Viimane pealtnägija – Bernd Freytag von Loringhoven (1914 – 2007)

Viimane pealtnägija – Bernd Freytag von Loringhoven (1914 – 2007)

 

Kuressaarest pärit mehe seiklusrikas elu. Veebruarikuu viimastel päevadel suri Saksamaal Münchenis Kuressaares sündinud mees – Bernd Freytag von Loringhoven.

Tegemist oli Natsi-Saksamaa Wehrmachti staabiohvitseriga. Väidetavalt olevat ta olnud viimane elusolev isik, kes 1945. aastal viibis Berliinis Hitleri punkris ja nägi pealt agooniat, seda, mis seal tegelikult toimus.

Bernd Freytag von Loringhoven ei olnud nats. Ta oli karjääriohvitser, kes jõudis kõrgele ametikohale ja kuulus selliste tuntud Saksa väejuhtide ja sõjaväeteoreetikute nagu Heinz Guderian ja Hans Krebs lähikondlaste hulka.

Teise maailmasõja lõpuaastail oli üheks tema viimaseks tööülesandeks valmistada Adolf Hitlerile ette raporteid olukorra kohta rindel. Pärast seda, kui 1945. aasta aprillikuu lõpupäevil oli füüreri teabemeeskond põhiliselt pakku pugenud, tuli tal raportite koostamisel sageli improviseerida ja üsna tihti võttis ta nende koostamisel aluseks info, mis oli saadud liitlaste
uudisteagentuuride Reuters ning BBC vahendusel.

1945. aasta 29. aprillil andis Hitler talle loa punkrist põgenemiseks. Väidetavalt olevat füürer sealjuures lahkelt isegi soovitusi jaganud selle kohta, kuidas hankida mootorpaat ja kuidas mööda veeteed kõige kiiremini liitlasvägede juurde jõuda. Selleks ajaks oli Saksamaa pealinn Berliin Punaarmee poolt praktiliselt juba hõivatud.

Elus palju vedamist

Bernd Freytag von Loringhoveni arreteerisid Briti-Ameerika väed. Kuna vahetult pärast sõja lõppu suhtuti kõigisse sakslastesse suure kahtlusega (eriti käis see endiste sõjaväelaste kohta), siis uuriti kaua aega tema seost sõjakuritegudega. Seepärast tuli mehel ligi kaks aastat vangikongis veeta. Uurimine aga mingit tulemust ei andnud ning mees vabastati. Pärast vabastamist asus ta elama Mün-chenisse, kus tegeles kirjastus-äriga ja oli tegev ka Lääne-Saksa armee, Bundeswehri loomise juures.

Bernd Freytag von Loringhoven kirjutas oma memuaarides, et tal on korduvalt vedanud. Nii näiteks veetis ta põhilise osa sõjast idarindel. Kuigi ta võttis vähemal või suuremal määral osa pea kõigist suuremates idarindel toimunud lahingutest (sh ka Stalingradi lahingust), õnnestus tal rasketest katsumustest eluga välja tulla ja seda alati tänu – nii vähemalt on mees ise kirjutanud – õnnelikule juhusele ning mõjuvõimsatele kaitsjatele.

Üks tema lähisugulasi ning hea sõber Wessel Freytag von Loringhoven oli osaline Hitlerile 1944. aasta 20. juulil korraldatud atentaadis. Tookord olevat teda (Berndi) kindlast surmast päästnud vaid kindral Heinz Guderiani kindel toetus ja kaitse. (Sugulane Wessel, kes oli atentaadi peakorraldaja von Stauffenbergi hea tuttav, arreteeriti juba 26. juulil ja veidi hiljem tappis ta enda.)

Väärtuslikud mälestused

Bernd Freytag von Loringhoven oli üks viimaseid seni veel elavaid isikuid, kes nägi pealt, mis 1945. aasta aprillis Berliinis riigipäevahoone all asuvas Hitleri punkris tegelikult toimus. Tõsi, vahetult enne füüreri enesetappu lahkus ta punkrist. Siit ka põhjus, miks pöörduti just tema poole, kui kirjutati stsenaariumi tuntud kinofilmile „Der Untergang” (Allakäik).

See film toob vaataja ette väga värvika pildi Adolf Hitleri ja tema kaaskonna viimastest päevadest. Loringhoveni mälestused, mis peamiselt on pühendatud Kolmanda Reichi lõpupäevadele, ilmusid paar aastat tagasi.

Raamatu tiitellehel on kaasautoriks märgitud ka François d’Alançon ja esmakordselt ilmus see prantsuse keeles 2005. aastal peakirja all „Dans le bunker de Hitler”. Raamatu saksakeelne („Mit Hitler im Bunker – Aufzeichnungen aus dem Führerhauptquartier Juli 1944 – April 1945“) ja inglisekeelne („In the Bunker with Hitler: The Last Witness Speaks”) ilmusid möödunud aasta esimesel poolel.

Kuuskümmend aastat hiljem meenutas Loringhoven: „8. mail (1945) ei tundnud ma mitte niivõrd vabastamist, kuivõrd kogesin mingit eksistentsiaalset ängistust ja hingepiina. Olles sõdur, haaras minu hinge ebameeldiv tunne, et mind oli osavasti kasutatud kui ühe aferisti, petturi ning šarlatani sööta.”

Juured Saaremaal

Vabahärra (der Freiherr) Bernd Freytag von Loringhoven sündis Saaremaal Kuressaare linnas 1914. aasta 6. veebruaril. (Tema biograafias ja hiljem ilmunud nekroloogides kasutatakse loomulikult meie linna ja Saaremaa saksapäraseid nimetusi: Arensburg ning Ösel.) Loringhoveni kaugemad esivanemad (pärit Vestfaalist, Lääne-Saksamaalt) rändasid Baltikumi juba XVI sajandil. Kuigi Berndi vanematele kuulus Saaremaal Anseküla kihelkonnas Tiinuse (das Ficht) rüütlimõis, olevat pere siiski suurema osa ajast veetnud Kuressaares. Isa Burchard oli ametis Saaremaa rüütelkonnas ja aurahukohtunikuna, Berndi ema oli Oda von Moeller, maalikuntsnik Otto von Moelleri tütar.

Kui Vene impeeriumis ja selle koosseisu kuuluvates Baltimaades algasid segased ajad (enamlaste riigipööre, Saksamaa kaotus Esimeses maailmasõjas ning Balti hertsogiriigi loomise läbikukkumine, Eesti Vabariigi teke ja sellele järgnenud maareform, mille käigus mõisad riigistati), rändas perekond 1919. aastal taas Saksamaale. Nende uueks elukohaks sai Läänemere lõunarannikul asuv Pommern.

Kuni 1929. aasta majanduskriisi alguseni töötas Berndi isa keemikuna Fulda kummitehases. Majanduskriis sundis aga uut töökohta otsima Meckenburgis asuva luteri kiriku kantseleis.

Natsism oli vastumeelt

Olles Saksamaal 1932. aastal lõpetanud die Baltenschule (see kool oli Baltikumist põgenenud sakslaste jaoks), kavatses noor Bernd Freytag von Loringhoven jätkata oma karjääri õigusteaduse valdkonnas. Kuid avastanud, et juristi amet sunniks teda astuma natsipartei ridadesse, valis ta teise elukutse. Kuna 1919. aastal allkirjastatud Versailles’ rahuga oli Saksa armee lubatud suuruseks 100 000 meest ja sõjaväes nõuti truudusvannet vaid Saksamaa põhiseadusele ning mitte natsiparteile, siis valiski Bernd sõjaväelase karjääri.

Kui 1939. aasta septembris algas Teine maailmasõda, pidas Loringhoven seda meeletuseks – nimelt oli ta seisukohal, et halvasti varustatud ja veel kogenematu Saksa armee ei ole võimeline efektiivselt Poola vastu sõdima. Ta eksis rängalt. Ta eksis ka 1940. aastal, kui oli vastu Blitzkrieg’i korraldamisele Läänes.

Sõjakäik Prantsusmaa vastu kujunes Hitleri jaoks üliedukaks – Saksa väed purustasid Prantsusmaa pooleteist kuuga ning Briti eliitväed olid Dunkirki alt sunnitud häbiväärselt põgenema.

Kui 1941. aasta suvel alustati Barbarossa plaani elluviimist, siis kuulus Loringhoven juba Hitleri ühe lemmiksõjaväelase Heinz Guderiani lähikondlaste hulka.

Allakäik ja agoonia

Raamatus „Dans le bunker de Hitler” annab Loringhoven värvika ülevaate Hitleri vaimsest allakäigust sõja viimase aasta vältel. Ajalookirjanduses on üldtuntud fakt, et sõja lõpupäevil ei usaldanud füürer eriti enam kedagi, mistõttu ta pidevalt sekkus sõjaplaanide koostamise detailidesse.

Loringhoven kirjutab, et Hitler ei adunud tegelikku olukorda – ta ei saanud aru, et sõjakaardil lipukestega tähistatud Saksa armee divisjonid on tegelikkuses kahanenud pataljonide või isegi kompaniide tasemele. Füürer keeldus arvestamast professionaalset nõuannet, mistõttu ta oma käitumisega asetas mitmed kogenud ja targad väejuhid (nagu näiteks Guderian) abitusse olukorda.

Hitleri üheks kõige totramaks ja ka traagilisemaks otsuseks oli Loringhoveni arvates korraldus, mis keelas kahesajatuhandelise väekontingendi Kuramaalt evakueerimise. Neid mehi oleks ju saanud kasutada Berliini kaitsmisel, arvab ta.

Veel üks seik Loringhoveni mälestustest: hommikul pärast seda, kui füürer oli ametlikult abiellunud Eva Brauniga, korraldas ta SS-vägede kindralmajori Hermann Fegeleini (mees oli Eva õega abielus) mahalaskmise riigikantselei aias. Kindralmajorile esitati süüdistus: ta olevat koos Heinrich Himmleriga püüdnud Hitlerit võimult kukutada ja tappa.

Füüreri ootamatu lahkus

Kui Berliini sisenenud Nõukogude väed tulistasid alla õhupalli, millega anti Saksa vägedele raadio kaudu korraldusi, jõudis Loringhoven järeldusele, et tema töö on tehtud ja ta otsustas punkrist lahkuda enne, kui venelased selle hõivavad. Teades, kuivõrd kättemaksuhimuline on Hitler, oli siiski üllatav, et füürer ei vaielnud põgenemise plaanile vastu. See diktaatori ootamatu ja seletamatu suuremeelsus Loringhoveni päästiski.

Mees oli üllatunud, et füürer jagas talle veel soovitusi, milline tee põgenemiseks valida (üle Haveli järve). Kasutada tuli elektrimootoriga paati, mille heli oli vaiksem ega äratanud Vene sõdurite tähelepanu. (Isegi vahetult enne surma oli Hitler valmis pisidetailidesse sekkuma!) Jätnud füüreriga sõbralikult hüvasti, lahkus Loringhoven punkrist 29. aprillil 1945. aastal. Päev hiljem tappis Hitler end koos Eva Brauniga.

Jõudnud Haveli järvel asuva saareni, vahetas Loringhoven sõjaväelase riided tsiviilriietuse vastu. Seejärel ujus ta üle Mulde jõe, et end liitlasvägede kätte vangi anda.

Edasine elu

Vangistuses küsitleti Loringovenit kaua. Ülekuulamiste eesmärk oli teha kindlaks, kas ta on nats ja kas ta on sõjakuritegudes süüdi. Kuid süüd ei leitud. 1948. aasta jaanuaris Loringhoven vabastati ning ta sai taas kokku oma abikaasa ja pojaga. Esialgu leidis pere eluaseme Baden-Württembergi liidumaal asuvas rahulikus külas. Veidi hiljem aitasid sõbrad tal elu korraldada ning ta rajas Münchenisse kirjastuskompanii.

Pärast seda, kui Lääne-Saksamaal Bundeswehr loodi (1954. aastal sõlmitud Pariisi lepete alusel), asus Loringhoven taas sõjaväelase ametisse ja töötas NATO ametikohtadel nii Euroopas kui ka USA-s. Erru läks ta kindralleitnandi aukraadis.

Bernd Freytag von Loringhoven oli kaks korda abielus. Mõlemad abikaasad surid enne teda. Tema ainsaks järeltulijaks on poeg teisest abielust Arndt Freytag von Loringhoven, kes praegu on Saksamaa välisministeeriumi ja OSCE teenistuses.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 419 korda, sh täna 1)