Lahvka-reegel: Mida vähem inimesi, seda pikem ring

Lahvka-reegel: Mida vähem inimesi, seda pikem ring

 

On reede pärastlõuna. Päike särab kõrgel sinitaevas. Linnud lõõrivad igaüks oma viit. Kaugusest hakkab kostma mootorimüra. Kohe sellist tõsist mürinat. Vanakubja mees Vello teab, et see on kauplusauto hääl.

Varsti kolmekümneseks saav endine majandibuss toob külarahvale kaupa juba ligi aasta. Eelkäija – tõeline lahvka ehk furgoonauto jäi liiga väikeseks. Külmkapp ei mahtunud sisse.

Sellal, kui suvitajad õhkavad nostalgiliselt taga vana autoga kaasnevat lahvka-tunnet, on külarahvas tänulik, et üldse mingi ratastel pood nende kandis veel liigub.

„Igal õhtul mõtlen, et enam ei viitsi. Inertsist käin edasi,” ütleb Dagmar. Tema on nii kauplusauto omanik kui müüja.

Kakskümmend üks aastat tagasi hakkas Dagmari isa pensile minema. Koolitas tütre välja ja andis tööjärje üle. Nüüd ei kujuta Dagmar muu töö tegemist ettegi. Rikkaks selle ametiga ei saa, aga leiva hoiab laual. Kui ainult inimesi jätkuks.

Mida vähem inimesi – seda pikem lahvka-ring. Mida vanemad inimesed – seda rohkem peatusi. Mõnel käiakse suisa õue peal. Ostjate jaoks puhas luksus. Kaupmehe jaoks paratamatus.

Proua Vaina pole ammu enam mujalt kui lahvkast oma kaupa ostnud. Siin ju kõik olemas. Ja ega vanainimene naljalt maalt liikuma saa.

Leidkoer Riks tervitab iganädalasi külalisi valju klähvimisega, kuni saab hammaste vahele jupi vorsti. Enam ei ole vaja haukuda. Töö tehtud – palk käes. Nüüd võib rahumeeli ümber ostukäru patseerida. Käru on muuseas õngekastidest, teab Vaina rääkida. Ega muidu jaksaks suuri kotte koju tarida.

Iga kord peab ju nädalajagu toitu varuma. Nii kahe-kolmesaja krooni eest. Mõnikord rohkem, mõnikord vähem. Seekord kõigil vähem – kuu lõpp ju. Järgmisel korral tuleb lahvka pühade tõttu neljapäeval. Siis pensipäev ka. Saab rohkem osta.

Vanasti, kui rahvast oli enam, koguneti juba varakult lahvkat ootama. Vahetati uudiseid, laksutati niisama keelt: kes merel käies suuri purakaid püüdnud, kes kellega kurameerib, kellel laps majja sündinud, kus see aasta head marjasaaki tulemas, mida õhtul patta panna, mida valimiste aegu külarahvale kostiks toodi…

Nüüd ootab lahvkat üks, vahel kaks, harva enam inimesi. Suvel on jah rohkem. Eriti Tagarannal. Sealsete kiviaedade juures võib märgata pruuniks põlenud mandrirahvast, kes imetlevad lahvkat oodates kaunist vaadet.
Oma inimesed on sellega harjunud. Kena vaade küll. Rand käega katsuda. Aga näe, mere äärde ei saa. Uusmaaomanikud ei lase. Talvel linnas olles ei saa nad õnneks kedagi takistada. Ja ega neid huvita ka. Nii tundub kohalikele, kelle jaoks meri on saanud igapäevaelu lahutamatuks osaks.
Rannarahva asi.

Timmu on alles kutsikas. Kauplusautot ta võõristab. Inimesi ka. Vaatab oma sügavate silmadega ümbritsevat saginat ja otsib varju. Päris ligi läheb vaid perenaisele. Esiteks on ta oma. Ja teiseks ostab ta kindlasti midagi head. Liha, näiteks. Või leiba.

Julgen pakkuda, et pisut kõvem leib antakse koertele. Ei mingil juhul! Koer sööb ikka minuga koos pehmet, kinnitab eelmises peatuses kaks pakki võid ostnud Hilja. Üks pakk läheb aia taga ootavale Bossele. Talle meeldib väga rukkileib võiga. Tagaranna Leili ostab oma neljajalgsetele sõpradele piima. Koer Tsingale, näiteks. Leili ei taibanud alguses, et miks koer sõna ei kuula. Hiljem tuli välja – Singa on venelane. Nüüd saab Singa ka eesti keelest aru.

Raivo juhib kauplusautot juba neljandat aastat. Aga see pole ainult roolikeeramine. See on justkui sotsiaaltöö. Kui Dagmar rahuldab inimeste ostuvajaduse, siis Raivo hoolitseb suhtlemise eest. Ta teab kõike. Talle räägitakse kõike.

Talmat räägib sellest, kuidas vene ajal ei jätkunud tema nime kirjutamiseks tinti. „A” ülemine kaar jäi tegemata, nii sai sellest „U”. Ametlikult ongi ta nimi nüüd Talmut.

Dagmar ja Raivo märkavad mõnikord esimestena, et kellegagi on midagi korrast ära. Sest kui inimene jätab lahvkale tulemata, siis ei ole temaga võib-olla kõik korras. Ükskord oli inimene metsa eksinud. Teinekord õnnetult kukkunud ja põrandale pikali jäänud.

Lahvkale minnes peab hästi teadma, mida tahad. Ega lahvka ole kaubamaja, kus saab lettide vahel ringi lasta ja kõike oma käega katsuda.
Tegelikult on see väga hea uitostude ärahoidja. Tavapoodi minnes kipuvad paljud n.ö silmadega ostma. Et kui näen, siis tekib vajadus.

Siin peab nimekiri kaasas olema. Aga kui pole ja endal kipub ununema, siis Dagmar mäletab. Ikka neli kotti piima täna? Süldi jaoks liha? Kassikrõbinaid tahad ka veel? Nägemisulatusse jäävad need kaubad, mille säilivustähtaeg läheneb. Dagmar teab – kui kaupa silma all hoida, siis see ostetakse ära. Niimoodi juhtub üliharva, et miski halvaks läheb.

Dagmaril ja Raivol on neli ringi. Teisipäeviti Võhma ja Panga kandis. Seal käiakse ikka värava taga. Kolmapäeviti on rataste all Kärla ring. Seal on kõige rohkem lahvkalisi. Eriti Sõmeral., Seal pole ju enam poodi.

Neljapäeviti sõidab kauplusauto Kihelkonna vallas. Undva-Veere-Kõruse…
Ja reedel Vanakubja, Ninase, Tagaranna, Kugalepa, Küdema…seesama ring, mis siin piltidel näha on.

Külad jäävad tühjemaks. Elanikud vanemaks. Lahvkaring läheb pikemaks. Aga lõputult venida ei saa seegi…

Kujutage ette, kui ühe pika lahvka-päeva õhtul otsustab Dagmar ameti lõplikult maha panna. Ta on väsinud. Auklikke külavaheteid mööda on loksutud juba omajagu aastaid. Aitab küll. 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 145 korda, sh täna 1)