Saarekülas salapärasust otsimas

Saarekülas salapärasust otsimas

 

Tänava tüdruk ehk Tänava talu peretütar Sirje Saarekülast on oma kodukandist rääkinud niipalju naljakaid ja tõsimeelseid lugusid, et kui need kõik kenasti kirja panna, siis napiks sellest leheküljest, teisest ning kolmandastki.

Paastukuu keskel poetab Sirje jutu sisse lause Saarekülade seltsi loomisest ja seltsitegelaste kokkusaamisest suurel reedel. Mis siis nii tähtsal päeval Saarekülas tehakse? Seda asja nüüdne kuressaarlane täpselt ei tea.

Ega’s midagi. Telefon pihku ja valin Saarekülade seltsi eestvedaja Eha Ennemuisti numbri. „Telefon on välja lülitatud või asub levipiirkonnast väljas,” saan vastuseks. Järgmisel päeval uus katse. Läheb õnneks. Telefonivestlusest selgub, et selts saab keskhommikul bussiootepaviljoni juures kokku ja edasi minnakse metsa ning pärast seda tuppagi.
Läki kaema! Kuigi Saarekülas mitu korda käidud, kutsun Tänava Sirje teejuhiks.

Tänava perenaine Veera on väheke üllatunudki, kui suurte kirjadega punane sõiduk õueväravast sisse vurab ja autost ta oma tütar lehemehega välja astub.

„Me tulime külaseltsi koosolekule,” teeb Sirje tuleku põhjuse kohe teatavaks ja kostitab vastu tulnud koduvalvajat Bellat linnast kaasa võetud toidupoolisega.

„Ah täna siis siuke värk. Ehal ju sünnipäev. Ju te seda ka tähistate?!” veab Veera jutuotsa külavanema tähtpäevale. „Sünnipäev jah, aga muud asjad ka arutada,” teab Sirje.

Veera Madal on küla üks eakamaid elanikke – küla elav ajalugu. Veera võib jutustada vanast Eesti ajast ja Vene aja tegemistest, kangetest Saareküla meestest ning naistest. Ise kuulub ta kangete naiste kilda. Aastaid on Veeral üle kaheksakümne. Kõrge iga ei takista teda praegugi meres ujumas käimast. Sellekevadised esimesed suplusretked on Tänava talu perenaisel ammu seljataga. Esimest korda sulpsas ta vette juba märtsikuus.

Poolteist aastat tagasi naksas rästik Veerat jalga. Õnneks tuli kiirabi kiiresti ja tohtrid tõid Saareküla naise tagasi elule. Pärast seda läksid Veera valged juuksed mustaks. Nüüdseks on need tagasi heledamaks tõmbunud.

Eesti entsüklopeediagi annab Saarekülast teavet

Saarekülasid on Eestis mitu. Saaremaa Saarekülast on artiklikene ka EE-s.
Saareküla – Laimjala vallas Audla – Tornimäe tee ääres. Endises Saare mõisas on Saare lastekodu. (See on juba vananenud informatsioon. Nüüd võiks EE-s olla tekst: Endine Saare mõis kuulub seltskonnadaam Anu Saagimile. Vaatamata Muinsuskaitseameti ettekirjutustele ei ole Anu Saagim suutnud arhitektuuriväärtuse lagunemist peatada).

Esimesed teated Saarekülast pärinevad 1453. aastast. Mõisa on esimest korda mainitud 1562. aastal.

Küla järgi tuntakse Saastna ja Unguma lahe vahel paiknevat Ida-Saaremaa rannikueendit Saareküla poolsaarena.

Poolsaare jaotab kaheks osaks nüüd järvena merest eraldunud Saunalaht (25 hektarit).

Kahjuks ei ole entsüklopeedias sõnagi Saarekülas asunud kloostritest ning külast kogutud rahvausunditest ja muistenditest. Õnneks on folkloristid kirja pannud Saareküla Vana-Löeve talu mehe Juhan Rattase räägitud lood.

Kuidas tüdruk võib vanaks jääda

Kui tüdrukule kosilased tulevad ja tüdruk esimese õnne ära põlgab, siis on üsna kerge teha, et ükski enam talle kosja ei tule. Selle tarvis lööb ärapõlgatud noormees kolm korda piitsaga ümber õuevärava sammaste ja ütleb ise: “Ärgu saagu enam koer sinu pärast haukuma!” Siis pidada tüdruk eluks ajaks vanatüdrukuks jääma, olgu ta ka kes teab kui rikas ja kuulus.
Nüüd on Saarekülade selts ise hakanud kodulugu uurima. Ilmavalgust on näinud seltsi infolehe esimene number. Seltsi loomisest annab detsembrikuises Laimjala valla teabelehes teada Eha Ennemuist.
Avaldame selle lühendatult.

Saarekülade selts on loodud

Suvel selgus Saarekülade kokkutulekul, et meil on hetkel küll vähe kohalikke elanikke, aga see-eest palju sõpru, kes on huvitatud külade heast käekäigust. Kohalikud elanikud saaksid meelsasti kusagil kokku, et kasvõi niisama juttu puhuda. Siit tekkis esimene probleem: külas pole kohta, kus võiks jalad laua all sirgu ajada ja öelda: „See on meie tuba!”
Nii otsustaski seltskond huvilisi 18. novembril kokku saada ja elu edendama hakata. Aga kus? Mere ääres Punase kivi otsas istuda on tore küll, aga juulis, mitte novembris.
Leidsime aga meiegi tänu Jaak Pählapuu lahkele nõusolekule sooja toa ja veel soojema sauna Luhinal.
Külaselts sai käima lükatud, kolmeliikmeline juhatus valitud: Tiiu Riis, Raivo Reinart ja Eha Ennemuist.

Märtsis ilmunud Saarekülade seltsi esimene infoleht annab teada, et selts on ametlikult loodud ja vastavatesse registritesse kantud.
Esimese asjana tegi selts Laimjala vallavalitsusele ettepaneku munitsipaliseerida Luhina säärel asuv riigi reservmaa ja muuta see üldkasutatavaks puhkealaks. Selts kavatseb sinna ehitada külakiige, rajada pallimänguväljakud ja jaanituleplatsi.

Eelmisel reedel võtsid seltsi liikmed vaevaks mereranna ja metsa üle vaadata ning kavatsused paberile panna. Enne seda aga oli reportergi piduliku sündmuse tunnistajaks, kui Saarekülade seltsi liige, Eesti Posti kvaliteedidirektor Maire Lodi kinkis seltsile postkasti, mis aplausi saatel Saare mõisa bussiootepaviljoni seinale kinnitati.

Ja veel! Samas ulatati seltsi juhatuse liikmele Eha Ennemuistile sünnipäevaks kenad kevadlilled. Nõnda siis oli päev alanud pidulikus õhkkonnas.

Luhina säärel sadama lähistel võtab seltsi liikmeid vastu karm meretuul. Rannas kadakate varjus valendab vaatajaile vastu lumi. Talv on siin visa
taanduma. Saarekülade seltsi inimesed on aga juba mõtetega suves. Kuhu tuleb kiigeplats, kuhu lõkkease, kuhu palliväljak…

Pärast meeldivat jalutuskäiku kutsub Eha Ennemuist seltskonna oma koju. Seal ootab perenaist üllatus. Tuul on elektri Saarekülast minema puhunud.
Eha Ennemuist unistab taastada „rahvaste sõpruse klubi” – vana kalurite kuuri, kus külarahvas saaks taas koos käia. Praegu on see eravalduses, aga seltsi liikmed pole kaotanud lootust see jälle ühisomandisse saada.
Juba on alustatud küla arengukava koostamist. Saaremaa Kodukant on andnud seltsile õppekirjandust, millest sellise töö jaoks kasu. Eha Ennemuist lubab arengukava tegemisse kaasata kogu küla.

Seltsi liikmed näevad suurt potentsiaali küla eksponeerimises turistidele.
„Igal külal on oma eripära. Meie küla eripära on seotud kohaliku mõisa ja kloostriga. Külarahva mälus on klooster olemas. Siin olevat olnud nunnaklooster. Mungaklooster oli Tornimäel. Nunnakloostri kiriku varemed on veel püsti. Kunagi oli nende müüride vahel kuivati. Praegu on varemed väga viletsas seisundis. Ammusel ajal oli Saareküla omaette saar. Arvatavasti on Saareküla ajaloos veel väga palju valgeid laike,” mõtiskles seltsi liige Kalev Koel.

Tiia Koeli arvates peaks Saareküla kant turistidele väga palju huvitavat pakkuma: „Blesta kivi ja Sääremägi on kindlasti magnetiks. Laimjala teelt seitse kilomeetrit Saareküla poole Blesta kivi seisabki. See on ühe itaalia munga ilmutuse järgi püstitatud vaatamisväärsus. Itaallase jutu järgi olevat just siin, Saareküla piiril, Euroopa häll.”

Blesta kivist ja itaallasest kirjutanud kolleeg Heli Salong teab, et mälestusmärk on pühendatud ühele kaunile Põhjamaa naisele. Ilusad lood mõlemad.

Kuressaare poolt tulles ja Blesta kivi juurest paremale pöörates saabki Sääremäele. „Sinna jääb kõrgem vallseljak. Ühele poole jääb meri ja teisele poole teine veekogu. Nii on see mitu kilomeetrit. Kahest kohast tuleb veel jõgi ületada. Sinna võiks teha mõnusa matkaraja. Jõgedele tuleks siis sillakesed ehitada. Seal avaneb silmale tõesti miljonidollari vaade,” maalib Sääremäest pildi Tiia Koel.

Seltsi liikmete hinnangul korrastavad külla kinnisvara soetanud inimesed kenasti oma majapidamisi. Püsielanikele teeb aga meelehärmi see, et mõnedki uustulnukad on sulgenud randa viivad teed ja rannaääre üldse. Nõnda siis jagub probleemegi, neist aga teine kord.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 356 korda, sh täna 1)