Kaks ja pool tundi Tahulas laudalüürikat otsimas

Kaks ja pool tundi Tahulas laudalüürikat otsimas

 

Kolmapäeva hommikul võtan suuna Tahula lauda poole. Pole mul õiget aimugi, kus see laut asub. Meeles on vaid juhatussõnad: mine Kuivastu maanteed pidi ja kui tee ääres
trammi näed, siis hakka vasakule vaatama, sealt keera alla. Pärale väikese seiklemise järel hoonete vahel siiski jõuan, kell näitab 7.50.

Kaval andis eelmisel aastal piima 11 218 kilo

Kostuvate häälte järgi leian ruumi, kus farmide juhataja Anu Einik mu tulekust juba teab. Et asjal kohe sarvist võtta, asume teele lüpsiplatsi poole. Minnes kirub Anu ilma: „Vaata, mis tuul on teinud – kõik põhu laiali ajanud.“ Jõuame lüpsiplatsi, kus lehmad külg-külje kõrval, pea naabri kaela peal, ootamas, kuni Erika Remmel neile kannud alla paneb ja piim vaakumpumba surinal torusse imetakse. Kui üks seltskond on lauta tagasimineku endale piimaanniga lunastanud, saadab Sille Koppel uue satsi, kes nobedasti kohad sisse võtab.

Suundume lüpsiplatsilt lauda poole: Anu ja brigadir Elve Vakkum ees, mina nende kiiluvees, et saaksin tutvust teha rekordlehmaga. Kaval – nii on superpiimaandja nimi – andis eelmisel aastal piima 11 218 kilo!

Anu tuli pärast tehnikumi lõpetamist loomakasvatusse, katsetas mõne aja ka endaloodud puhastusfirmaga, mis paraku klientuuri vähesuse tõttu sulgeda tuli ja tee loomakasvatusse lõpuks tagasi juhatas. Elvi on loomadega sina-peal 1981. aastast, kuigi viis aastat vahepeal töötas Saare Püünises, sest laudas oli palk niru.

Naised tüürivad mind vasikate haldusalasse. Fotoka välk ehmatab esiti ühe nudipea tagasi põrkuma, aga käe poole küünitamine annab kohe tunnistust sõlmitud suurest sõprusest. Naised otsivad vasikat, kelle seljas soojas armastab magada üks lauda kassidest, kuid seekord on hiirekuningas paremate jahimaade otsingutele suundunud ning vasikas igavleb üksi tukkuda. Anu tunneb heameelt vasikabokside üle, mis on suured, nii et loomahakatisel seal parajalt ruumi karata ja koerustki teha. Vaatame üle veel tiined mullikad, tagasi kontori poole minnes osutab Elve kahele harjale, mille vastu lehmad end mõnusalt nühkimas käivad. „Esimesel päeval tuli üks hari kohe maha,“ kommenteerib Elvi.
Ring täis, oleme tagasi kontoris.

Mererannas on loomi kolme lauda peale kokku 729

Anu räägib ühistu algusest, mis ulatub 50ndateni välja, olles üks esimesi Saaremaal, ja Kaarma kolhoos, kuhu Mereranna kuulus, oli suuruselt Eesti kolmas. 90ndate alguses läks Kaarma kolhoos kolmeks ja tekkisid Mereranna, Eikla, Maleva. Ainukesena on suutnud ellu jääda Mereranna, millele tuli juurde Kiratsi ja 2004. aastal ka Uduvere, mis olid enne samuti Kaarma kolhoosi farmid.

Põllumajandusühistus Mereranna on loomi kolme lauda peale kokku 729, neist Tahula laudas 329. Liikmeid on ühistus üle 60, osanikke 38. Eelmisel aastal seisis palgalehel 65 nime. Anu täpsustab kohe, et see arv kõigub pidevalt. Elve lisab, et Tahula laudas on 12 töökäte paari, enne oli 18, aga tänu platsilüpsile polnud enam nii palju inimesi vaja.

Platsilüps on end igati õigustanud

Platsilüpsiga alustati eelmise aasta 8. veebruaril ja 8. märtsil oli kogu lüpsmine uuele süsteemile üle viidud. Enne seda oli torulüps. Kuidas platsilüps loomade tervisele hästi on mõjunud, sellest ei saa ma hästi aru, ja Anu selgitab: „Inimene pole ju masin, platsilüpsi puhul tunnetavad aga andurid täpselt ära, millal piimavool väheneb ning masinad tulevad alt ära.

Inimene seda ei näe, tema vaatab, et loom ikka veel lüpsab. Ja selle ühe minutiga hoiab väga palju ära seda, mis udarale võiks haiget teha.“
Praegu veetakse kolmest laudast piimatööstuse jaoks iga päev 12 tonni piima.

Haigustest kiusavad loomi enim ikka udara- ja jalahaigused, kuid tänapäeva suure karja puhul esineb ka ainevahetustõbesid. „Loomad on geneetiliselt nii aretatud, et kas sa tahad või ei – see loom hakkab rohkem lüpsma, sinul tuleb ainult väga täpselt talle vastav sööt ette anda. Kui seda ei tee, tulevad peale ainevahetusprobleemide ka muud haigused,“ selgitab Anu.

10 000 krooni kuus

Tüürin jutu palga peale, kuid Anu alustab kaugemalt „Me tahaks, et piimahind oleks kõrgem!“ ütleb ta ja lisab, et see on jama, kui mullivesi maksab poes 12 krooni ja piim sealsamas kõrval 6 krooni. Piima hind sõltub sordist. Mereranna kõrgema sordi piima juurde sai eelmisel aastal kirjutada protsendiks 98,8 – kaugelt üle Eesti keskmise näitaja.

Piimatööstus käib sellise piima liitri eest välja vaid 3.70, kindlasti võiks see aga olla neli või üle nelja krooni. „Kui võrrelda Soomega, siis seal maksab piimaliiter kroonides 4.20– 4.30, kusjuures riik toetab ka veel väga tugevalt, palju rohkem kui meil riik põllumeest toetab,“ teab Anu.

Nüüd jõuab Anu lõpuks minu küsimuse juurde ja ütleb, et palgad on kogu aeg mõõdukalt tõusnud, eelmisel aastal oli tõus 13 protsenti. Need, kes toorpiimaga tegelevad, saavad kõrgemat palka – üle 10 000 krooni suvel ja alla selle talvel. Elve resümeerib: „Kaheksa ja üheteist tuhande vahel.“
Veel viis aastat tagasi, kui toetusi polnud ja tööstus maksis piimaliitri eest 2.60, oli palganumber üsna troostitu – paarituhande krooni ringis.

Kivi PRIA kapsamaale

Mererannal on ka palju maad, ca 1950 ha, enamik sellest renditud. „Tänapäeva PRIA majandus on ju nii täpne, et suur töö on neid maid hallata. Samas – kuidas see PRIA seda raha annab, mis kokkuvõttes teeb ju suured summad? Aga isegi oma vigu parandavad nad kuude jooksul. Kuidas siis mina niimoodi planeerida saan – ei saa ju, kui mul on vaja näiteks väetist osta ja põllule minna, kui PRIA maksab seda raha kolm kuud.

See on arulagedus! Samas on teraviljahinnad tõusnud ning poes on piimahind ka tõusnud, aga toorainehind püsib endisel tasemel,“ on Anu tõre. Küsimusele, et kas käega löömise mõtet pole tulnud, on Anul vastus kiire tulema: „Ega ta kerge ole, aga kes põllumajanduses hakkama saab, saab hakkama igal pool.“

Viin ja piim enam laudas kokku ei käi

Küsin, kuidas laudas alkoholiga lood on, sest vanasti oli ju igal traktoristil pudel istme taga ja karjakud, kes enamasti meesterahvad, alailma purjus. „Meie traktoristid on tipp-topp, pole seda probleemi ka püsilüpsjatel. Kui mõnel siin midagi juhtub, siis on aja küsimus, millal ta välja vahetatakse,“ on Anu resoluutne ning jutustab ajast, kui koos Elvega 2003. aastal lauta sai tuldud ja kuidas siis öövalvurid pidevalt lakku täis olid.

„Siis oli nii, et mina hakkasin kainet inimest otsima ja Elve läks teises suunas ja hakkas valvuri tööd tegema. Aga praegu oleme me igas laudas saanud sellise kontingendi, kelle puhul võib öelda, et alkoholiga probleeme pole. Kellel see häda küljes, neid pikaajaliselt tööle ei võetagi ja kasutatakse vaid n-ö kainel perioodil. Siin peab kombineerima, sest eks tööjõupuudus ikka kimbutab,“ selgitab Anu. „Üldiselt on aga kollektiiv sõbralik ja ühte hoidev ja selleks on oma põhjus – eks inimesed ole siin kokku kasvanud, sest vahel on ühel abi vaja, vahel teisel,“ on Anu rahul.

Kuus poissi ja üks tüdruk

Kell 8.33 tõuseb Elvi laua tagant, et minna vaatama, kas Kuressaare ametikooli õpilased, kelle õppeaineks loomakasvatus, on juba platsis. Ametikoolist käiakse laudas praktikal ja tehakse jõukohaseid töid talv läbi.

„Ega nad kohe siia tööle tule, võib-olla kahekümne aasta pärast, kui esimene noorus üle läinud,“ arvab Anu.

Sätime meiegi end õue, kus neli poissi rehadel käia lasevad. Ehkki kasu sellest suurt ei tõuse, sest tuul tuhistab põhunutsakad riisutud maale tagasi. Poisid tunnevad huvi, kuhu lehte pildid lähevad. Elvi aga peab ilmselt nuputama hakkama, mis uus tööots neile anda. Õues tabame ka traktoristid, kes pilditegemisest eriti vaimustatud pole ja kilesid vedama tõttavad.

Laudas toimetavad kolm õpilast. Inno Saaner peab tulevikus üsna võimalikuks sarnase ettevõtmisega rinda pista, sama meelt on ka Inno vend Janno, kellele laudatöö meeldib. Kolmas ja ainuke neiu Ele Saar ütleb, et lehmi lüpsta pole veel juhust olnud, aga loomi ta ei karda.

Ja jälle oleme kontoris tagasi, mis lüpsiplatsisüsteemi tulekul täitis naiste riietusruumi funktsioone ja kus nüüd kohvilõhn juba õrritavalt ninasõõrmeid kõditab.

Ootame ühistu esimeest Urmas Lehtsalu

Nüüd on meid neli, sest Erika on lüpsi lõpetanud ja sõdib valjuhäälselt pildistamise vastu, mis mul väikese kavalusega siiski korda läheb. Ka asendustööline Heidi Malk on oma toimetustega ühele poole saanud ja istub samuti jalgu puhkama. Nõnda juteldes ootame me ühistu juhti Urmas Lehtsalu, kes Kadi raadios parajasti horoskoopi ette loeb. Nüüd läheb omavaheliseks uurimiseks, kes mis tähtkujust on. Poetan, et olen Kaljukits, mille peale Erika naeru lagistab ja rahuolevalt põrutab: „Mina olen ka täitsa kits!“ Tuleb välja, et peale Erika on Kaljukitsed veel platsipesija ja asendaja. Koos tõdetakse, et vahel läheb horoskoop täppi ka, kuigi Erika siunab, et Õhtulehes on ühte moodi ja Postimehes teistmoodi.

Küsin, kuidas ühistu juhiga rahul ollakse? Ollakse küll. „Urmas on väga hea suhtleja. Oleme ausad – meil kõigil on ju puudusi, aga Urmas lihtsalt räägib su ära,“ ütleb Anu. „Probleem võib olla pilvedeni, aga Urmas räägib selle nii ilusti siledaks, et…“ kinnitab Elvi.

Naised üritavad mulle tarkust juurde anda ja räägivad, mis tõugu on Mereranna lehmad: on punaseid, on musta-valgekirjusid ja maakarja. Ja helepruunid vasikad lähevad mustaks, sest nad on sviitsuveresed – nende tõug on ameerika pruun, mis tähendab, et ameerika punane ja eesti punane on ristatud. Need on hea piimaanniga, udar on ilus, jalad tugevad. Edasi aga läheb jutt aretusest keeruliseks, millest saan aru, et üle 50 protsendi üheverelisust olla ei tohi, sest kui on loom väga puhtatõuline, siis kaovad head omadused ära. Kui aga on n-ö mitut verd, siis avaldub heteroosi efekt. Holsteini, sviitsu ja taani punane peaks andma väga hea tulemuse. Ma vist ikka sain aru?

Urmas teadis juba kolmeselt, et hakkab loomaarstiks

Loomadega on Urmas lapsepõlvest peale kokku puutunud, sest vanaemakodus Lääne-Virumaal olid hobune, lehmad, mullikad, kanad, pardid, kalkunid, ka siga peeti. „Teadsin juba kolmeaastaselt, et tahan loomaarstiks saada,“ muheleb Urmas.

Saaremaale sattus ta tänu abikaasale, kes samuti tollases EPA-s tudeeris. „Eks ma algul olin sellele päris vastu, kui ühistu esimeheks hakkamise ettepanek tehti, sest palju kergem on ajada seda rida, mida tunned. Samas pole kunagi tekkinud ka sellist tunnet, et käega lüüa. Ma arvan, et ühistul on veel arenguruumi ja siin on asju, mida teha. Muidugi on ka küsitud, et miks te ei lähe vabapidamise peale nagu teised, aga eks igal süsteemil ole oma plussid ja miinused. Kaks aastat tagasi, kui me Uduvere ostsime, polnud seal käimlatki, duširuum küll oli ja sel aastal saab seal puhkeruum ka korda,“ põhjendab Urmas.

Tahulas ootab tänavu ees selle ruumi remont, kus me juttu ajame, samuti lõpeb remont piimaruumis. Veel on plaanis selles laudas ümber ehitada noorloomakohad, et kohti juurde saada.

Küsimusele, mis üks selline laut tänapäeval maksab, saan diplomaatilise vastuse, et ostjale tundub kaup alati kallis ja müüjale odav. „Ei maksnud ta meie jaoks vähe, aga mitte ka nii palju, et me poleks soovinud seda osta,“ annab Urmas vastusele viimase lihvi.

Ameteid on Urmasel palju: Kuressaare ametikoolis, õhtukoolis, raadios, õhtujuhi ja pulmavanema töö, lektoriamet. Peale selle õpib ta ise kogu aeg, praegugi on üks kursusetöö lõpetamisel ja õppekavaarendus pooleli.
Kaheksa aastat pidas Urmas Kaarma vallavolikogu esimehe ametit, nüüd on volikogu aseesimees. „Kuri aseesimees,“ täpsustab Urmas ja naerab seejuures. Urmase puhul on nii, et töö ja hobi langevad enamasti kokku.

Tegemata midagi ei jää, kuid Urmase sõnutsi õnnestub see vaid siis, kui su kõrval on inimesed, kes ka oma rida väga täpselt ajavad ja antud korraldusi täidavad. „Endale pean vahel meelde tuletama, et teistel on ikka normaalne tööaeg. Kuigi päevad on pikad ja pingelised, ei näe ma ju vist neurootikuna välja, samas ei taha ma millestki loobuda ka. Õpilastele ma seletan, et kõige tähtsam oskus on inimesel ei ütlemise oskus. Mina ei tea, millal mina selle ise selgeks saan,“ räägib Urmas.

“Ega me Mererannas kurda!“ on ühistujuht samas jätkuvalt optimistlik.
Siis lendab äkitselt kontoriuks lahti ja õhetav Erika hõiskab ukselt:“Täna oli mul 100 liitrit piima rohkem!“

Kuigi juttu jätkus veel, jõudes Ameerikaski otsaga ära käia, passiks just siinkohal punkt panna, sest pole ju kurta, kui piima juurde tuleb!

Kell on end paarkümmend minutit üle 10 vedanud, kui alustan tagasiteed. Õnnestub kursiltki veidi eksida ning tolmutan asfaldile tagasi hoopis teist teed pidi.
Kes mõtles välja sõna – laudalüürika?
Ei tule meelde…
Aga hästi, et mõtles.

Jaanus Kõrv

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 219 korda, sh täna 1)