Kui hirm segab elamist-olemist

Kui hirm segab elamist-olemist

 

Igal inimesel on oma isiklik, ainult talle omane hirmu vorm, mis seondub individuaalsete elutingimuste ja ümbruskonnaga ning igapäevaelus ettetulevate juhtumustega. Kuigi hirm kuulub möödapääsmatult meie ellu, ei tähenda see seda, et me teda lakkamatult endale teadvustaksime.

Teadvusse jõuab hirm tavaliselt mingi seesmise või välise elamuse kaudu.
Hirmul on võime meid kas aktiviseerida või halvata. Hirmu positiivsus avaldub kaitse ja kohanemisreaktsioonide puhul. Olles alati signaaliks ohtudest ja hoiatuseks, kätkeb hirm endas impulssi, mis paneb meid iseendid ületama ja hirmule vastu astuma – seeläbi toimub areng.

Hirm on vaimu ülekoormatuse esmane tundemärk, mis ütleb, et meiega ei ole kõik korras. See on segu kahtlustest, eneseusalduse puudumisest ja kindlusetusest, mis muudab meie elu tasakaalutuks kõikumiseks oma soovide, tahte ja (elu)tegelikkuse vahel.

Laste puhul on hirmu põhjuseks tavaliselt kindlustunde puudumine, mille põhjuseks võib olla vanematest eraldumine, (suhtlemis)raskused koolis või sõpraderingis. Ka võivad lapsed üle võtta täiskasvanute inimeste hirmusid. Näiteks võib lapsele üle kanduda ema ämblikukartus.

Sel juhul õpib laps kartma vanemaid matkides. Hirmud võivad välja kasvada aga ka lapseeas kogetud traumadest, mis jäävad emotsionaalsesse mällu pikaks ajaks ning kujundavad käitumist ja suhtumist traumaga seotud olnud objektidesse (näit koerahammustus, hirm süsti ees). Hirm olukordade ees, kus lapsega rahul ei olda, võib pärineda ka vanemapoolse karistusviisi valikust (näiteks kui laps hakkab end süüdlasena tundma põhjendamatu karistamise tagajärjel).

Oma olemuselt saab hirmud jagada reaalseteks ja neurootilisteks.
 Reaalne hirm on kartus reaalse ohu või ähvarduse ees, näit autoavarii korral.
 Neurootiline hirm, mille peamisteks tekitajateks on sageli teadmatus homse ees, stress või ravimatu haigus. Hirmu vallandavad tegurid jäävad kõrvalseisjate jaoks tihti mõistetamatuiks.

Kehaliste, hingeliste või sotsiaalsete arenguetappidega seonduvad hirmud kuuluvad orgaaniliselt meie igapäevaellu ja ilmnevad tavaliselt meie jaoks uutes situatsioonides. Enese proovilepanek uutes olukordades (seesmistes või välistes) tähendab seda, et oleme hirmu vastu võtnud.

Hirmuga toimetulek aga muudab meid teatud määral küpsemaks ja teeb tugevamaks. Ebameeldivuste ja ebaõnnestumiste pärast ei tohiks mitte kunagi meelt heita, vaid neisse maksab suhtuda kui edaspidiste kordaminekute eelmängu. Nii et ärgem siis unustagem, et meil kõigil on olemas minevikust pärinevad head ja halvad kogemused, vahe on vaid selles, kuidas me ise neid kogemusi mäletame!

Liigsete sotsiaalsete hirmude (suhtlemishirm, esinemishirm, iseseisva vastutuse hirm, kartus teiste arvamuse ees jne) tagajärjeks võivad olla raskused partneri valikul, kehvem haridus, mitterahuldav töökoht, väiksem sissetulek, majanduslik sõltuvus, sotsiaalne isolatsioon, psühhiaatrilised häired (depressioon, alkoholism, narkomaania).

Hirmude esinemises naistel ja meestel ilmnevad teatavad erinevused. Naistel esineb rohkem neurootilisi hirme: enim kardetakse tühjust või kõrgust, viirusi ja mikroobe, tuld, pimedust, ämblikke, hiiri ja madusid. Meestel seevastu domineerivad reaalsed hirmud, mis on sügavalt seotud sotsiaalse suhtlemisega: näit esinemishirm, rahvahulkade kartus ja hirm selle ees, mida teised minust mõtlevad.

Hirme on võimalik rühmitada viide rühma (jaotus pärineb aroomiteraapiast):

• Äkiline hirm, paanika. See on sisemine kontrollimatu ärevustunne, mis ütleb meile, et midagi on kusagil juhtumas. Näiteks hirm autosõidul avariisse sattuda.

• Teatud asjade, olukordade, nähtuste kartus. Näiteks kardavad paljud inimesed arsti, valu ja pimedust. Samuti võib tekkida hirm sotsiaalsete rühmade või sotsiaalsete olukordade ees, näit lasteaed, kool, eksamid, toimetulek, vanemad, töö, suhted jne.

• Kartus kaotada mõistusekontroll enese üle. Sageli kardetakse ka seda, et öeldakse, tehakse või käitutakse valesti.

• Ettekujutuslikud hirmud üleloomuliku jõu ees. Näiteks surmahirm ja hirm jumala karistuse ees.

• Liigne muretsemine teiste pärast. See võib olla mure laste, vanemate, isiklike või tööalaste suhete pärast.

Inimesel on loomupärane püüd hirmu eest põgeneda. Selleks on tal võimalik kasutada erinevaid tehnikaid ja meetodeid. Kartlik õpib algusest peale, kui ohtlik maailm on, ning filtreerib alateadlikult halvad sõnumid ja elamused välja, s.t need jäävad alati enam meelde kui head sõnumid. Hirmu kogemine ja talumine sõltub paljuski iga inimese närvisüsteemi tugevusest, ümbritsevast keskkonnast ja indiviidi vaimsest arengust.

Hirmude tekkimist ja süvenemist soodustab ka see, kui inimene elab alalises stressiseisundis, mis avaldab mõju tunnetusele. See aga, kes kannatab pideva stressi all, ei suuda tihtipeale end ise olukorrast väljatulemiseks aidata. Saamaks kõrvalt abi on kõigepealt vaja julgust seda abi küsida. Siin ilmneb taas erinevus naiste ja meeste vahel, kuna naised on altimad oma muret kurtma ja ka abi küsima.

Kerge stress võib aga olla hoopis positiivse toimega, kuna aitab meis pinget üleval hoida ja suurendab valmisolekut töösoorituseks.

Liigse stressi tunnused on:
 ärrituvus – kõik käib närvidele;
 halvenev mälu – kõik kipub meelest minema või mitte meelde jääma;
 rahutus – kui olete siin, tahate olla seal, kui olete seal, tahate olla siin;
 üliagarus – rabelemine mitme asjaga korraga;
 keskendumisvõime langus – mis seni näis lihtne, muutub keeruliseks;
 kiirkõne – tahate aina rääkida;
 mõttetulv – mõtted hüplevad nagu rohutirtsud ühelt teemalt teisele, ümisete üht-sama viisikest;
 paranoialuulud – kõik on teie vastu ja klatšivad, väldivad teid;
 hirmud ja foobiad – kardate asju, mis ei saa kahju teha, pelgate teadmatust;
 lootusetus – sünged mõtted, ise teate, et need on naeruväärsed, ent lahti neist ei saa;
 nutuhood – pisarad tulevad iga tühja asja pärast, tunded leiavad lahenduse nutuhoos;
 minestus(tunne) – võib teinekord olla kasulik hirmu maandajana.

Hirmuga võivad kaasneda ka mitmesugused ärevuse kehalised tunnused: südamekloppimine, õhupuudus, valud, värisemine, nõrkustunne, enese üle kontrolli kaotamise tunne, higistamine, punastamine, iiveldus, sage urineerimine. Inimene võib neid tunnuseid tihtipeale teadvustada peamise probleemina või eraldi haigusena, mitte aga hirmu sümptomitena.

Mida enam valikuliselt ümbritsevat reaalsust tajutakse, seda reaalsemad ja suuremad on hirmud. Mida rohkem ollakse keskendunud ohule ja õudustele ehk mida enam püütakse teada, kuidas ohu korral käituda ja end hoida, seda enam ollakse hirmul – tunnetatakse pidevalt ohtlikku olukorda ning võimalust sellesse sattuda. Oluline ei ole mitte see, kui hirmuvaba inimene on, vaid see, kui tasakaalukas ta on. See aga ei olene mitte niivõrd hirmu olemasolust inimeses, kuivõrd tema julguse määrast, mis on aga igaühe puhul erinev.

Et hirmuga toime tulla, tuleb õppida seoseid ära tundma. Esmase sammuna on oluline ületada hirmubarjäär ja vabaneda masendusest. Kui sellega iseseisvalt toime ei tule, siis on põhjust pöörduda arsti või psühhoterapeudi poole, kes määraks rahustit või oleks abiks psühhoteraapia-alaste meetodite kasutamisel. Siinjuures ei maksa aga unustada tõsiasja, et ükski rahusti ei tee teie hirmu olematuks, vaid aitab ainult hirmutundest kas jagu saada või tema tähtsust ajutiselt vähendada.

Parim on hirmule vastuastumist alustada üldtuntud koduste ravivõtetega:

• Rahustava toimega raviteed, vanniveelisandid, kompressmähised – närverahustava (tee)ekstrakti saab, kui võtta võrdsetes osades palderjanijuuri, humalakäbisid, melissi, kanarbikku, piparmünti, kummeliõisi, lavendliõisi ja raudrohtu, millele tuleb peale valada keedetud vesi. Pärast neljaminutilist tõmbamist on ekstrakt valmis. Teed tuleks juua vajadusel üks klaas korraga. Unetust saab leevendada piparmündi, palderjanijuure, humalakäbi ja kummeliõie teega, mida tuleks juua ½ klaasi korraga igal hommikul ja õhtul.

• Hingamis- ja lõõgastumisharjutused – viivad kehalise lõõgastumiseni ning vabastavad ka hingelis-vaimsetest pingetest. Lõõgastumisele kaasaaitav hingamine on sügav ja ühtlane. Oluline on maksimaalne sisse- (läbi nina) ja väljahingamine (läbi suu) ning enne järgmist sissehingamist lühikese hingamispausi tegemine.

• Aroomiteraapia – aroomimassaaž, vannid ja saun, mähised, kompressid, lõhnalambi kasutamine jne. Rahustava toimega õlidest kasutatakse:

• küpressiõli – on rahustava toimega, pingeid ja närvilisust vähendav õli;

• neroli (pomerantsipuu õied) – leevendab tõhusalt stressi ja masendust, loob enne uinumist hea enesetunde ja aitab unetuse vastu, kuid mõjub rahustavalt ka seedimisele ja aitab kõhuvalu vastu;

• piparmündiõli – väikestes doosides on virgutava ja jahendava toimega, suuremates annustes aga rahustav ja soojendav;

• roosipuu – leevendab ja rahustab ning on ka kesknärvisüsteemi talitlust tasakaalustav, samuti aitab unetuse vastu;

• sandlipuuõli – rahustab ja lõdvestab, sobib hästi stressi vastu, unetuile, kartlikele ja hüsteerilistele inimestele;

• ylang-ylangiõli – annab lõhnalambis erilise heaolutunde, peletades hirmu, masenduse ja paanika, rahustab südametegevust, alandab vererõhku;
• bensoeõli – on tugevalt rahustava toimega, sobib unetuse puhul.

• Värviteraapia – me ei võta värve vastu üksnes silmadega, vaid värvide kiirgus mõjutab kogu meie keha. Juba vanad egiptlased väitsid, et terapeutilised värvid on näha vikerkaares. Hirmu ja stressi korral tulevad appi: roheline värv, mille märksõnad on harmoonia, tasakaal, stabiilsus, neutraliteet ja loomulikkus; türkiis, mis on nagu suhe emaga – selles on omakasupüüdmatut armastust ja loobumist. Türkiis ravib peavalu ja alandab pingeid, kuid ta asendab edukalt ka unepille, sest tal on meelijahutav toime. Sinine värv rahustab, tekitab enesekindlust ja usku, vabastab murest ja hirmust, vaigistab valu ja alandab palavikku, soodustab rahulikku ja sügavat und. Violett on tugeva lõdvestava toimega, rahustab ja aeglustab ainevahetusprotsesse, toob lõdvestust südamele, närvidele ning on unerohuks. Violett toimib kui antibiootikum, mis ravib lootusetusetunnet ja sisendab eneseusku. Violett toob meelerahu!

• Magamishügieen – eelnevalt tuleb hoolitseda selle eest, et magades ei häiriks teid miski, et tuba oleks tuulutatud, keha oleks pestud/hoolitsetud, et magamisriided oleksid mugavad ja et viimasest söömisest oleks möödas paar-kolm tundi.

• Uinumisrituaal – see on igaõhtuste rahustavate tegevuste teadlik ja harjumuspärane kordamine, eesmärgiga luua uinumiseks rahulik psühhokliima: näiteks meeldiva muusika saatel rahustava õhtutee joomine, pereliikmetega positiivsete elamuste jagamine, head-ööd-musi andmine, õhtupalve lugemine jms.

• Seksuaalne rahuldus – juba ainuüksi tegelemine partneri kehaga võib olla tähtsaks lõõgastumise vormiks.

• Massaaž on kõige loomulikum ja võimsam abivahend keha lõõgastamisel, mis suurendab vastupidavust, jõudu, vitaalsust ja sisemist tugevust, annab enesekontrolli, tugeva tahtejõu ja taluvuse. Massaaž aitab suurepäraselt peavalu, lihasvalu, hirmu, kartuse, nõrkuse, ärrituvuse, ebakindluse ja agressiivsuse korral ja on väga tõhus arstimeid mittekasutav meetod une tekitamiseks. Massaaži toimel paraneb verevarustus, kaovad unetus ja muremõtted, väheneb lihaspinge ning mis peamine – väheneb stress ja tugevneb närvisüsteem ning tekib heaolutunne.

• Saun – soe õhk, vee solin, vihtade matsumine, saunalõhn, kõnesumin, lihastesse sugenev väsimus – kogu miljöö avaldab inimesele psüühilist mõju, tasakaalustab kõrgemat närvitegevust, lõdvestab närvipinget, tekitab soodsaid emotsioone. Ega asjata öelda, et “saunas hääbub viha ja kuivab sapp.” Saunas kaovad (kas või ajutiseltki) rõhutud meeleolu, mured ja raskused. Kõik see koos kehalise heaolutundega on aluseks positiivse värvinguga emotsioonide kujunemisele.

• Positiivne mõtlemine – me ei saa mõjutada seda, kuidas meie elu kulgeb, küll aga seda, kuidas me oma tundeid ja käitumisviise juhime, ja seda, kas meie elu vormivad ülekaalukalt negatiivsed või positiivsed mõjud.

• NAERATUS – naeratage ja te tunnete, et pinged kaovad, et teil hakkab kergem ja et hirm, millega silmitsi seisite, polegi võitmatu! SEE ON VÕIMSAIM RELV!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 891 korda, sh täna 2)