Hõõguv konflikt

Hõõguv konflikt

 

Ka 25 aastat hiljem pole Falklandi saarte kaotamine Argentinale meelt mööda.

Aprillikuu alguses täitus 25 aastat päevast, mil algas relvastatud konflikt Argentina ja Suurbritannia vahel, põhjuseks Falklandi (Malviini) saared. See konflikt, mida osapooled ise pole kunagi sõjaks pidanud, kestis 74 päeva – 2. aprillist kuni 14. juunini 1982. Konflikt lõppes Argentina vägede allaandmisega Port Stanley’s – Falklandi saarte pealinnas. Kokku sai surma veidi üle 900 inimese: Suurbritannial oli 258 hukkunut, Argentinal 650. Selle konflikti aastapäeva tähistamiseks korraldatakse nii Argentinas kui Suurbritannias suurejoonelisi pidustusi. Kuid selle asemel, et olla leppimise sümboliks, näitavad pidustused, et vastuolud kahe riigi vahel püsivad ja lahingtegevus võib uuesti puhkeda kas või homme.

Lunastada minevikku

Suurbritannia on Argentina kõrgematele ametiisikutele ja sõjategevuse käigus hukkunud Argentina sõdurite omastele saatnud kutse pidustustel osalemiseks. Briti välisminister Margaret Beckett väljendas „siirast kahetsust” sõdurite hukkumise pärast ja teatas Londoni soovist hoida Argentinaga konstruktiivseid suhteid. Samas lisas ta, et argentiinlased võivad mälestusteenistusi pidada isegi Falklandi saartel, kalmistul Darwini linnas, kuhu sõdurid on maetud. Kuid Argentina president Nestor Kirchner lükkas selle ettepaneku tagasi – konflikti alguse aastapäeval, 2. aprillil siirdus ta demonstratiivselt Tulemaa provintsi – so Falklandi saartele kõige lähem maismaa osa, mis kuulub Argentinale.

Veel enam, Falklandi konflikti aastapäeva eel katkestas Argentina ühepoolselt 12 aastat tagasi Suurbritanniaga sõlmitud kokkuleppe, mille järgi kaks riiki tegid koostööd piirkonnas asuvate naftamaardlate ekspluateerimisel. Lisaks teatas Buenos Aires, et kehtestab sanktsioonid nende naftakompaniide suhtes, kes jätkavad sealsete leiukohtade ekspluateerimist. Argentina välisminister Jorge Taiana süüdistas Suurbritanniat üleolevas käitumises, kuna London on keeldunud täitmast rahvusvahelisi kohustusi ja pole alustanud Falklandi küsimuses läbirääkimisi. Ta teatas, et Falklandi kriisi aastapäevaüritused Suurbritannias pole mitte hukkunute mälestamiseks, vaid need olevat võitjate paraad.

Mitmesajandiline heitlus kivide pärast

Pretensioonid Falklandi saartele on muutunud traditsiooniks. Mõnedel andmetel avastas need tuulte poolt räsitud saared (suurus u 12 170 km2) juba XVI sajandi alguses itaalia meresõitja Amerigo Vespucci. Hiljem on nii Falklandi saari kui ka neist lõuna poole jäävaid Lõuna-Sandwichi saari mitmel korral n-ö taasavastatud üha uute ja uute meresõitjate poolt. Nende seas on olnud inglasi, hispaanlasi ja prantslasi ning kõik nad on kuulutanud saared oma kodumaa lahutamatuks osaks.

Järelikult on Falklandi saared pidevalt käest kätte käinud. 1713. aasta Utrechti rahu järgi (see rahu lõpetas Hispaania pärilussõja) kuulusid saared Hispaaniale. Kuid de facto asustasid saared inglased ja prantslased. 1767. aastal andsid prantslased oma Port Saint Louis’ asunduse üle hispaanlastele ja kolm aastat hiljem (1770) õnnestus hispaanlastel inglased saartelt mõneks ajaks välja tõrjuda.

XIX sajandi alguseks omasid saared (vahepeal olid need saanud hispaaniapärase nimetuse Malviinid) Hispaania asumaa staatust. Pärast seda, kui Argentina 1816. aastal iseseisvus, teatas noor riik oma õigustest saartele ja määras 1828. aastal sinna ametisse kuberneri. Kuid siis puhkes ootamatult konflikt Argentina ja USA vahel, mille tagajärjel ameeriklased purustasid saarte kindlustused, põletasid majad, arreteerisid kümmekond põliselanikku ja kuulutasid, et saared on vabad ega kuulu kellegi mõjuvõimu alla. Seda segadust kasutas 1833. aastal oma huvides ära Suurbritannia, kes võttis peremeheta saared oma valdusse, ja selline olukord kestis ligi 150 aastat.

Loomulikult pole Argentina oma nõudmistest saartele kunagi loobunud. Kuid avalikult söandati see küsimus tõstatada alles XX sajandi 1960. aastatel, kuna maailmas oli alanud dekoloniseerimine. Argentiinlased proovisid tegutseda läbi ÜRO ja siin oli neil teatud edu – neil õnnestus läbi suruda resolutsioonid 1514 ja 2065, milles tehti ettepanek lahendada Falklandi saarte küsimus läbirääkimiste teel. Kes teab, võib-olla oleks argentiinlastel ja brittidel õnnestunud ka kokkuleppeni jõuda, kuid 1976. aastal toimus Argentinas sõjaväeline riigipööre ja võimu haaras hunta.

Mundrikandjate põikpäisus

Argentina kindralid ja polkovnikud vaatasid Falklandi saartele sõjamehelikult – kavaluseta ja otsekoheselt. Kuid Falklandi konflikti vallapäästmise peamine põhjus peitus siiski Argentina siseelus: hunta valitsemise ajal halvenes riigi majanduslik olukord, leidsid aset massirepressioonid, mille ohvriks langes enam kui 30 000 inimest. Kõik see tekitas rahulolematust ja ebastabiilsust. Nii tulidki kindralid eesotsas Leopoldo Galtieriga „geniaalsele” mõttele – et tõsta sõjaväelise režiimi populaarsust, tuli ette võtta „lühike, kuid võidukas sõda”. Ent nagu taolistel juhtudel ikka, oli tulemus vastupidine – avantüür tõi Argentinale kaasa häbiväärse kaotuse ja alanduse rahvusvahelisel areenil.

Muide, otsusel vallutada Falklandi saared polnud siiski vaid poliitiline alltekst. Nimelt oli selleks ajaks selgunud, et saarte läheduses paiknevad märkimisväärsed naftavarud. Spetsialistide väitel olevat need ligi 13 korda suuremad kui Põhjamere naftavarud. Kõigele lisaks omavad Falklandi saared tähtsat strateegilist asukohta, kust avaneb võimalus kontrollida Atlandi ookeanist Vaiksesse ookeani kulgevat mereteed. Nii Esimese kui ka Teise maailmasõja ajal mängisid need saared Suurbritannia jaoks erilist rolli. Seetõttu pole üllatav, et London ei ole nõus nendest loobuma.

Alandus Argentinale

1982. aasta 19. märtsil tungisid Argentina tsiviilriietes eriüksuslased Lõuna-Georgia saarele. Nende eesmärgiks oli provokatsiooni korraldamine, et Argentina saaks Falklandi saartele tungimiseks „legaalse” põhjuse. Nimelt heiskasid need argentiinlastest „töölised” saarel rahvuslipu. Pärast seda saadeti Lõuna-Georgia saarele Falklandil asuvast garnisonist 23 Briti merejalaväelast, kes said korralduse lipp maha võtta ja mitte lasta mässul laieneda.

Argentinas võimul olnud kindralite reaktsioon oli ootuspärane – nad asusid oma kodanikke „kaitsma”. 2. aprillil sooritati saartele sõjaväeline dessant. Argentina armee eriüksuslased (nüüd juba sõjaväemundris) haarasid Falklandi saarte tähtsamad objektid – lennujaama, postkontori, kohaliku raadiojaama ja Briti kuberneri Rex Hunti residentsi – kiiresti oma kontrolli alla. Tõsi, nende hõivamise ajal puhkes ka tulevahetus, kuid juba samal päeval andis kuberner korralduse alistumiseks – jõudude tasakaal oli niivõrd ebavõrdne.

Kuid juba 5. aprillil saatis Suurbritannia Falklandi saarte piirkonda osa oma laevastikust ja sõjaõnn pööras Argentina kindralitele selja. Põhjus oli lihtne – Argentina sõjatehnika (eriti laevastik) oli ajast ja arust. Põhiliselt pärines see II maailmasõja päevilt. Kuigi konflikt ise kestis veidi rohkem kui kaks kuud, oli selle saatus tegelikult otsustatud juba 1982. aasta aprilli esimestel nädalatel. 14. juunil vallutasid Briti väed Port Stanley ja vangi langes ligi 9800 Argentina sõjaväelast.

Konflikti tagajärgedest

Falklandi kriis omas tõsiseid tagajärgi mõlema poole jaoks, kuid eelkõige siiski Argentina jaoks. Kaotus sõjas õõnestas veelgi hunta positsioone ja kiirendas selle langust. Pärast 1983. aasta 30. oktoobril toimunud valimisi oli Leopoldo Galtieri sunnitud erru minema. Veelgi enam, nagu kirjutas ajaleht The Times, kogu Ladina-Ameerikas lõi kõikuma usk sõjalistesse režiimidesse.

Suurbritannias kujunes aga vastupidine olukord – võidukas sõda tugevdas peaminister Margaret Thatcheri positsioone. Kuid samas tuleb ära märkida, et sõda läks Londonile maksma 1,6 miljardit naela (u 37 miljardit krooni), mis on pool Eesti riigi aastasest eelarvest. Kõigele lisaks sundis see sõda Briti valitsust olukorrale Falklandi saartel senisest enam tähelepanu pöörama.

Enne kriisi oli Falklandi elanike tähtsamaks tegevusalaks lambakasvatus. Sisuliselt kujutasid saared endast ühte suurt lambafarmi, kus elanikud olid nagu palgatöölised. Enam kui 100 aastat kontrollis kogu majandustegevust Falkland Islands Co. Sealjuures ei olnud saarte elanikud maaomanikud – maad pidid nad rentima metropolis elavatelt omanikelt. Kõigele lisaks ei olnud Falklandi põliselanikud ka Suurbritannia kodanikud.

Pärast konflikti andis London kõikidele saarte põliselanikele Briti kodakondsuse. Metropol lubas kohalikel võimudel kehtestada ümber saarte 320 km laiuse majandustsooni, mis andis suure tõuke kalanduse arenguks. Täna on Falklandi saared maailma üks tähtsamaid kalmaaripüügikohti. Tänu sellele on Falklandi saared muutunud maailma üheks kõige jõukamaks piirkonnaks, kus tulu ühe elaniku kohta olevat kuni 50 tuhat dollarit aastas (so mitteametlikel andmetel).

Tangolik jonn

Falklandi saarte elanike elu häirib vaid Argentina hoiak – sõjalise diktatuuri asendumine demokraatiga pole muutnud sealset suhtumist Falklandi saartesse. „Me tajume endiselt, et meie peade kohal ripub oht,” ütles ajakirjandusele kohaliku muuseumi direktor Leona Roberts. Tema sõnul jätavad muuseumi külastanud argentiinlased sageli külalisraamatusse kirjutisi „Malviinid kuuluvad meile!”, ja Buenos Airese päevalehed avaldavad regulaarselt ilmateateid, kus on ära toodud ka andmed Falklandi saarte kohta.

Ühesõnaga, Argentina peab Falklandi saarte pärast endiselt võitlust. Ja nagu kirjutas briti nädalaajakiri The Economist, kasutab ta sealjuures nn tangolikku metoodikat, tehes ühe järsu sammu ette ja siis kaks mõnevõrra aeglasemat sammu tagasi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 184 korda, sh täna 1)