Varsakabi – see on elustiil

Varsakabi – see on elustiil

 

Möödunud nädalal tähistas oma 50. sünnipäeva Saaremaa ühisgümnaasiumi muusikaõpetaja ja legendaarse poisteansambli Varsakabi looja Mari Ausmees, kelle panust Saaremaa muusikalukku on raske üle hinnata.

Kust olete pärit ja kuidas Saaremaale sattusite?
Olen lõpetanud Kohila keskkooli. Pärast konservatooriumi lõpetamist sai valida, kuhu tööle minna, ja pakuti kohti ka Saaremaal: Kingissepa 1. ja 2. keskkoolis. Mina valisin esimese ja pärast kahekuist praktikat tulin siia tööle.

Kas mandril polnud siis sobivaid variante?
Ei, oli küll, aga see oli kohe kindel, et kas Saaremaa või Hiiumaa, sest olin kaks suve Hiiumaal malevas olnud. Mulle hakkas see saareelu väga meeldima. Siin ei olnud mul ühtegi tuttavat, nii hea oli minna, ei sugulasi ega kedagi. Aga siis tuli välja, et juured on ikka siin, sest mu vanaisa on tegelikult Saaremaalt pärit ja mu vanavanaema on maetud Kärla surnuaeda. Aga muidu tulin täiesti võõrasse keskkonda ja see oligi mu eesmärk.

Miks teist just muusikaõpetaja sai?
Kooliaegne unistus oli saada korvpallitreeneriks, aga 11. klassis tuli mõttemuutus. Muusikakärbse pani mulle pähe vanaisa, kes kunagi ka konservatooriumi astus, ent selle pooleli jättis, kuna polnud raha seal õppida. Ta oli väga andekas muusik, laulis aastaid RAMis, mängis klaverit, akordioni ja üldse kõiki pille, mis ta kätte võttis. Ma olin Kohila kooli esimene vilistlane, kes konservatooriumi astus, avasin selle ukse – nüüd on seal teisigi. Ega ma tookord uskunud, et sisse saan, kuna olin kindlalt kõige nõrgema ettevalmistusega.

Samas pärinen ma õpetajate suguvõsast: ema-isa ja vanavanemad on pedagoogid, minust oleks igal juhul õpetaja saanud, treener on ju ka õpetaja. Ei olnud erilist valikut, geenid on nii tugevad.

Kui palju te üldse enne muusikaga tegelenud olite?
Olen muusikaklassi lõpetanud, mängisin 8 aastat klaverit, aga muusikateooriat ei olnud ma praktiliselt õppinudki. Konsultatsioonis tegin diktaadist ära täpselt kaks takti: esimese ja viimase. Eksamil tegin diktaadi „5” peale, kuna see jäi pähe, mängiti lihtsalt nii palju kordi. Kuulasin ja lollikindlalt otsisin noodid kuulmise järgi üles. Kohilast polnudki enne sellepärast keegi konservatooriumisse läinud, et puudus teooriabaas.

Millega te keskkooli ajal veel tegelesite?
Kooli ajal olin ma küll rohkem spordiga kui muusikaga tegelenud. 2. klassis hakkasin koos õega korvpallitrennis ja spordilaagrites käima. Algul olin eesmängija ja lõpuks mind puksiti tagamängijaks, kuna olin üks lühemaid. Treener ütles, et pane ketsid jalga, siis oled pikem. Kuulusin Rapla naiskonda, kellega käisime võistlustel, ja see oli üsna keeruline, kuna päris ära Raplasse ma minna ei tahtnud. Mind kutsuti isegi Tartusse vabariigi koondisesse, aga sellist kohanemisevõimet mul polnud, et minna kodust ära internaati elama.

Kas te ei kahetse, et korvpalli juurde ei jäänud?
Mida vanemaks, seda suuremaks igatsus korvpalli järele muutub. Ja elu on mind kokku viinud kahe suure korvpallurite klassiga: praegune ja üle-eelmine lend. Aga ise pole ma mänginud 28 aastat. Esimesel aastal mängisin siin natuke õpetajate võistkonnas, käisime võistlustel, aga esimese viie minutiga väänasin põlve välja ja korras…

Ma ei ole õpetajaameti valimist kahetsenud absoluutselt ega taha iga laupäev ja pühapäev higises saalis olla, kuigi nüüd on elu kujunenud analoogiliseks: laupäevad ja reeded on kinni. Arvan siiski, et muusikatee on emotsionaalsem. Ja veel arvan ma, et treener peab mees olema.

Kas Saaremaa ühisgümnaasiumist lahkumine ei ole kunagi mõttesse tulnud?
Olen jäägitu selle kooli patrioot, mis muidugi ei tähenda, et ma üldse vigu ei näeks. Kui üldse tuleks mõte ära minna, siis juba mingile teisele tööle – kui oskaks midagi muud või tahaks teha –, aga arvan, et kooli ma ei vahetaks.

Mis selle patriotismi põhjustab?
Siin on nii palju asju, mis meeldivad ja mis on oma rajatud. 28 aasta jooksul on loodud mitmeid koore ja ansambleid. Üle võtta polnud mul eelkäijatelt peaaegu midagi. Niisiis elutöö ikkagi. Ei kujuta ette, et hakkaks kusagil mujal nullist peale – et hakkame nüüd, poisid, segakooris laulma –, sest algul ma ju rääkisin kõigiga individuaalselt, et nad koori tuleksid. Ei, see ei tuleks kõne allagi.

Kust tuli idee luua koori kõrvale meesansambel?
Olen eluaeg mõelnud, et tüdrukud laulavad ju nagunii, mängivad pilli ja teevad kõike iseenesest. Nägin, et poisse on raske laulma panna. Kunagi mulle ennustati, et mul on endal viis poega, ja nüüd ma vaatan, et ennustus ongi täide läinud.

Kas kergem on töötada koori või ansambliga ja miks?
Teoreetiliselt peaks väikese pundiga kergem olema, aga vastutus on kuidagi suurem, sest kui seal eksimus tuleb, siis on kõik kuulda. Seega peab kõik perfektselt paigas olema. Kooris on hämajaid ikka, aga see ei torka alati silma ja kõrva.

Kas algul hirmu polnud?
Siis ei mõelnud üldse, vaid teadsin kindlalt et teen koori. Juba konservatooriumis tehti selgeks, et muusikaõpetajat pole olemas, kui tal pole koore. Tundide andmine pole kellegi jaoks oluline, sul peavad olema koorid ja ansamblid – see teeb muusikaõpetajast selle, kes ta on.

Kuidas Varsakabi alguse sai?
Klassides olid küll meesansamblid olemas, aga nad esinesid ainult kord aastas kooli taidluseülevaatusel. Kuna laulvaid poisse oli nii palju, tekkis idee luua ansambel, kes ka tihedamini esineks ja kelle repertuaaris oleks rohkem kui üks laul. Alguses tegin kvarteti (mis olnukski minu ideaalvariant), aga ajapikku on häid lauljaid juurde tulnud ja kuidas sa raatsid väärt lauljaid välja jätta. Esimesel koosseisul oli ainult kolm laulu, edaspidi repertuaar juba laienes.

Kuskohast pärineb Varsakabja nimi?
Varsakabja nimi tekkis ajal, kui koosseisus olid Andres Karu, Marek Tamm, Meelis Lepp ja Üllar Sepp. Esinesime linnuse kapiitlisaalis külalistena tütarlasteansambli Meelespea kontserdil ja kui ma klaveri taha läksin, ei teadnud ma asjast midagi, aga poisid kuulutasid välja, et nüüd esineb meesansambel Varsakabi. Mul vajus suu ammuli ja sellest ajast algasid üllatused. Ma ei teadnud iial, mis nad jälle välja mõelnud on ja mis nalja teevad. Mõnikord oli häbi nende naljade pärast, enamikul kordadest ajas aga klaveri taga naerma. Rahvas arvas kindlasti, et kõik on kokku lepitud, tegelikult absoluutselt ei olnud.

Kas initsiatiiv ansambliga liituda tuleb teie või õpilaste poolt?
Nii kui naa. Näiteks ükskord oli väga tugev kvartett, kes jäi püsima. Siis tuli Priit Pruul ise küsima – kuidas sa ütled nii andekale õpilasele ära, see on täiesti välistatud. Ja pärast temast saigi suur ideede generaator. Tulevad ja küsivad küll, isegi need, kes ei ole tasemel. Ma arvan, et Varsakabi on siiski ansambel, kuhu tahetakse tulla.

Mille põhjal toimub laulude valik?
Valdava osa valin ikka mina, kuna ma teen ise seaded konkurssilauludele ja vaatan, milleks ma võimeline olen. Aga see on raske, kuna tahes-tahtmata hakkad iseend kordama. Muidugi on lugusid välja pakkunud ka teised, näiteks (õpetajad) Rita Ilves või Kristi Aro, kelle soovitatud lauludega oleme konkurssegi võitnud.

Kas mõni laul ongi päriselt korduma jäänud?
Jah, on küll, näiteks „Rohelised niidud”, mida on nii palju lauldud, et me kutsume seda isegi Varsakabja hümniks – kuna see on esimene laul, mida Varsakabi kunagi laulis.

Kas olete seda asja ainult ise vedanud või on teil abilisi ka olnud?
Ei, siin olen ma päris üksi, aga ma arvan, et siin ei saagi nagu keegi teine eriti aidata. Partiisid ei saa keegi teine õpetada, sest ma teen ise seaded ja muudan neid siis igas proovis. Ei ole võimalik, et keegi teine nende nootide järgi õpetada suudab.

Millega te väljaspool kooli tegelete?
Mulle on pakutud koostööd täiskasvanute kooridega küll, aga ma kuidagi pelgan täiskasvanutega töötada. Just sellepärast, et koolikooris õpilasel on ka kohustus käia, ent täiskasvanutel seda ei ole. Nadi on minna proovi, kui ainult pool koori kohal on, ja raske on end eakaaslaste seas maksma panna, nad on kindlasti kriitilisemad ja ma olen vist liiga leebe ka. Olen küll proovinud nii Lyra kui SÜMi juures, aga siiski kõigest abidirigendina. Kunagi tegin naiskvartetti Maristik (mis on mingisugune põllulill), see sobis meile igapidi. Andsime palju kontserte, see oli väga tugev ansambel. 10 aastat tegutsesime, ent siis tundsime, et kogu fantaasia sai otsa, seltsielu jäi, aga kvartett oli end ammendanud.

Kas teil on veel suuri eesmärke?
Tunned, et tegelikult ei taha enam midagi uut teha, samas tead, et pead koolis veel kaua olema. Kardan, et tuleb mingi paigalseis. Kuigi nüüd tegin koolis 1.-5. klassi poiste projektkoori. Proovi teeme ainult laululaagrites ja loodame laulupeole pääseda. See on värskeim ettevõtmine. Aga muidugi on kõige suurem missioonitunne seoses Varsakabjale järelkasvu kasvatamisega. Kohe, kui I klass tuleb, peavad poisid laulma hakkama.

Hea, kui ma seda järge suudan pidada. Keegi ütles, et Varsakabi – see on ju elustiil. Kui see elustiil jääks mulle ja poistele omaseks, siis see olekski kõige olulisem. Ja kui aega on, siis tegelen 5. ja 8. klassi tüdrukuteansambliga ka, ent rohkem ei suuda, füüsiliselt. Kui oled ühe asja käsile võtnud, siis peadki seda tegema ning sellepärast jääb teiste asjadega tegelemine pinnapealseks.

Kuidas te I klassi lapsest ära tabate, et temast saab kunagi Varsakabja liige?
On ikka erakordselt andekaid lauljaid. Kuigi on ka neid, kes esimeses klassis jorisevad, aga teises juba laulavad hästi ja lõpetavad ansamblites.

Kas laulma saab õppida?
Nüüd ma tean, et saab. Kunagi oma laste puhul ma seda ei teadnud, nende puhul jäi töö tegemata. Tegelikult tuleks kogu aeg laulda, aga parem on, kui seda tehakse just lapsepõlves. Täiesti võimalik on seda teha ka esimeses-teises klassis. Pärast seda tuleb juba võib-olla mingisugune piir ette, kus enam ei suuda, aga väga paljudest on algklassides võimalik laulja vormida. Ei tasu käega lüüa, tohutult tuleb õpetada last oma häält suunama.

Milline peaks olema ideaalne õpetaja?
See, kas sa oled väga hea ainespetsialist, on teisejärguline. Kõige tugevam peab olema õpetaja-soon – see ei pea just geen olema, minul lihtsalt juhtus nii. Peab olema see tunne, et sa oled õpetajaks loodud. Siin võib vastu vaielda, aga ma arvan, et kui ma olen 28 aastat õpetaja olnud, siis ei saanud ju väga mööda panna. See ei pruugi kõigile istuda ja meeldida.

Tunni jooksul võib mitu meeleolu vahetuda – lõpuks on ikka kõik positiivne. Vahel oled küll väsinud ja tüdinud, mõnikord ei taha lapsi nähagi ja koolimaja tundub tühjana palju sümpaatsem, samas olen täiesti kindel, et tegelikult on see minu jaoks küll maailma parim töö.

Riin Aljas
Marili Pärtel
Hendrik Kuusk

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 166 korda, sh täna 1)