1917. aasta murrangulised sündmused

Veebruarirevolutsiooni tagajärgedest Saaremaal. Neil päevil täpselt 90 aastat tagasi toimusid Vene impeeriumis olulise tähtsusega sündmused – veebruarirevolutsiooni tagajärjel kukutati veidi enam kui 300 aastat võimul olnud Romanovite dünastia ja Venemaa muutus – tõsi küll, väga lühikeseks ajaks – demokraatlikuks vabariigiks. Eestlaste (ja üldse kõigi Venemaa rahvaste) jaoks omasid need sündmused kaugeleulatuvaid tagajärgi: tsaarivalitsuse ajalooareenilt lahkumine ja demokraatlike vabaduste kehtestamine tegi võimalikuks rahvusautonoomiate tekkimise Vene riigi äärealadel.

Paljude rahvaste ajaloos (sh ka eestlaste) oli see esimeseks sammuks teel, mis veidi hiljem viis omariikluse tekkimiseni. Võib öelda, et just 1917 kevadel ja suvel kujunesid välja Eesti omariikluse tähtsamad eeldused, ilma milleta poleks olnud võimalik Eesti Vabariigi sünd 1918. aasta 24. veebruaril. Neist eeldustest vist kõige olulisem oli eestlaste ühendamine ühtse omavalitsuse alla – otsus, mis lõi eelduse riigi ühe kõige olulisema tunnuse – territooriumi ja selle terviklikkuse – tekkeks.

Eile 12. aprillil (ukj) möödus 90 aastat päevast, mil Veebruarirevolutsiooni tagajärjel Petrogradis võimule tulnud Ajutine Valitsus kinnitas Eesti omavalitsusseaduse. Sellel seadusel oli kaks olulist punkti: esiteks ühendati Põhja- ja Lõuna-Eesti, mis nn vanast heast Rootsi ajast alates olid kuulunud erinevatesse administratiivüksustesse, üheks kubermanguks.

Uue kubermangu piirid kattusid enam-vähem tulevase Eesti Vabariigi piiridega. Täitus unistus, mille esimest korda oli 1881. aastal märgukirjas keiser Aleksander III-le välja öelnud Carl Robert Jakobson (1841–1882).

Ja teiseks moodustati uuele kubermangule ka uued omavalitsusorganid. Petrogradis asuvat keskvõimu hakkas kohapeal esindama kuberner: esimest korda ajaloos sai kuberneriks eestlane Jaan Poska (1866–1920).

Lisaks valiti kubermangule üldise valimisõiguse alusel mitteotsestel valimistel (need olid kaheetapilised) kohalik seadusandlik võimuorgan – Maapäev. Selle valimised toimusid mais-juunis ning tagajärjeks oli, et võim Eestimaal läks lõplikult põlisrahva, eestlaste kätte. Kui varem olid nii Liivi- kui ka Eestimaa kubermangu läbi rüütelkondade maapäevade kontrollinud peamiselt baltisakslased, siis nüüd tehti sellele praktiliselt keskajast pärit valitsemiskorrale lõpp – Eestimaa kubermangu uuel Maapäeval said baltisakslased 62 kohast vaid kaks.

Alljärgnevate mälestuse autor on Aleksander Velvelt (1897–1967) – Saaremaal Püha kihelkonnas Loona külas sündinud mees, kes elas neil pöördelistel päevadel Kuressaares. Omariikluse algaastail oli Velvelt ametis Saare maakonna omavalitsusorganites ja 1919. aastal valiti ta Asutava Kogu liikmeks. Hiljem oli ta tegev majanduses ja osales mitme ühiskondliku organisatsiooni töös. A. Velvelt küüditati 1941. aastal, rehabiliteeriti 1956. aastal. Kuni surmani elas ta Jõhvis. Tema mälestused on ilmunud Saaremaa Muuseumi kaheaastaraamatus 1995–1996.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 135 korda, sh täna 1)