Kunstnik Zeilanov: Ma olen nagu kala, kogu aeg kasvan ja küpsen

Kunstnik Zeilanov: Ma olen nagu kala, kogu aeg kasvan ja küpsen

 

Kunstnik Zair Zeilanoviga (60a) võiks rääkida elust, kunstist, õpingutest ja õpetamisest, aga ka sensitiivsusest või hoopis tema eksootilisest päritolust. Zair on otsekui rõõmsameelne värvilaik, mis pulseerib ja kihiseb, sõnadega on teda raske tabada.

Kohtumiseks Zairiga tuli Tallinnas sõita trammiga Koplisse ja suisa lõpp-peatusse, mis kõlab nagu maailmalõppu. Tegelikult on Kopliski muutused toimunud, aga ikka veel ei mäleta paljud eestiaegsed puumajad oma viimast remonti.

Ühes sellises romantiliselt räämas puumajas me Zairiga kokku saimegi. Jutuots sai lahti tehtud Zairi ateljees, mille sisemus on karjuvas vastuolus väljaspool majaseinu eksisteerivaga. Maja alumisel korrusel on endale koha leidnud maalid, mis tapeedina katavad seinu, kõikjal on värvilisi sulgi, kangaid, kipsist büste jms. Hämarate tubade sopistused on täis saladusi ja maaliriiulid ulatuvad laeni. Ühe toa keskel kõrgub nipsasjadest ülekuhjatud poodium, mida võiks nimetada natüürmordialtariks, mis on kogu aeg õpilaste ootel.

On tunne, et oled sattunud buduaari, mis on sisustatud lennuka stiihiaga, ning kohe algavad siin filmivõtted. Filmivõtted siiski ei alga, siin see kunstiguru lihtsalt elab, õpetab ja loob…

Meie tutvus sai alguse 1997. aasta juunis, kui sul oli Raegaleriis näitus „Tahaks elada…“ Kuidas sul on läinud ja kas oled saanud nii elada, nagu oled tahtnud?
See on nii pikk aeg… Tegelikult on mul läinud nii, et paremat ei oska tahta. Kui tahaks enamat, siis peaks teistsugune inimene olema. Siin Kopli majas oli mul tookord ateljeeks ainult üks toake, nüüd on mul terve alumine korrus. Nüüd on siin palju ruumi, kus saan tööd teha, ja mahuvad ära nii minu kui ka õpilaste tööd. Igal nädalal on mul umbes 30 õpilast, kes teevad uusi pilte. Annan maalitunde Tallinna rahvaülikoolis ja osa õpilasi käib mul siin ateljees. Umbes 20% maalidest on sellised, mida saan näitustele viia, ülejäänud tunduvad poolikud. Need on otsekui küpsemisjärgus. Aeg-ajalt ma täiendan neid, lisan detaile.

Kas modelle on raske leida?
Kas tead, enam ma ei leia, nüüd nad on olemas. Nii vana olen juba. Kui ma näen sobivat inimest, siis ütlen talle ausalt, et ta on väga hea väljanägemisega, ja küsin, kas ta tuleb poseerima.

Kas kõik ilusad inimesed sobivad modellideks?
Ei, kõik ei sobi, inimesel peab olema näitlemisannet, sest modell on nagu näitleja. Ma seletan talle olukorra ära ja ta peab olema võimeline kehastama teatud rolli. Mitte nii, et ta tuleb ja on nagu Barbie-nukk. Ta peab olema elav ja huvitav inimene.

Kas sinul meesterahvana on kergem naismodelli „ära rääkida“?
Ei, ma ei usu. Mina usun, et naisterahval on lihtsam. Meesterahvas peab olema hea tuttav või veel parem – perekonnatuttav. Vahel võib võtta tükk aega, et modell üldse hakkaks iseendana käituma. Aktimaali tegemise juures on väga oluline karakteri avamine, aga enne tuleb hirmud maha võtta, kui neid on.

Kuidas sa need hirmud maha võtad, kui on võõras inimene?
Oi, kõigepealt lobiseme, joome kohvi, räägime tema suguvõsast. Mul on ju vaja teada, mis inimene ta on, millega tegeleb, mis tema hobid on. Mida kunstikesksem ja andekam inimene on, seda paremini hakkab ta minu pildil looma.

Kuidas modell sind oma pooside kaudu kõnetab?
Nii kui ta tuleb, ma tajun selle tüübi saatuseliini ära ja on huvitav teada saada, kuidas see tõelisusega kokku läheb. See on aastate kogemus, et oskad juba poosidest välja lugeda üht ja teist.
Inimest on kohutavalt huvitav teha ja mitte ainult akti, ta võib ka riietes olla, see ei puutu üldse asjasse.

Kui mitu korda peab modell sinu juurde tulema, et saaksid maali valmis?
Ainult ühe korra. Sest ma tean, et aeg jookseb ja ma pean nagu välkmaletaja oma asjaga valmis saama, ma ei hakka teda kümme korda ühe pildi pärast kutsuma. Ma olen ühe hetke jäädvustaja. Tegelikult mind häirib modelli juuresolek, kuigi ta on vajalik. Hiljem, kui modell on uksest välja läinud, siis ma saan mõtelda ja rahulikult pildiga tegelema hakata. Ja siis alles nuputan, kuidas ma muu maailma sinna juurde komponeerin, milliseid detaile lisan ja kuidas selle pildi loon.

Kuidas sa oma tööd alustad – kas teed visandi või… ?
Ei-ei! Ma hakkan kohe maalima ja kohe värvidega. Kui on aktimaal, siis ma alustan lamepinna, kõhupinna lahtitunnetamisest ja plastilisest mängust ning sealt kasvatan edasi. Oma õpilastele olen ikka soovitanud – ärge hakake mõõtusid panema, haarake tervikut. Anatoomiatunnetus ja täpsus, seda saab omandada töö käigus, pole vaja hakata konstrueerima. Loomulikult ei tule see kohe, aga kunstnikul peab olema looduse poolt kaasa antud absoluutne vormitunnetus ja nägemine. Nii kui peale vaatad, siis kohe naksti, sul on selge, mida sa teed, kuidas sa teed.

Kuidas on parem aktimaali teha: kas siis, kui modell on jumala võõras inimene või tunned teda väga hästi või oled koguni armunud?
Need variandid, et tunned hästi ja oled armunud, on muidugi väga huvitavad. Aga „jumala võõras“ on veel põnevam. Ma vaatan ta peale ja näen tema olemust, tajun tema sisemisi liikumisi ja mõtteid, maailmu… kui ta avaneb.

Kas naist on huvitavam kujutada kui meest?
Mul on just ühe meesmodelliga tulnud elu parimad tööd – milline näitlejameisterlikkus ja elukogemus! Aga rohkem olen teinud ikka naisi.

Sinu tööde kohta on kirjutatud, et sinu suhtumises naisesse on tunda austust, sa kunagi ei alaväärista naise keha.
Jaa, naine on suur, on alati olnud! Naine on kuninganna!

Siin kõneleb sinus lõunamaa temperament! Eesti mehed on väga kitsid naisi ülistama.
Nojah, minu isa oli grusiinlane ja ema eestlane. Võib ju arvata, et grusiinlased on väga temperamentsed, aga kohati oli meie peres vastupidi. Isal oli muusikaannet, ta mängis kitarri, aga oma loomult oli selline vaoshoitud.

Sa kasvasid Koplis, neil kuulsatel Liinidel. Kuidas sa sellest keskkonnast välja murdsid?
Siin oli tõesti nagu kaks keskkonda. Ühed olid need, kellel ei olnud elumudelit ees, kelleks saada. Teistele andsid vanemad selle mudeli ette ja need on kõik elus midagi saavutanud. Meil oli emakeskne pere. Ta oli mul hästi range. Olen teist põlve tallinlane. Vanaema oli meil pärit Viljandimaalt ja vanaisa Pärnumaalt, aga minul ei ole seal enam sidemeid.

Kes sind kunsti juurde juhatas?
Kõik oli enda tahtmine. Käisin palju kunstiringides, Kopli kunstikallakuga koolis, kunsti-instituudi ettevalmistuskursustel, lõpetasin peda (Tallinna pedagoogilise instituudi). Kuigi minu emal oli tugev kunstianne, ei tahtnud ta, et ma kunstnikuks hakkan. Tema oleks tahtnud, et minust saanuks arst, jurist või õpetaja. Et minust sai kunstiõpetaja, see talle aga väga meeldis.

Oled üle kolmekümne aasta pühendanud end teiste õpetamisele. Mida õpetamine sulle tähendab?
Õpetaja peab olema tipp, kunstis absoluutse nägemise ja tajuga. Mina usun, et andetuid õpilasi ei ole. Ma tajun sensitiivselt iga õpilase annet. Mõne õpilasega tuleb lihtsalt rohkem aega kulutada ja vaeva näha, et ta loomerajale lükata. Seal hakkab ta juba ise tegutsema ja kasvama ning leiab oma mängud ning teda huvitavad teemad. Õpetamine annab mulle ka palju inspiratsiooni ise luua.

Kas sa kujutaksid ennast ainult vabakutselise kunstnikuna?
Kunstniku ja juhendaja vahe on see, et juhendaja ei elatu kunsti tootmisest, aga kunstnik peab õnnetuseks muudkui tootma, ta on nagu palgaline. Üks asi on majanduslik pool, aga ma olen suhtleja tüüp. Mina vist ikka õpetaksin. Ma lähen tänagi rahvaülikooli, kus mul on ees 20 tegijat ja modell on kohal – idee on õhus, kõik hakkab voolama. Ma ei ole selline üksinda nokitseja.

Kas praeguses Eestis valitseb kunsti ületootmine?
Ei, mulle ei tundu nii. Mitte kunsti, vaid käsitöö /loe: ebaprofessionaalse kunsti / ületootmine on. Ühtpidi ongi kunstniku saatus kurb, sest ta peabki üle tootma. Ta investeerib oma töödesse kohutava summa ja siis on nii, et kui 10 pilti teed ja neist ühe müüd, on hästi. Sest kunst on kaup ja ka kunstipoliitika. Meie eesti kunstipoliitika nõrkus on see, et meil on ainult üks kultuurkapital ja juhtkonnas on vähe erapooletust.

Kes on Eestis head aktimeistrid?
Kindlasti on oma ala meistrid (Evald) Okas ja (Olev)
Subbi. Minu jaoks on väga hea aktimaalija Ado Lill. Mõningate autorite puhul tekib tunne, et palju on seal ilutsemist ning müüa- ja meeldida-tahtmist. Aga kõigil neil on oma austajate ring. Kunstiga on üldse raske värk, ei saa ju teha tärnikest ette, et see on kunst ja see ei ole. Mulle meeldib loovus, mitte käsitöö.

Milline sa ise kunstnikuna oled?
Ühed otsivad oma kujundeid ja on loovad. Teine liik on neid, kes on oma kujundi leidnud ja nad muudkui toodavad müügiks. Mina olen see, kes otsib kogu aeg kujundit. Ma ei rahuldu kunagi sellega, mis olen leidnud. Mulle tundub, et olen nagu kala, kogu aeg kasvan ja küpsen…Väga tähtis on säilitada otsivat vaimu. Ei magistrikraad ega bakalaureus tee kellestki kunstnikku, see on aastakümnete koorem ja elu seal sees ning loomulikult ka annet peab olema. Kunstnik olla – see on elulaad.

Lii Pihl, kunstikuraator

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 425 korda, sh täna 1)