Kuhu jäi demokraatia?

Kuhu jäi demokraatia?

 

Kui meil on parlamentaarne demokraatia ja rahva valitav riigikogu, miks peab siis viimane sõltuma – algul valimiskomisjoni- ja kohtuametnike, siis aga juba võimu hoidva seltskonna suvast, et kokku tulla?

Nüüd on siis asjad jõudnud koguni nii kaugele, et kuigi valitsus peaks olema rahva valitud riigikogu suhtes sekundaarne, pannakse valitsus veel enne kokku, kui tema moodustamise alus riigikogu ise kokku võetakse!?
Isegi valitsuskoalitsiooni lepingule peeti sedapuhku vajalikuks enne alla kirjutada, kui riigikogu oli andnud Andrus Ansipile volitused valitsuse moodustamiseks ja ta oli koalitsiooni kavu ehk sedasama lepingut tutvustanud riigikogule.

Sestap pole ka ime, et Ansipile ei esitatud küsimusi. Opositsiooni loogika oli seejuures lihtne – kui riigikogu ignoreerimine on täielik, siis elage ise oma vahus. Pealegi piisas asjade säärase seisu juures Toompea uustulnuka Lotmani ainsast ja tabavast küsimusest, mis käigult fikseeris suure augu koalitsiooni programmis.

Nüüd peaks olema kõigile selge, et riigikogu valimiste ja valitud riigikogu kokkutuleku vahelisel ajal on reaalne otsustusprotsess mitte selleks mandaadi saanud 101 inimese, vaid 3–4 erakonna ladviku ja nende taustajõudude käes ehk siis umbes 30–40 inimese käes.

Praeguseks on avalikkuseni jõudnud piisavalt infot sellest, kuidas kõnealused seltskonnad „koostasid” valimisnimekirju. Küllap saab varsti lisamaterjali sellestki, kuidas käis valimistejärgne riigipiruka jagamine. Tegelikult on sellegi kohta juba piisavalt teavet, tulenevalt võimu saanute äärmiselt suurest enesekindlusest (mujal maailmas peetakse ülearust lobisemist väikeste inimeste tunnuseks), ent eks rosinad lisandu ikka hiljem.

Üks on muidugi ilmne – ametipostidele valituiks osutunute kompetents on mitmel puhul teise- või kolmandajärguline. Meie üleparteistunud ühiskonnas (45 000 eestlasest parteilast 57 000 vastu 1990. aastal, kui valimisaktiivsus on praegu 60%) ruulib taas nõukaaja reegel – saad partei ladvikult mandaadi ja ameti, saad ka mõistuse. See lähenemine lõi selgelt läbi juba kahes eelmises riigikogus ja nüüd ka uue valitsuse moodustamisel.

Nii saamegi taas rääkida laia profiiliga NLKP-tüüpi parteitöötajaist, kes täna on ühe ja homme sootuks teise valdkonna kõrgametis. Sisuliselt on tegu sammuga ametnike ühiskonna poole, sest on ütlematagi selge, kes säärases seisus tegelikult otsuseid langetab – poliitik või alluvad.

Ent eks ole sellelegi mõeldud – mõni erakond tegeleb ammu ministeeriumide ja muude riigiametite parteistamisega. Selle tagajärgi ehk ametnike mitte- ja koguni vastutöötamist on tulnud helpida kõigil muudest erakondadest pärit ministritel ja juhtidel. Kaadripaigutuse uueks tipuks võib aga pidada nõrgemale partnerile säärase ametikoha pakkumist, mille täitmisega viimane etteteadvalt kimpu jääb, ent milleks juhtumisi sobiv mees kohe varnast võtta oli.

Parteiline kuuluvus ei etenda seejuures mingit rolli. Siinkohal tasuks meenutada sedagi, keda ajakirjandus mingile ametipostile pakkus, et mõista – kui vähe aduvad meie nn arvamusliidrid Eesti poliitika tegelikku otsustusprotsessi. Aga eks nende arvajate tase sõltu palju sellest, et parempoolsete eelmise (1999) valimisvõidu järel pandi „valesti”-arvajate suu pikaks ajaks kinni.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 27 korda, sh täna 1)