Ajakirjaniku eetikast (1)

Ajakirjaniku eetikast

 

No nii. Lihavõtted-munapühad-kevadpühad-ülestõusmispühad-paasapühad ja mis-nende-nimi-kõik-oligi, on nüüd üle elatud ja ma olen taaskord tagantjärele nõutu: kas luteri usk on meie riigiusk?

Et selle leheveeru pealkiri on „Ave veerg” ja mulle käsitletavate teemade osas antud vaba voli, siis võtan endale voli kurta teile, Oma Saare lugejad, oma isiklikku häda, mis tegelikult vist väga isiklik polegi. Täna on teemaks AJAKIRJANIKU EETIKA.

Kuigi on teada, et iga halva asja mitteunustamine ja selle taasväljakaevamine ainult võimendab seda ning sunnib uudishimutsejaid taas algmaterjali poole tagasi pöörduma, ei saa ma enne rahu, kui olen teile Agu Sihvka viisi „kõik täpselt ära rääkinud, nagu asi on”. Ja asi on minu maine kahjustamises.

Taustaks vahest niipalju, et samal ajal kui eelmisel teisipäeval teiega Kadis rääkisin, rippus interneti DELFI portaalis juba üleval minu abordivastane lugu. Kui olin teiega jutu lõpetanud, helises telefon ja lugu soovis omalt poolt täiendada SL Õhtuleht. Olin valmis ajakirjanikku tema töös siiralt aitama, aga suur oli mu üllatus, kui järgmisel päeval oli selles koledas lehes intervjuu (!) minuga, olin nn kaanetüdruk pealekauba ja terve riik oli täis riputatud jõledate fotodega kollaseid postreid.

Otsekohe võtsin loo autoriga ühendust ja meie kirjavahetaus käis umbes selles võtmes, et mina olen ikka loll, kuni viimase kirja lõpus lubas ajakirjanik minu pretensioonid peatoimetajale edastada ning paluda tal minuga ühendust võtta.

Et seda üleeile pealelõunal kella neljaks juhtunud polnud, sündiski järgmise sisuga kiri peatoimetajale:

Teie ajakirjanik Kirsti Vainküla helistas mulle 3. aprillil ja ütles, et temal paluti aborditeemat kajastada ka teie lehes, ta rääkis, et teie teete oma väljaandes ka sellest lugu, mida kinnitas ka järgmisel päeval mulle saadetud e-mailides. Ei sõnagi intervjuust!

Lehe ilmumine järgmisel päeval ja minu olemine n-ö kaanetüdrukuks, suured pealkirjad lehe esiküljel ning jubedad pildid kollastel plagudel üle terve riigi oli mulle ja mu lähedastele täielik šokk.

Lehte avades aga järgnes mu isiklik šokk: kuidas saate te panna loo alapealkirjaks „Read… avaldamata luuletusest”, kui ma olin selle katkendi eelmisel päeval DELFI-le raske raha eest müünud (kuigi ajakirjanik väidab, et ma olla selle ise üles riputanud – ei kujuta ette, kuidas seda ise teha saab?)! Eriline autorluse rikkumine on panna katkend ja salm kokku üheks kahestroofiliseks luuletuseks: lugeja arvab, et ma nii kehv luuletaja olengi… Isegi korrektselt maha kirjutada teie ajakirjanik ei oska!

Nüüd aga „temaatilise artikli” juurde.
Pr Kirsti Vainkülale ei kuulu selles loos ühtegi mõtet. Küll aga on tema oma sissejuhatus ja järgmised kõrvallaused (tsiteerin):

…ütleb Hiiumaal elav luuletaja…
…meenutab Ave.
…avab Ave…
…kinnitab Ave…
…tunnistab Ave.
…ütleb naine…
…nendib Ave.
…usub ta.

Kell 16.35, 4. aprillil lõpetab K. Vainküla oma meili-kirja minule lootuses, et mu pühad ei saa rikutud ja lausega: Kindlasti palun peatoimetajal Teile vastata, see oleks õige – Teie süda jääks rahule. Aga: mu pühad olid rikutud ja mu süda pole rahule jäänud, mille tõenduseks olgu ka see kiri, mida loete, sest ka Teie pole minuga ühendust võtnud.

DELFI-le ma kirjutasin tellimise peale ja ISE seda lugu, mille teie väljaande ajakirjanik au ja häbita üle lõi, terve nädala. Ka ligi 400 kommentaari olid hiljem 4/5 osas heatahtlikud, aga teie nn intervjuu järel hakkas SL Õhtulehe kommentaarides üks suur poriloopimine, maassetrampimine + nilbed telefonikõned (viimane paar tundi tagasi, meeshäälne ja ilkuv: kas sa sellest ka kirjutad, kuidas sind 1955. aastal pargis vägistati? Püha taevas – ma olin 12-aastane!)…

Millest see räägib? – Räägib sellest, et teie ajakirjanik on kirjaoskamatu. Ka otsese kõne puhul tuleb teksti siiski pisut selekteerida-korrigeerida, aga mitte joonelt lindilt maha kirjutada. Meie keeleareaalis tehakse tänapäevani vahet kõne- ja kirjakeelel.

Heakene küll – ilmus intervjuu. Aga see oli väljapetetud. Pr Vainküla tunnistab, et see oli tema viga, et ta teksti mulle enne ilmumist lugeda ei saatnud (e-ajastu ju!). Vahest oleksimegi kahepeale üsna korraliku loo teinud…

Arvan, et lugejad on selle loo juba unustanud – pühad ka ju vahepeal – ja selle peale te ju oma kollase ajakirjanduse ehitategi. Ja ilmselt loodate, et minagi olen maha jahtunud. Aga mina ei ole.

Asun kohtuteele ja nõuan nii maine kahjustamise kui autoriõiguste ränga rikkumise eest kohutava kahjutasu. Usun, et kui ma selle asja suure kella külge panen, siis ühinevad minuga veel paljud kahjustatud. See pole ähvardus. Ma lihtsalt suudan seda. Kui Te muidugi ka selle kirja peale ei reageeri.

Järgnesid kuupäev ja allkiri.
Ja mis te arvate, mis juhtus? – Telefon helises isegi rutem, kui elektronpost minu meelest käib! Peatoimetaja muidugi nii väikese tegelasega kui mina rääkima ilmselt ei soostunud – toru otsas oli tema kt Urmo Soonvald, kes väitis end ajakirjandust õppinud olevat, suurepäraselt žanritel vahet tegevat ja ka eetikas kodus olevat.

Tundus, et ta ongi toimetuses hullude kõnedele professionaalne vastaja. Korra ütles ta mulle „ärge karjuge”, millele vastasin, et „ma ei karjugi, mul on lihtsalt vali hääl” jne. Kokkuvõttes lõppes kõne sellega, et ainsat sõna, mida ootasin – v a b a n d a g e –, ei tulnudki.

Samas kui mul on DELFIst kindlad andmed, et nad said kokkuleppel Õhtulehega 4000 krooni valuraha. Nemad. Aga mitte mina.
Et see ennastõigustav ja mind taaskord lolliks-kuulutav telefonikõne mind ei rahuldanud, tuleb mul ilmselt siiski kohtutee jalge alla võtta. Kui jäängi lolliks, on siiski rikutud lolli minu autoriõigusi. Enne aga tuleb mul muidugi teiste kahjustatutega ühendust võtta.
Vabandage… see jutt läks nüüd pikale…
Aga sain oma mure mingil määral jagatud.
*
Muudest uudistest niipalju, et meie ei tea ikka veel, kes on Kärdla uued linnapeakandidaadid. Tahtsin eile praeguselt linnapealt Ene Kaupsilt isiklikult küsida, kuid tema oli parasjagu teel Taanimaale. Mujalt ka infi ei saanud – tundub, et see on üks väga suur ja hästivarjatud saladus.

P. S. Eile, kui minu veerud juba tänasesse lehte toimetatud olid, tuli ÕL peatoimetaja Väino Koorbergi pikk ja põhjalik vabanduskiri – ja luuletuste rikkumise eest lubati isegi honorari…

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 625 korda, sh täna 1)