Tere täitsa tavalist päeva!

Tere täitsa tavalist päeva!

 

Ikka juhtuvad need minu saatejupid Kadis igavatele päevadele – ka pikas perspektiivis, uuri kalendrit, kuidas tahad. Eelmise nädala teisipäev oma teatripäevaga oli rõõmsaks erandiks nende teisipäevade hallis reas. Isiklikus plaanis oli ka see teisipäev eriline küll – mei’ Katal sünnipäev, 34. sedapuhku.

Aga ega nädal sellepärast veel igav olnud! Meil käisite ju teie külas! Oma imearmsa lavastusega „Sina minu jaoks”. Mu profinäitlejast tütar käis laupäeval Kärdla kultuurimajas vaatamas ja tema arvamus kõlas just nii – imearmas ja lastepärane. Ja pühapäeval astus kogu trupp minu poolt läbi: oli kena kultuuritunnikene eesti kunstiga. Tervitusi teile sinna naabersaarele ja tulge mulle ikka jälle külla, kui meie poolele satute! Seekord läks nii kiireks, et Betti Alveri käevõru jäigi näitamata…

Laupäeval käisime autotäie naistega Luidja-Paope piiril (see on Kõpu poolsaare alguses) ballettmeistri ja lavastaja Mai Murdmaa sünnipäeval. Oli kena väike napsitamine, naised isekeskis. Tuleval aastal tuleb suurem – siis on Mai 70-aastane juubel.

Eile pealelõunal toimus Kärdla kultuuri ümarlaud. Et see leidis aset Tuuru maja II korrusel, siis mina sinna ei pääsenud: trepid! kepid! jalad! Küll aga esitasin oma arvamised kirjalikult ja lugesin need raadios Kadi ette:

Kultuur algab ja lõpeb peldikus. Kärdla puhul – avalikus. Seda pole minu 30-aastase Hiiumaal ja Kärdlas elamise aja jooksul jõutud ega suudetud ei ehitada ega avada ega lahti hoida kauem kui turuplatsil turuaegadel turuputkas olev raskestileitav tasuline käimla võõrastel inimestel oma ihuvajadusi rahuldada võimaldab. Ainukene tõeliselt demokraatlik, ööpäev läbi avatud tasuta peldik on juba 10. aastat AVE VITA! See on avalik ja rahvusvahelistele nõuetele vastava liiklusmärgiga tähistatud ajalooline kuivkäimla, mida autoturistid suviti agarasti külastavad ja mis juba hädasti kapitaalremonti vajaks.

Enne väljakul oleva viida (kui palju kuhugi Kärdlast kilomeetreid on) uuendamist oli selle küljes ka vastav viit pealdisega: „WC Ave vita!, 1,2 km”. Ajalooline on see „asutus” aga selle pärast, et ligi 50 aasta jooksul pidid seal käima ainult kohtualused tukimehe saatel. Kohturahva jaoks oli majas sees eraldi kuivkäimla. Hetkel tundub mulle, et see viit tuleks i-punkti juurde taas paigaldada…

Olen igale linnavalitsuse koosseisule kirjutanud märgukirja ja mul on olnud ka positiivne programm: kultuurikeskuses on nii M kui N ja õige mitmekabiinilised; miks mitte pakkuda seal valvamis- ja piletimüügitööd näiteks paarile-kolmele pensionärile või töötule, kes töötaksid vahetustega kell 8.30–22. Varajane avamine on vajalik selle pärast, et kui esimesed ekskursioonibussid saabuvad hommikul praami pealt Kärdlasse (eriti kui see juhtub veel olema pühapäev), siis ärgu turistid lootkugi enne kella 11 meie linnakesest peale toidupoodide elu, tassikest kohvi vms leida…

Kohvikute-baaride omanikud on juba aastaid tüdinud-väsinud meie linna külaliste pissitamisest; tualettpaberi, paberkäterätikute, seebi, koristamise jm kulu pealekauba. Ja ega need vetsu-kasutajad ju midagi telli ka.
Oleme siin sõpruskonnaga naljatanud, et teeme korjanduse ja püstitame sellele linnapeale, kes Kärdlasse avaliku WC ehitab, ausamba.

Teine teema, millest kohal olles rääkinud oleksin, on samuti igavene: INFO EI LEVI. Levib küll, aga reeglina kultuurimaja fuajees, kuhu kõigil asja ju pole. Viimane näide oleks Kuressaare Linnateatri lasteetendus „Sina minu jaoks” – kohalikus lehes polnud ei Kärdla ega Käina etenduse kohta isegi mitte pisikirjas teadet rubriigis „Kuhu minna”.

Selline asi tuleks ära lõpetada, et iga külaliskollektiiv peab ise reklaami tegema: meil on ju andmed käes selle kohta, mis toimuma hakkab. Praegu on suhtumine selline, et nende üritus (etendus), nende kassa, mis meie sellest saame. Aga inimesed tahaksid TEADA. Olin üsna õnnetu, kui lugesin sama päeva lehest Subbi näituse avamisest siis, kui see oli juba avatud.

Hiiu Leht võiks ka olla initsiatiivikam. Teha näiteks rubriigi Mis on valmis, teoksil, kavas vms, pöörduda näit. Kaja Hiisi, Helle-Mare, Ermo Mäeotsa, valdade kultuuriametnike, vallavanemate ja teiste poole artiklite tellimusega; kui nad on vaesed – ma mõtlen ajalehte – ega jõua honorari maksta, võiks selles ju eelnevalt kokku leppida. Olen kindel, et paljudel on vaja väljundit ja nad oleksid nõus OMA lehes ka tasuta kirjutama, aga neid tuleks n-ö tagant torkida.

Siis veel. See igavene lavakasutamise e kultuurimaja suure saali probleem. See on tore, et meil aina tantstitakse ja tehakse aeroobikat (mens sano in corpore sana!), aga see on meie ainukene lava ja ega lavastajaid ka rohkem pole kui Lea Sibul, Koit Randus ja mina ise. Võib-olla neid tuleks juurde, kui see lavakasutamise klapitamine liikumistundidega poleks nii närvesööv.

Heakene küll, mina enam suuri tükke ei tee. Koit aga küll. Kinosaal on lahendus, aga suuresti ka olude sunnil. Eks siin ole ka isiksuselisi probleeme, aga me oleme aastatega tõesti hellaks tehtud.

Laululava ja pargi praegusel kujul kasutamatuse teemadel olen varem ja palju sõna võtnud. Kui viimatiste hindade ajal asja uurisin, selgus, et ainuüksi pargi korrashoiuks kulub 20 000 krooni igal suvel, üritusi jms on vaid 4-5. Kas see ikka tasub vaeva?

Murekene on ka kool ja tema suhted avalikkusega. Kohaliku rahvamaja saalis oli kooliüritus. Rahvast oli nii palju, et kõik ei mahtunud äragi. Kohalik press polnud kohal, kooliajakirjanik (väga hea sulega, muide; Kristel Algvere nimi) ei kirjutanud ja… sinna see jäi.

Üleriigiliselt ei kõla Kärdla ühisgümnaasium humanitaar-vallas peaaegu üldse. Üritan olla kursis nii väljakuulutatud õpilaskonkursside kui nende tulemustega, aga kärdlalaste saavutusi ei kohta eestiüleselt mujal kui vaid tantsuvallas. Midagi siiski. Aga on ju veel igasuguseid muid konkursse (väitlused, J. Liivi luule jne.), millest peaks või võiks osa võtta…
Ja muide – tuleb turismihooaeg. Ja tuleb ning tuleb… Millega rabame inimesi mujalt?!

Ainult arteesiakaevudega, aga neid käivitab ja hoiab korras loodus, mitte meie ise.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 41 korda, sh täna 1)