Muusika armastab noori – noored armastavad muusikat (2)

Muusika armastab noori – noored armastavad muusikat

 

Viimasel ajal on korduvalt tulnud lehes kirjutada, et meil on maakonnas tublid noored muusikud, kes ka üleriigilistelt võistlustelt häid kohti koju toovad. Viimati osaleti Eesti Muusikakoolide Liidu (EML) korraldatud konkursil, kus Saare maakonnast jõudis esikolmikusse viis õpilast. Juttu ajasime kolme Kuressaare muusikakoolis pillimängu õppiva-harjutava noorega.

EML konkursil 2007 oma vanusegrupis esikoha saavutanud Triin Lõbus (14) on Kuressaare tüdruk, kes mängib plokkflööti. Pille-Rite Rei (15) Kärlalt saavutas saksofonimänguga teise koha. Ta õpib küll Kärla muusikakoolis, ent käib lisaks Kuressaares orkestriproovides. Pihtla noormehe Sass Pääski (16) pill on tromboon ja konkursilt tuli ta koju III kohaga.

Saksofon, plokkflööt ja tromboon – miks just need?

Noortel on pillimäng veres. Juba vanaisad mängisid neil, kel akordioni, kel kitarri ja suupilli, kel hoopis eufooniumi. Aga kuidas ise tee muusikakooli leiti, tuli erinevalt: „Vaatasin telerist sellist toredat seriaali nagu „Tere, arstionu!” ja seal see arstionu mängis saksofoni – nii hakkaski saks mulle meeldima,” jutustab Pille-Rite oma esmasest muljest saksofonist. „Ühel päeval tuli Kuressaare muusikakooli klarneti- ja saksofoniõpetaja Mattis Männa meie kooli (Kärla põhikool) kontserdile – mängis, ja mul oli suu lahti terve see aeg.” Pärast kontserti läks 12-aastane tüdruk Männa juurde ja rääkis ennast õpilaseks. Nii saigi alguse tema kiindumus saksi vastu.

Sassil on muusikalembene perekond ja mõjutusi sai ta vennalt: „Mul vend ehk õpetaja – selline tore kokkusattumus – mängis trompetit väga pikka aega ja mulle meeldis see ka. Neli aastat tagasi proovisin alguses alti, see aga ei sobinud ja siis läksingi üle tromboonile,” meenutab Sass oma muusikutee algust.

Triinul aga lihtsalt juhtus nii. Alguses unistas ta ühest teisest pillist, siis aga jõudis selle õigeni ehk plokkflöödini: „Lihtsalt tahtsin muusikakooli minna ja siis ema ütles, et plokkflööt on selline lihtsam pill, ja nii ma hakkasingi plokkflööti õppima. Algul, lasteaia eas, tahtsin viiulit õppida, aga see on nii raske. Nii et kui ma tavalisse kooli läksin, siis ma nii väga seda enam ei tahtnudki. Plokkflööti mängin nüüd juba kuuendat aastat.”

Oma pill on kõige parem

Kuna minul oli samuti vanaisa muusikameister, siis sain endale pilli üsna varakult. Tänapäeval ja keerulisemate pillidega see nii lihtsalt ei käi. Tuleb instrumente koolist laenutada või raha kokku hoides aja jooksul ise endale soetada. Kolmest õpilasest vaid ühel on olemas oma pill, teised laenutavad koolist. Pille-Rite on see õnnelik, kel oma saks kodus olemas: „Alguses ma mängisin ainult huulikuga ja siis ühel päeval sain pilli koju kaasa ja me tegime hästi palju pilte, et noh, tähtis tunne. Ise ei osanud midagi mängidagi veel, aga tunne oli ikkagi. Nüüd on mul päris oma pill – ostsime sel aastal.”

EML konkurss 2007

Eesti Muusikakoolide Liidu suure konkursi esimene voor toimus Pärnus ja hilisem lõppvoor Tallinnas. Võistlemisele eelnes aga korralik harjutusperiood kohapeal ja ettemängimine õpetajatele. Triinul läks see kergelt: „Meil oli rohkem mängijaid. Minu vanusegrupis said kõik edasi, aga noorematest kõik ei saanud.” Tuleb tunnistada, et maakonnas on huvi muusika vastu suur ja hea on, siis on ka, mille nimel pingutada. Kuigi Sass arvab, et edasi pääses ka see, kes looga enam-vähem hakkama sai, hakkasid juba Pärnus selguma edasised tegelikud parimad.

Ettevalmistused olid aga tõsised. Tuli selgeks õppida üks kohustuslik lugu ja üks oma valitud. Õpetajad muidugi aitasid, ent lugu pidi ka õpilasele endale midagi ütlema. Tähtis oli seejuures, et pala ei läheks sassi ja oleks ladusalt peas.

Ja mida edasi, seda tõsisemaks asi läks. Noored on muidugi harjunud publiku ees mängima ja seetõttu neil lavale mineku ees kartust polnud, ent üldine sagimine tõstis ka pinget, meenutab Pille-Rite. „Närvipinge on suur. Kõik jooksevad ringi, pillid käes.” Tagantjärele arvavad noored, et peamine oli mitte mõelda sellele, kuidas esinemine välja kukub, sest kui kartma hakkad, siis lähebki sassi. Triinul on näide omast käest võtta: „Mul sõbranna, kellel lood olid minust palju varem peas ja harjutas samuti kõvasti, ei saanudki edasi, sest tal läks pala sassi.”

Konkurentidega või konkurentideta

Lõppvõistlusel Tallinnas läks kõik justkui väga libedalt. Olid nad ju kõik Pärnust edasi pääsenud ja nüüd oli vaja end vaid korra veel heast küljest näidata. Triin tunnistab, et eriti tugevaid konkurente ta ei tunnetanud, kahte vastast oli väga lihtne võita. Pille-Ritel ja Sassil oli mõlemal vaid üks vastane, seega olid nad üle Eesti välja valitud parimad nii ehk naa.

Hindamissüsteemist oli küll kohati raske aru saada, sest Pille-Rite jäi oma konkurendiga jagama teist kohta, Sass sai aga kolmanda koha, samas kui tema konkurent tuli esimeseks. „Mul oli ainult üks võistleja, aga see hindamissüsteem oli seal väga imelik – kaks osavõtjat oli ning mina sain kolmanda koha ja tema sai esimese,” imestab poiss tagantjärele.

Noorte sõnul hindab konkursižürii kõige enam tooni, häälestust ja lõpuks ka lugu ennast, selle rütmi. Võistlustel käimine on aga lahe ja sealt saadud kogemused tulevad kasuks kogu edasises elus. Tore on ka see, kui pärast sõbrad ja tuttavad kiidavad.

Muusika vabal ajal

Igasuguste konkursside juurde kuulub vaieldamatult ka reisimine. Olgu siis maakonnas, mandril või koguni välismaal. Pärnu-reisist jäi meelde mõnus bussisõit, räägib Pille-Rite. „Bussis oli naljakas. Me lihtsalt naersime ja kuulasime muusikat ja polnud üldse närvis.”

Kui aga küsida, mis muusikat noored vabal ajal kuulavad, tuleb Sassilt ja Triinult kiire vastus: igasugust. Vaid Pille-Rite kuulab jazzi. Klassikat, mida nad ise muusikakoolis mängivad, kuulavad noored harva, ent on juhtunud sedagi. Lisaks koolitundidele muidugi.

Sõbrad-muusika-sõbrad

„Ansambli liikmetega käime hästi tihedalt läbi. Oleme pidanud koos jaanipäeva. Ansambli sünnipäeval on alati pidu olnud, koos õpetajate ja teistega. Siis, kui esinemised on, kui sõidame kuskile välja, välismaale või mujale Eestisse, on samamoodi,” räägib Triin, kes lisaks plokkflöödi eratundidele lööb kaasa ka vanamuusikaansamblis Rondo. Sõpru leiab muusikakoolist kindlasti, kinnitavad ka teised. Eriti seob ju see, et kõigil siin on üks huvi.

Niisiis käiaksegi koolis, muusikakoolis, trennis ja kui kõigest sellest veel aega üle jääb, harjutatakse kodus pillimängu. Nii juhtubki, et mõnikord on muusikakooli päris raske minna, lihtsalt ei viitsi. Pille-Ritel ja Sassil vaja ju ka maalt linna ja tagasi saada.

Pilk tulevikku

Tulevikku vaadates teab aga ainult Pille-Rite kindlalt, et tahab saksofonistiks ja lauljaks saada. Teised jätavad ennustused tuleviku hooleks. „Kõik on võimalik, aga eks elu näita,” arvab Sass. Triin aga tunnistab: „Mina ei tea veel, aga muusikaga on nii, et ilmselt lõpetan muusikakooli ära ja siis on kõik.”

Pühapäeval ootab noori ees lõppkontsert Tallinnas Mustpeade majas. Kas nad sinna ka kohale jõuavad, on veel lahtine, sest samal ajal toimub Estonias orkestrikonkurss, millest nii Sass kui ka Pille-Rite osa peavad võtma. „Aga no vaatab – jookseme, äkki jõuame,” muigab Pille-Rite.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 81 korda, sh täna 1)