Poistest meesteni ehk Varsakabjad 20

Poistest meesteni ehk Varsakabjad 20

 

Lisaks ülestõusmispühade meeleolule ning munadevärvimisele pakkus nädalavahetus ka suurepärase kontserdielamuse paljudele poistelaulu austajatele, sõpradele, fännidele ning niisama head muusikat nautivale publikule. Laupäeval, 7. aprillil toimus Saaremaa ühisgümnaasiumi aulas sama kooli poisteansambli Varsakabi 20. juubelikontsert, mis kahe ja poole tunni jooksul publikut oma kütkes hoidis.

Kontserti ei alustanud aga üldse mitte õhtu „peasüüdlased” ise. Nende asemel astus esmalt üles Varsakabja juhendaja Mari Ausmehe poolt vormitav järelkasv, ühisgümnaasiumi nooremad poisteansamblid Pilliroog ja Hundinuiad. Väiksemate lauljate puhul oli märgata, et vanem ja mainekam Varsakabi on eeskujuks ja „suureks vennaks”, kellelt šnitti võetakse, seda küll oma isikupäraga täiendades. Eriti mõjusalt esinesid Hundinuiad, kelle igatsevalt lauldud „Kati” teenis tugeva aplausi igas vanuses naispublikult.

Vanad head endiselt head

Kuna tegu oli juubeli-, mitte tavalise kontserdiga, kujunes õhtust justkui teekond tagasi ansambli algusaegadesse. Selle teekonna muutsid huvitavaks „muusikalised takistused”, milleks olid Varsakabja vilistlaste esinemised.

Meenutusi ilmestas ka videoekraan, millelt võis laulmas näha paljusid kunagisi kooli hõbekõrisid. Samade noormeeste lavale astudes oli kontrast suur – nii soengu kui mõnel puhul lausa habeme näol, ent suureks imestuseks võis tõdeda, et hetkel, mil omaaegne koosseis kooliaegseid laule laulis, kadusid kõik erinevused ning hääled kõlasid niisama puhtalt ja helisevalt kui mitmeid aastaid tagasi ja nii mõnegi laulja puhul võib-olla pareminigi kui kooliajal. Säilinud oli Varsakabjale nii omane mõnus huumor, mis ka publiku pidevate naeruturtsatustena tagasi peegeldus.

Vilistlaste rohkuse tõttu sai võimalikuks lausa mitmete täiskoosseisude ülesastumine. Vanadele „kapjadele” olid abiks ka praegused ansambliliikmed, kes mõne laulu puhul oma „ametivendi” vokaalselt toetasid. Huvitav oli näha-kuulda kõiki endisi lauljaid-vilistlasi, ent eriti tõstaksin esile üht koosseisu, kelle kohta juhendaja palju kiidusõnu oli öelnud eelkõige nende ideede rohkuse ja vokaalse kvaliteedi tõttu. Tegu oli aastail 1999–2002 ansamblis laulnud poistega, kes nii oma lauluhäälte kui ka huumoriga kogu kooli peal tuntud olid. Need noormehed esinesid kõige pikemalt ning keelelt ja stiililt erinevamate lauludega.

Siinkohal kiidaksin veel Mari Ausmehe huvitavat lauluvalikut, mis ulatub tõepoolest n-ö seinast seina ja läbi aastate alati publikut üllatanud on. Iseäranis kaunis oli kunagiste „kapjade” „Michelle”, mis biitlite originaalesitusele sugugi alla ei jäänud.

Lauluga õnnitledes

Ainukene mitte-„kabjaliste” sugemetega esineja oli Kuressaare gümnaasiumi meesansambel Jepps. Varsakabja head sõpra ning konkurenti vaadata oli sama huvitav kui peaesinejat ennast. Poiste filmipopurrii võitis publiku südamed juba esimestest taktidest. Tegu oli tõeliselt omanäolise lahendusega paljude sarjade tunnusmeloodiatest, mida anti edasi vaid lauluhäälte ja klaverisaatega.

Kontserdi lõpulauluks kõlas igihaljas „Rohelised niidud”, mille kohta Mari Ausmees ise on öelnud, et tegu on ansambli hümniga, mis vaid mõnel koosseisul laulmata. Viimase loo ajaks kogunesid lavale kõik liikmed, pannes oma esitusega juubeliõhtule kauni punkti. Esinemise lõpetanud, said nii endised kui ka praegused lauljad erilise Varsakabja lipsu, mis kindlasti ka üheks ansambli lahutamatuks sümboliks kujuneb.

Varsakabja juubelikontsert oli kui üleskirjutus Mari Ausmehe 20 aastast hästi ja südamega tehtud tööst. Vilistlaste ja muu publiku rohkus näitas, et Saaremaa ühisgümnaasiumi pikk „kabjatraditsioon” niipea veel hääbumas ei ole. Siinkohal jääb üle vaid loota, et viie aasta pärast jällegi sama hea võimalus poisteansambleid kuulata avaneb.

Riin Aljas

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 31 korda, sh täna 1)