Chris tahab olla hea isa (4)

Chris tahab olla hea isa

 

Chris Moore on lihtne mees. Õpetab lastele korvpalli ja loeb peamiseks ülesandeks olla hea isa 9-aastasele tütrele. Pea kogu maailma läbi reisinud ja eksootilistes kohtades korvpallurina leiba teeninud mees oli kevadisel vaheajal maandunud Muhu spordihoones, kus ta lastega koolivaheajalaagrit pidas.

„Ärge nüüd kiirustage, liigume ikka kõik koos,” manitseb Chris enda ümber sagivaid lapsi. Kasvult pikk mees näib kui tavaline kooliõpetaja, mitte kui mees, kes on Eesti korvpallis ilma teinud. Oli ta ju üks esimesi mustanahalisi mängijaid, kes siia mängima palgati. Eestile on ta truuks jäänud tänaseni, nüüdseks juba 13 aastat.

Veab oma programmi

Laste treenimist peab Moore oma kutsumuseks. „Kõikides riikides, kus olen mänginud, olen tegelenud lastega. Nii mõneski kohas oli see isegi lepingusse sisse kirjutatud,” räägib mees, kes on mänginud näiteks Puerto Ricos, Venetsueelas, Austrias ja Islandil.

Programm nimega Hoops International tegutseb edukalt ka Eestis. Chris on korraldanud nii nädalalõpu- kui koolivaheaja-laagreid. Mees rändab koolist kooli ja tutvustab oma programmi. Ka sel aastal korraldab ta pikema laagri, sarnase eelmisel suvel toimunuga.

Treeningute eesmärgiks peab ta just korvpalli algõpet 8-9 aastastele lastele, aga ta tegeleb ka suurematega, nendega, kes tahavad korvpalli enda jaoks avastada või taasavastada. Chrisi eesmärk ei ole omale meeskond ette valmistada, vaid lihtsalt lastele pallimängu õpetada. Ehk kunagi saab ta ka meeskonna, kui kasvandikud on suuremaks sirgunud. Omad piirid seab meeskonna tegemisel muidugi raha. „Ilma rahata sa ei tee mingit meeskonda, olgu see siis pingpong, korvpall, võrkpall või mis iganes spordiala,” räägib Chris.

Lisaks seletab Chris, mis paneb teda treeneritööd armastama: „Mulle meeldib tegeleda lastega, ma nagu mõistan, mis nende peas toimub. Ma ei tee seda tööd raha pärast. Sõidan isegi bussiga, sest nii on odavam ja saab puhata.”

Profid oleks eeskujuks

Saaremaal on Chrisi sõnul raske panna lapsi korvpalli mängima. „Jalgpall ja võrkpall on siin sügavamalt juurdunud,” arutleb ta edasi. Kuid see, et maakonnas pole oma korvpalli, on kindlasti miinus. „Elukutselised oleksid lastele eeskujuks, tekiks huvi, püütaks jäljendada,” räägib mees, kes lapsepõlves imetles korvpallurit nimega Julius Erwing ja proovis olla võimalikult tema moodi.

„Mulle on küll öeldud, et on proovitud korralikku meeskonda teha, kuid kunagi ammu. Ma mõistan ka seda, et siingi tuleb mängu jälle raha. Ilma selleta ei tee midagi. Raha ja selle puudumine on kogu Eesti korvpalli probleem.”

Saaremaal saab puhata

Oma tegemiste tõttu satub Chris väga tihti Saaremaale, kuigi ta elab pealinnas.

„Saarlaste keskel on suhteliselt naljakas olla. Ma saan küll aru mõnest eestikeelsest sõnast, kuid saarlaste keelekõla on teistmoodi. Samas on nad jutukamad. Siin teatakse kõiki ja kõike. Suurtes linnades nii ei ole. Saaremaal puhkab, saab rahu ja vaikust,” räägib Moore asjadest, mis teda Saaremaa juures paeluvad.

Rääkides veel Saaremaa ja Eesti eripäradest läbi võõramaalase silmade, mainib Chris, et Eestis on raske hakkama saada, kui ei oska siinset keelt. „Ma võiks ju eesti keele selgeks õppida, kuid ma ei taha teada, mida tänaval räägitakse. Ilma selle teadmiseta on lihtsam. Erinevad rahvused on erinevad. Sakslased on külmemad, Lõuna-Ameerikas tahetakse seevastu ainult kallistada.”

Eatu mees

Kui küsida Chrisilt ta vanuse kohta, muutub mees lustakaks ja väidab, et see ei oma mingit tähtsust. „Ma olen selles küsimuses isegi tundlikum, kui mõni naine,” naerab suur mees. Vanus pole tema sõnul oluline. Tuleb teha nii, et oleksid õnnelik ja siin vanus rolli ei mängi. „Üks 26-aastane ütles mulle kord, et ta on vana. No kuulge,” elavneb mees.

Mängimine oli ainuke valik

Korvpalliga tegi Alabama osariigist, Birminghami nimelisest linnast pärit Chris algust viieaastaselt. Poisi isa meisterdas koduõue korvirõnga. Moore
kasvas üles kergelt kriminaalses ümbruskonnas. „Mul oli valida, kas ma mängin korvpalli või tõmban suitsu, kasutan narkootikume või teen pättusi,” selgitab Chris. Mängimisest oli kasu ja kui tuli aeg astuda ülikooli, olid talle kõik teed valla. Noor mees oli korvpallurina juba silma paistnud. Järgmiseks etapiks valis Chris Lõuna-California ülikooli Los Angeleses. Seal omandas ta bakalaureusekraadi ärikorralduse erialal.

Mõistab, miks NBA-sse ei saanud

Peale ülikooli tuli hakata mõtlema korvpallurikarjäärile. Et üldse kuhugi meeskonda saada, tuli osaleda mitmetes laagrites. Üheks laagrisse kutsujaks oli NBA liiga klubi Philadelphia 76-ers, kuid ameerika profiliigasse minekust asja ei saanud. „USA-s on kuus miljonit korvpallurit, selge see, et kõik unistuste liigasse ei mahu,” ei ole Chris pettunud. Pakkumisi oli ka Euroopast ja lõpuks maandus ta Austrias. „Tahtsin tegelikult minna Prantsusmaale, kuid ei saanud. Usun, et kui oleks sinna läinud või ehk NBA-sse saanud, siis ma siin praegu ei oleks.”

Mees on siiski rahulolev. „Olen oma töö tõttu sõitnud läbi peaaegu terve maailma, kohanud palju toredaid inimesi ja näinud palju huvitavat. Olen saanud teha seda, mis mulle meeldib, miks peaks ma pettunud olema?”

Pere on oluline

Kolmelapselisest lihtsast perest pärit Chrisil on vanem vend ja noorem õde. Vend mängis samuti päris hästi palli, kuid tegi teistsuguse valiku. Samas ütleb Chris, et tema ise oli pigem „emme poiss”, keda hoiti. Pere on tema jaoks ülioluline. „Kui sul enam kellegi käest abi pole saada või pole kellegi peale loota, siis pere on ikka olemas.” Perega suhtleb Chris edasi, olgugi et igal aastal ei kohtu.

Pere ja vanemad on ka siis teemaks, kui rääkida Chrisi elueesmärgist. „Ma tahan olla oma tütrele hea isa! Maailmas on palju isata lapsi,” seletab Chris. „Kui sul on laps ja sa tema elust osa ei võta, pole sa mingi mees,” on Moore kategooriline.

Peab Eestit koduks

Palju käinud ja näinud mehena ei ole Moore`il kodu tekkinud. Väitele ”kodu on seal, kus on su kott”, vastab Chris, et kurat seda teab. Siiski, kuna ta on Eestis juba 13 aastat elanud, peab Chris seda riiki mingil määral oma koduks. „Tahtsin kunagi Eesti kodanikuks saada, et koondises mängida. Kuid millegipärast ei antud mulle kodakondsust. Miks? Ei tea.”

„Tuleb leida koht, kus sa oled õnnelik. Siin on mu tütar. Tema juures ma olen õnnelik,” arutleb Chris.

Kas ta ka Eestisse jääb, ei oska mees öelda. „Ma olen seda tüüpi, et ma pean edasi liikuma.” Sügavalt usklik mees arvab, et küll kõigevägevam annab talle mingi märgi, kui aeg minekuks küps. Et mängida korvpalli tipptasemel? „Miks mitte, see mäng on mul veres. Kui kuu aega treeniksin, siis mängiksin küll.” Viimati mängis Chris Pärnu maakondlikus liigas eelmisel aastal.

Häirib pealiskaudsus

„Tegelikult ei tunne mind siin keegi. Mind teatakse kui korvpallur Chris Moore`i, kuid inimesena tunneb mind vaid mu oma tütar. Sest tema küsib. Kui sa tahad kellegi käest midagi teada, siis tule ja küsi, mitte ära paku oma arvamust tõe pähe,” räägib Chris sellest, kuidas tema meelest asjad peaksid olema.

Kord oli ühes lehes pealkiri „Neeger sai Eestis lapse”. „Mis te jamate, kirjutage, et Chris sai,” jääb jutu lõppedes üles kurb noot.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 523 korda, sh täna 1)