Saarlaste lootus moemaailmas – Piret Puppart (2)

Saarlaste lootus moemaailmas – Piret Puppart

 

Kui praeguseks moekunsti ja disaini üliõpilase staatusesse jõudnud Piret Puppartil Kuressaare gümnaasium läbi sai, tegi ta olulise otsuse – lihtsalt kõrgkooli edasi minna oli ebahuvitav, tahaks teha midagi muud!

“Jätkata Tartus või Tallinnas akadeemilist haridust, see ei olnud see, mis oleks mulle olnud hingelähedane,” ütleb Piret. “Tahtsin jätkata kunstiga.
Läksin proovima kunstiakadeemiasse, kuigi paljud ütlesid, et sisse pääsemine on väga raske. Aastas võetakse sinna 5–6 tudengit. Kandidaate on tavaliselt sadakond. Aga ma ei kartnud, läksin ja sellepärast, ma arvan, mul õnne oligi.”

Mida seal eksamitel siis kõige enam arvesse võetakse?
Riigieksamite tulemused moodustavad väga väikese osa. See annab ehk 15–20 % kogutulemusest. Põhitulemus selgub nädalase töö põhjal: maalimine, joonistamine – n-ö akadeemilise kunstihariduse kontrollimine, kuidas sa üldse kogu seda kunstimaailma hõlmad. Hinnatakse ikkagi loomingut, kohapeal tehtud loomingut. See, mis sa varem teinud või saavutanud oled, annab vaid võimaluse eksamile pääseda.

Mina olin muidugi käinud ka Kuressaare kunstikoolis, kuhu ma läksin nelja-aastaselt ja mis oli mulle nagu teine kodu. Kõik õpetajad ja direktorid jõudsid vahepeal vahetuda, mina olin kooli pea et vanim asukas. See kõik andis hea põhja.

Sisseelamine ülikooli oli lihtne – õppimine tundus nagu puhkus ja ma võtsin endale palju lisaaineid, sest mulle tundus nagu raiskaksin ma muidu ilmaasjata aega.

Miks ikkagi moekunst?
Mulle pakuvad väga huvi riided. See võib tunduda tüüpilise vastusena, aga… teine põhjus – see on emotsioon, mida keegi teine minu tööst saab, see peab alati olema positiivne. Kui sa näed ilusates riietes inimest või oled ise ilusasti riides, siis sa tunned ennast hästi ja naeratad endale peeglist. Moe üks eesmärk ongi muuta inimese päev positiivseks. Väga utoopiline rõivakunst mulle ei meeldi. Mood peab olema inimesele, siis ta ongi kunst.

Nii et mõttes proovid sa teha oma rõivaid mitte enda jaoks, vaid teistele inimestele?
Inimene on alati väga oluline – rõivas peab olema selline, et saaks ja tahetaks kanda. See ei pea olema mingi eriline inimene, ta võib olla ka tavaline lihtne inimene, n-ö inimene tänavalt, kes ei ole valmis mingiteks moehullusteks.

Kas sinu kui kunstiüliõpilase tehtud kollektsioonid on mõeldud ennekõike õppetööna või konkurssideks? Või hoopis tellimustööna?
Üritan õppe- ja võistlustööd ühitada. Tööd on palju ja nii on kõige kasulikum. Konkursid nõuavad rohkem aega ja pühendumist. Aga annavad ka enim motivatsiooni. Konkurss annab selle viieminutilise adrenaliinilaksu, mida moekunstnikud võib-olla aasta aega ootavad. See ja publiku aplaus ongi kõige suurem tasu. Ja kui keegi veel paar head sõna ütleb … Selle viie minuti nimel unustad kõik uneta ööd ja raskused. See annab nii palju energiat!

Minu viimane kollektsioon “Reisijad” oli mäng kudumitega, nende vormiga. Inimesed liiguvad tänapäeval nii palju, et elu ongi nagu üks suur reisimine. Ühest paigast teise kulgemine pole enam midagi erilist.

Istusin lennujaamas ja püüdsin aru saada, mis siis inimesi kui reisijaid üksteisest eristab. Kõik on ju reisijad! Ja mõtlesin enda jaoks välja, et nad eristuvadki selle koti või kohvri järgi, mis neil kaasas on! Üks kott võib omaniku kohta öelda nii mõndagi. Nii ma paningi oma modellid võimalikult sarnastesse riietesse ja siis muutus just kohver identifikatsiooni vahendiks. Nii saidki kohvrid kootud tekstuuri ümber ega näinudki nii väga “kootud” välja. Ja vastuvõtt oli väga hea.

Praegu töötad sa Montonis ja kuuldavasti läheb sul kõik tõusvas joones. Tööd tuleb muudkui juurde. Ja sa jõuad seda kõike õppimise kõrvalt?
Esimeseks tööks anti mulle disainida asju erinevatest tootegruppidest – et aru saada, mis mulle kõige paremini istub. Pärast konsulteerisime ja ma jäin selle juurde, mis mulle endale hingelähedane tundus. Koolis tegelikult väga soositakse, et noored ka tööl käivad. Näevad praktilist poolt ja saavad aru, kuidas oma teadmisi praktikas rakendada.

Milliseid materjale sa eelistad?
Ma ei ole endale veel mingeid piire seadnud. Kuna minu kollektsioonid ei ole väga suured, saan kasutada erinevaid materjale – ka nahka, sünteetikat… See ei takista mul stiililiselt oma käekirja säilitamist.

Kas säilitamist või loomist?
Ma arvan ikka… et juba “säilitamist”. Inimesed tulevad ja ütlevad: “See oli vist sinu tehtud…”. Järelikult on mul see oma käekiri juba kujunenud.
On kahte liiki loojaid: ühed on superandekad, kes üldse õpetamist ei vaja, ja on neid, kes võimendavad õppimisega oma eeldusi.

Kumb sina oled?
Pigem ikka see teine. Ma olen ikka hästi palju endaga tööd teinud! Kusagil kaheteistkümnenda klassi lõpuni oli mul teadmine, et mida rohkem ma praegu töötan, seda kergem mul tulevikus on. Seda enam on mul võimalusi valida ja valida just neid suundi, mis mulle huvi pakuvad.

Ja kas nii on ka läinud?
Jah, on küll.

Keda sa kodusaarelt oma kunstnikukäekirja kujundajateks pead?
Suure tänu – just joonistamisoskuse eest – võlgnen ma praegusele Kuressaare kunstikooli direktorile Boris Šestakovile, kes õpetas tundma perspektiivi, valgust-varju, nõudis põhjalikkust ja täpsust, ei lasknud midagi n-ö ülekäe teha.

Omal ajal tegi Piret sisseastumiseksameid korraga mitmesse ülikooli. Ja sai igalepoole sisse ka… Tallinna Ülikooli inglise keelde, Tartu Ülikooli saksa keelde ja arstiteaduskonda. Ta ise usub, et oleks ka nendel erialadel hakkama saanud. Ju siis ongi nii, et andekad inimesed on andekad igal alal. Seekord jäi moekunst peale.

Piret Puppartiga ajasid juttu
URMAS LEHTSALU
ja TÕNIS KIPPER

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 116 korda, sh täna 1)