaverelistel sündisid. Armeenia eeposes leitakse nii seos Põhjalaga. Võtsin selle ka oma eeposesse sisse,” annab Sass rahvaste läbikäimisest teada.
Kirjamehe teadmistepagas tundub olevat ammendamatu. Riitustest võib Sass pajatada sadu lugusid. Need tunduvad nüüdisaja inimestele lausa uskumatud, aga Sassil on varnast võtta ajaloolised faktid, mis vajutavad räägitule usutavuse pitseri. Näiteks riitustel hobuste kasutamise sugulistel eesmärkidel keelas keskslaavlaste juures ära alles tsaar Peeter I.

Mikk Mikiver andis eepose idee

Ladvas taiud taevalised, võras vete veeretused
Selle ilma seletused, ilmamärgid märgistused
Tüve alta tüütamassa, manaväed on vägistamas
Juurte juures juurikaisse, kurjad väed on kiusamassa
Tamme tõusis, tamme tärkas
Taiupuuks tammikussa, hingepuuke hingelistel
Puuke anni andemiseks, puu kõik märgid märkamiseks
Sai ta kaitseks kangetele, kaitsevaimuks kõikidele
Põlvest põlve põlvedele.

See on väike stiilinäide „Kuldmammast”. Kuidas värsid sünnivad?
„Omal ajal istusime siin sõpradega ja tinistasime. Kadunud Mikk Mikiver deklameeris „Kalevipoega”. Olin ta peale pahane ja ütlesin, et see, mida ta loeb, ei ole meie oma. Siis ta soovitaski mul endal eepose kirjutamine ette võtta. Võtsingi. Mõne kuuga sain valmis 400-500 lehekülge. Seejärel hakkasin sügavuti seda asja uurima. Tegin endale selgeks, mis vahe on regivärsil ja eepilisel luulel. Osa peatükke kirjutasin proosas ja panin siis pärast värsivormi ümber. Kokku võttis selle kirjutamine aega üle kümne aasta,” annab Sass loomeprotsessist teada.

Vahest on huvitav seegi, et Sassile anti just unes kuldmammast teada.
„Ma olin varemgi lugenud kuldmamma kohta. „Kalevalaski” on kuldmamma sees. Hakkasingi siis täpsemalt jälgi ajama, kõikvõimalikke raamatuid lugema ja nii see eepos sündis. „Kuldmamma” sai ikkagi selle jaoks tehtud, et näidata ära Põhjala riituste süsteem. Riitused toimusid väga tihti. Tähtis oli seegi, mis jalaga hommikul voodist välja astusid. Kui vasaku jalaga, siis tähendas see surma. Kui astusid parema jalaga, siis õnnestus kõik hästi. Või võtame sülitamise kolm korda üle vasaku õla, mis peaks tähendama seda, et hingeke hoidku meid. Meil on see kogu aeg sees,” toob Sass näiteid uskumustest, mis on tänapäeva jõudnud.

Estide teine raamat täiendab esimest trükist

„Pärast tšuudide esimese raamatu ja „Kuldmamma” ilmumist ütlesid paljud sõbrad, et neis on sõnu, mille tähendust nad ei tea. No muidugi, inimesed on unustanud, sest kõik sõnad ei ole enam igapäevases kõnepruugis. Estide teises raamatus seletangi lugejatele sõnade tähendusi. Raamatus on umbes 1200 sõnaseletust,” räägib autor.

Aleksander Heintalu raamatuid on kõrgelt hinnanud kirjanik Jaan Kaplinski, Eesti Entsüklopeedia endine peatoimetaja, teadusemees Ülo Kaevats ja teised asjatundjad.

„Minu kirjutatud teosed ei ole etnograafilised, kuigi need on kirjutatud meie hõimurahvastest,” räägib Sass.

Arvuti juures laual on Männisalu peremehel mitu käsitsi täiskirjutatud kausta. Kas arvutiajastul võtab Sass ka sulepea või pastaka pihku? „Arvuti ju alles tuli. Varasemast ajast on mul käsikirju ikka mitu kausta. See, mis teistele lugemiseks keelatud, panen ruuni šriftis paberile. Nüüd otsin ma erinevatest allikatest teavet, mida viia ühte artiklisse kokku,” annab teadusemees oma praegusest tegevusest teada.

Kust saab kõigile „Päikest!” sooviv vähioperatsioonilt tulnud mees ise enda jaoks energiat?

„Pärast operatsiooni ei saa ma väga kaua ühe koha peal istuda. Käimisegagi on raskusi. Lugeda saan aga ka selili. Selle jaoks ei ole mingit väge vaja, küll aga teadmisi. Kui jääksin kusagile nurka virelema, siis ei oleks see enam mina. Olen jooksnud poolteist ringi ümber maailma ja nüüd mingi jama pärast murduda – nii see ei lähe.

Päevas poolteist tundi karjatan väljas kitsi. Lõikusest väljatulek võtab üsna palju aega. Tarbin ka oma tehtud ravimeid. Enne teistele andmist katsetan enda peal. Viimasel kuul olen saanud jälle rohkem liikuma,” räägib optimistliku ellusuhtumisega Sass edasielamise lihtsast kunstist – tahtejõust ja suhtumisest kõigisse ja kõigesse.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 727 korda, sh täna 1)