Käbini poeg ja kajakad

Käbini poeg ja kajakad

 

See juhtus ammu aega tagasi. Kui olla täpsem, siis 1976. aastal. Äsja oli trükis ilmunud Jüri Tuuliku maailmakuulus teos „Meretagune asi”. Mis muud kui Saaremaal olles ühtlasi soodsat võimalust kasutada ning oma silmaga korraks Abrukat kaeda, nägemaks, mis see meretagune asi tegelikult on.

Milles küsimus, küsimust ju polegi. Selleks tarvitseb minna Roomassaarde ja sealt, kui natuke õnne ning sadamast juhtumisi väljumas mõni kakuamipaat või muusugune veesõiduk, mil sihtkohaks Abruka, lähebki otsemaid sõiduks. Seda muidugi juhul kui laevnikud on vastutulelikud inimesed ja üksiku reisija ikka pardale võtavad. Küllap võtavad, saarlased ju puha heatahtlikud inimesed.

Sadamas, otsekui eritellimuse peale, ongi kakuamipaat parajasti väljumas, kolm laevnikku pardal.

„Ah või tahate Abrukat näha,” ütleb üks kolmest paadimehest arupidaval ilmel ülespoole vaadates. See, kel süüdvester peas ja kes vististi on ülemus või nii. Ning jätkab peaaegu et kaasatundvalt: „Asjalugu on rangelt sedaviisi, et Abrukale ei pääse teps mitte igaüks paljalt oma tahtmise järgi ja volilt. Ilma loata saavad Abrukale ainult Käbini poeg ja ka´akad.”

Tuleb kahetsusega tunnistada, et ei oskagi toda viimast humoorika alatooniga öeldud sõna õigesti kirja panna. Võib-olla tuleks kirjutada k-a-a-a-k-a-d? Või veel kuidagi teisiti?

Oli punavõimu ajal mis oli, kuid üks mis kindel – valvsus igas tähenduses oli äärmuslik. Samalaadseid elamusi-kogemusi nagu eelpool kirjeldatud, on tallel igal punavõimu all elanud inimesel. Mõnigi kord on nood seigad täitsa naljakad. Enamasti siiski kurvad.

Ikka ja jälle on Kremli võimuritel kombeks väita, et punavõim tõi eesti rahvale vabaduse. Täitsa tõsimeeli väidetakse. Ent seesuguste väidete puhul tekib tõsiseid kahtlusi. Ja nimelt – kuidasviisi oli võimalik tuua idast eesti rahvale seda, mida vägivaldses suurriigis üldsegi ei olnud – vabadust. See-eest kurjust, lausvalet, ülekohut ja vägivaldsust oli ja on seal rohkesti.

Alati on olnud. Just seda kõike ja palju muudki sai eesti rahvas igas tähenduses, igas pisiasjas viiskümmend aastat järjepanu kogeda. Enamgi veel – seesugune ülbe häbematus kestab ühtejärge edasi. Sestap on ilmselge, et häbematusest haisev porimülgas Eesti riigi ja eesti rahva mõnitamiseks on Kremli ülburitel ammendamatu.

On kirutud ja neetud Kremli omaaegset vuntsidega hirmuvalitsejat, kelle võimutsemise ajal said rängasti kannatada paljud riigid ja rahvad, teiste seas ka Eesti riik ja rahvas. Kurb küll, kuid Kremli praegusaja siledapalgelised ja libedanäolised võimukandjad pole oma sõnades ega tegudes raasugi mõistvama suhtumisega.

Oh, kuidas osatakse teisi riike ja rahvaid alandada ning mõnitada! Väikeriikide rahvaid aga materdatakse iseäranis suure mõnuga. Lausa naudinguga!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 48 korda, sh täna 1)