Meditatsioonilaager paneb proovile

Meditatsioonilaager paneb proovile

 

Selle aasta jaanuaris võtsin koos sõbraga ette 10-päevase retke meditatsioonilaagrisse Saksamaal, et rahulikult elu üle järele mõelda ja uusi kogemusi hankida. Laagri kestel tuli toime tulla nii füüsiliste kui vaimsete väljakutsetega ja hakkama saada täieliku eraldatusega välismaailmast ja teistest inimestest.

Saksamaale Meppeni linna oli kogunenud umbes 100 meditatsioonihuvilist, kelle hulgas oli erinevast rahvusest mehi ja naisi noorukitest päris vanuriteni. Meditatsioonilaagri päevakava on sama, mida järgivad budistlikud mungad kloostris. Kell 4.00 hommikul kõlab äratusgong, millele järgneb pool tundi hommikuse hügieeni jaoks.

Seejärel suunduvad kõik kaheks tunniks meditatsioonisaali, et rahus ja vaikuses mediteerida. Pärast seda tunnike hommikusöögi jaoks ja edasi möödub päev tundidepikkust mediteerimist lühikeste puhkepauside ja söögiaegadega kombineerides. Viimane korralik eine leiab aset lõuna ajal, õhtusöögiks pakutakse vaid puuvilju, juba mitmendat korda laagris olijatele aga üksnes teed.

Totaalne vaikimisnõue

Meditatsioonilaagri eripäraks on see, et teiste laagriliste ja välismaailmaga ei ole mingit ühendust. Keelatud on telefonide kasutamine, kirjutamine, lugemine ja muusika kuulamine. Samuti ei ole lubatud rääkimine, isegi pilkude vahetamine on keelatud, rääkimata füüsilisest kontaktist.

Jagasin tuba kahe Saksa neiuga, kellega enne totaalse vaikimisnõude algust viisakusi vahetasime. See põgus suhtlus nendega jäi pea ainsaks, seda kuni viimase päevani, mil rääkimine jälle lubatud oli. Kõik toimingud toimusid täielikus vaikuses, duširuumi ja WC-d kasutasime kordamööda, mingeid küsimusi ei esitanud ega kogemusi vahetanud.

Ainus kontakt oma toanaabriga tekkis laagri kuuendal päeval, kui unesegaselt kell 1.00 üles ärkasin, arvates, et olin äratusgongi kuulnud. Käisin duši all, panin end riidesse, haarasin meditatsioonipadja kaenlasse ja läksin juba koridori, et alles seal kellaaega märgata.

Tuppa tagasi jõudes vaatasin oma toanaabrile, kes minu eeskujul juba riietuda oli jõudnud, esimest korda nende päevade jooksul otsa ja purskasime koos naerma, sest ka tema oli just kella vaadanud. See spontaanne hetk jäigi ainsaks korraks, kui mõne inimesega kogu 10 päeva jooksul kontakti omasin.

Pinged maha

50 naisega koos elamine ja nendega ometi mitte suhtlemine on kummaline ja vabastav kogemus. Oli huvitav näha, kuidas inimeste näolt kadus tavapärane pinge ja lihased lõdvestusid täiesti. Ei olnud vaja kellelegi meeldida või selgitada, miks käitud nii, nagu käitud. Tekkis vabadus olla see, kes sa oled ja mitte panna ette mingeid maske. Inimesed käisid oma kodustes riietes ja keegi ei kandnud meiki.

Märkasin laagriliste hulgas ühte nooremapoolset naist, kes saabumispäeval sügavate murekortsudega ringi käis. Huvitav oli näha, kuidas laagri jooksul tema kortsud silenesid ja ta silmnähtavalt lõdvestunum välja nägi. Meelde jäi ta seetõttu, et sügavate murekortsude tõttu tundus ta alguses üsna vana ja mitte eriti atraktiivne, laagri kestel nägin aga, et tegemist on väga ilusate näojoontega naisega.

Salajased reegliterikkumised

Mehed ja naised olid laagris eraldatud, et vältida igasugust kõrvalist segamist meditatsiooni ajal. Laagris osalesid ka mitmed abielupaarid, kes samuti kümme päeva üksteisest lahus veetsid. Puhke- ja söögipauside ajal õuealal jalutades võis neid siiski vahel pilke vahetamas näha, kuna seal eraldas sugusid vaid lintidest barjäär.

Need põgusad toetavad pilgud olid ka ainsad reeglitest kõrvalekaldumised, mida märkasin. Laagri lõppedes jagasin kogemusi Inglismaal elava sakslanna Jasminega, kes oli sarnases laagris juba kuuendat korda. Seekord oli ta kaasa kutsunud ka oma ema, kes elas küll eraldi toas. Küsisin, kas ei olnud raske 10 päeva teda lihtsalt vältida.

Tema sõnul ei tekkinud seekord sellega mingeid probleeme, kuna laagris elad niivõrd sisse oma sisemaailma, et väljas toimuvat ignoreerida ei olegi nii raske.

Keeruline oli tema sõnul siis, kui ta mõni aasta tagasi koos õega meditatsioonilaagris käis ja nad sama vannituba jagasid. Siis oli küll kummaline hommikul kõrvuti kraanikausside juures hambaid pesta ja üksteisest mitte välja teha, kuid tema sõnul sai sellegagi hakkama.

Tsirkus õuealal

Õuealal jalutavad mediteerijad kujunesid kohalikele omamoodi vaatamisväärsuseks. Kuna meditatsioonisaalis veedetud tundidega tekkis inimestel palju mõtteid, mida oli vaja kuidagi maha laadida, hakati õues pealtnäha jaburaid asju tegema – kes peksis kepiga ojavett, kes tormas pisut hullumeelse pilguga mööda hoovi ringiratast, kes kallistas puud ja vaatas minuteid sisutühjal pilgul kuud.

Kui kord õues vastu majaseina toetades parajasti oma hingamist jälgisin, rebis mind korraga välismaailma Saksa poisikeste naer, kes mind ülevalt teepervelt vaatama olid jäänud ja üksmeelselt arvasid, et näen oma kottis dressipükste, talvejope ja segamini juustega naljakas välja. See oli kõige lähem tunne loomaaialoomale, mida tundnud olen.

Karate maailmameister toanaabriks

Tavaliselt korraldatakse sarnaseid laagreid spetsiaalsetes keskustes, mis on just mediteerimiseks välja arendatud ja kus kontakt välismaailmaga on minimaalne, kui mitte olematu. Kui Meppenis toimunud laagris mediteerisid kõik koos ühes suures saalis ja ümbritsevate inimeste aevastamine, köhimine ja nihelemine keskendumist vahel segada võis, siis keskustes on igaühele eraldatud väike mediteerimiskamber.

Kõige rohkem selliseid keskuseid asub Indias, kust Vipassana mediteerimistehnika ongi pärit. Euroopasse on ehitatud seitse keskust.
Kuna huvi laagrite vastu üha kasvab, on hakatud neid korraldama ka väljaspool keskuseid. Üha suuremat huvi tunnevad meditatsiooni vastu äriorganisatsioonide juhid ja teised juhtivatel kohtavatel töötavad inimesed, kelle igapäevaelus on rohkelt stressi, millega ei osata enam omal jõul toime tulla.

Kuna teiste osalejate identiteet jääb suhtlemiskeelu tõttu teadmata, on laagris kõik võrdsed. Pealtnäha on inimesed ju üsna samasugused ja nende majanduslik seis, haridustase ja tiitlid välja ei paista, eriti siis, kui nad kõik lohmakates T-särkides ringi liiguvad.

Minu sõber sai laagri viimasel päeval teada, et jagas tuba 11-kordse karate maailmameistriga. Kui tavaliselt tekitab selline teade aupaklikkust ja vaatad inimesele ehk pisut alt üles, siis pärast laagris veedetud päevi ei muutnud teade suurt midagi ja naljaviskamine edenes sama vabalt edasi.

Morfiinisõltlasest meditatsiooniguruks

Tehnika Indiast mujale maailma levimise eest on vastutav
S. N. Goenka, kes sattus ise meditatsiooni juurde just suure tööstressi tõttu.
Praeguseks üle 80-aastane Goenka on pärit rikkast Birma perekonnast ja oli 40ndatel edukas ärimees Birmas ja Indias. Stressi tõttu tekkisid tal aga migreenihood, mille leevendamiseks hakkas ta lõpuks kasutama morfiini. Meditatsiooni juurde sattudes oli ta morfiinist sõltuvuses, millest mediteerimist praktiseerima asudes vabanes.

Maailmas on olemas väga palju erinevaid mediteerimistehnikaid. Enamike nende puhul tuleb oma tähelepanu keskendada mingile välisele asjale – kuulata enda ümber olevaid hääli, jälgida lindude lendamist, jõe voolu või hoopis pendli liikumist, mediteeritakse ka pühapilte vaadates, samuti järjest korduvaid mantraid lauldes.

Laagris praktiseeritud Vipassana tehnika erineb eelkirjeldatutest seetõttu, et siin tuleb tähelepanu hoida kitsalt oma organismis loomulikult toimuvatel protsessidel ning väliseid abivahendeid meditatsiooni hõlbustamiseks kasutada ei tohi. Esialgu takistas mu keskendumist mõte, et tegemist on mulle võõra religioosse praktikaga ja ma ei soovi ennast siduda budismiga. Päevade edenedes mõistsin, et oma keha on võimalik jälgida ka ilma sellele üleloomulikku tähendust omistamata ning mediteerimiseks ei ole vajalik religioosne pühendumus.

Mõte läheb lendu

Kursus algab oma hingamise jälgimisest, mis on levinud tehnika ka mitmete teiste meditatsiooniliikide puhul. Mina polnud seda kunagi proovinud, seetõttu oli tähelepanu hoidmine oma ninasõõrmetest sissetuleval ja väljamineval õhul tõeline väljakutse. Lugeja, kes sarnaselt minuga pole kunagi mainitud tehnikat proovinud, võib katsuda keskenduda kasvõi kümneks sekundiks oma hingamisele ja avastab ilmselt kiiresti, et mõte läheb juba peale paari sisse- ja väljahingamist muudele radadele.

Tähelepanu hajumisega võitlemine polnud ainus raskus, mis ületada tuli. Tundide kaupa paigal istumine ei ole vaid vaimne väljakutse, vaid muutub õige kiiresti ka füüsiliseks väljakutseks. Jäsemete tundetuksmuutumine ning valu seljas, põlvedes ja tuharalihastes on täiesti tavaline katsumus, millega tuleb toime tulla. Mediteerides õpid neid füüsilisi ja vaimseid katsumusi erapooletult kõrvalt jälgima, mis ongi meditatsiooni mõte – kui suudad toime tulla tühiste füüsiliste kannatustega, saad hakkama ka tõeliste raskustega, mis elus paratamatult ette tulevad.

Soov ära joosta

Esimestel päevadel tundsin end siiski nagu tõeline läbikukkuja – mõtted uitasid mööda ilma ringi ja tegin kõike muud, kui jälgisin oma hingamist. Pärast mõnda tundi paigalistumist oli mõtteid juba nii palju, et paigalpüsimine muutus raskeks. Meelde tulid asjad, mille olin enda arvates ammugi ära unustanud.

Üks minu toanaabritest ei pidanudki pingele vastu ja lahkus poole pealt. Ka ise kogesin hetki, mil tahtnuks lihtsalt plehku panna ja vaid teadmine, et mu bussipilet on ette ostetud ja et sõber jääks muidu maha, hoidsid mind paigal.

Tagantjärele mõeldes näen, et kui oleksin enne lõppu lahkunud, ei olekski vist päris aru saanud, mis oli kogu selle harjutamise mõte. Alles viimastel päevadel hakkasin taipama, milline on mediteerimise seos reaalse eluga ja kuidas tehnikat oma igapäevaelus ettetulevate probleemide lahendamiseks kasutada.

Põhineb vabatahtlikkusel

Sellised meditatsioonilaagrid on osalejatele täiesti tasuta ja püsivad vabatahtlike annetustel. Annetusi saavad teha vaid õpilased, kes on 10-päevase programmi ise edukalt läbinud ja omal nahal selle kasulikkust kogenud. Ka personaliliikmed, kes taimetoitu serveerivad ja administratiivsete küsimustega tegelevad, on õpilastest vabatahtlikud.

Pidime laagris osalemiseks katma vaid oma reisikulud, kuigi laagri lõppedes otsustasime jätta ka oma pisku pärast meid tulevate õpilaste toetuseks. Laagreid korraldatakse ka lähemal, näiteks Rootsis ja Poolas. Vajalik on vaid õigeaegne internetipõhine etteregistreerimine, kuna laagrid kipuvad kiiresti täituma.

Laagri lõppedes Osnabrucki tänavatel jalutades tundus maailm korraga hoopis teistsugune. Igapäevaelus harjud asjadega, millega võibolla ei peaks harjuma ja lähed kergesti kaasa vooludega, mis tunduvad normaalsed lihtsalt seetõttu, et kõik teevad nii.

Pärast 10-päevast eraldatust tundusid tarbimisele kutsuvad reklaamid, ideaalsed mannekeenid aknalaudadel ja ilueedid plakatitel ahistavad ja pealetükkivad. Mitmed probleemid, mis mulle seni muret olid valmistanud, tundusid aga üsna tühised, kuna mediteerimine õpetab lihtsat tõde – kõik muutub, miski pole püsiv. Tundub, et järgmisel aastal võtan samasuguse retke uuesti ette.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 383 korda, sh täna 1)