Veebruarirevolutsioon Kuressaares

Veebruarirevolutsioon Kuressaares

 

Pühapäeval, 5. märtsil (ukj 18. märtsil – toim) oli veidi tuisune ilm. Külma ei olnud palju, võib-olla paar-kolm kraadi. Lõuna paiku kuuldus turu poolt orkestri mängu. Mängiti „Marseljeesi”… Kuna „Marseljees” on Prantsuse Vabariigi hümn, Prantsusmaa aga meie liitlane sõjas Saksa vastu, siis oli arvamine, et prantslased on sõjaväljal tähtsa võidu saavutanud ja nüüd peavad meie garnisoni väeosad sel puhul turuplatsil miitingut.
Igaks juhuks ruttasin vaatama-kuulama, mis lahti on.

Kui turuplatsile jõudsin, olid sõjaväelased ühes orkestriga sealt juba lahkunud. Orkester mängis Lossi tänava alguses kohtumaja ees. Rahvalt, võib-olla tuttavailt kuulsin, et sõjavägi, st soldatid teevad revolutsiooni. Et Petrogradis olla keiser troonilt kukutatud (see oli toimunud kolm päeva varem – ukj 15. märtsil – toim), ministrid vangistatud, vabariik välja kuulutatud. Uue valitsusvõimu eesotsas olla Riigiduuma selle esimehe Rodzjankoga eesotsas.

Meie soldatitel olid punased lindid rinnas ja mütsitärn punase riidega kaetud. Oli ka punaseid lippe. Ohvitsere ei olnud ühtegi. Ka politseinikke – kardovoisid, rääkimata sandarmitest – ei olnud.

Kohtumaja oli kahekordne kivimaja ja selles asusid rahukohtute ja rahukohtukogu kantseleid. Samas paiknes ka rahukohtukogu juures asunud kinnistusjaoskonna kantselei ja arhiiv. Kohtumaja purustatud akendest loobiti välja kaustu, raamatuid, dokumente, kinnisvarade kinnistusregistreid ja muud, mis süüdati tänaval põlema. Ka maja teise korruse akendest tuli suitsu, kuid maja ise põlema ei läinud. Hiljem oli kogu Lossi tänav ja turu ümbrus täis põlenud äärtega raamatulehti ja muid pabereid.

Hiljem kuuldus, et soldatite viha langenud kinnistusjaoskonna peale, mille venekeelne nimetus oli „krepostnoje otdelenije”. Vene soldatid samastasid seda orjapidamise õigusega, mis vene keeles on „krepostnoje pravo”. Seda „õigust” – „krepostnoje pravo’t” tahtsidki revolutsioonilised soldatid hävitada. Kohtute ja kinnistusjaoskonna kantseleid ja arhiivid said kannatada ja hävitati eksikombel, nimetuste sarnasuse tõttu.

Kohtumaja juurest läksid soldatid eesotsas orkestriga vangimaja juurde, tol ajal Tallinna tänav nr. 14 (praegu nr. 19). Seal ei olnud vastupanu ega hävitamist. Korrapidaja vangivalvur andnud võtmed üle ja kadunud ise. Vangikambrid avati, vangid lasti vabaks. Poliitilisi vange Kuressaare vanglas vist ei olnud, olid vaid lühema karistusajaga arestandid.

(jätkub kahe nädala pärast, 27. aprilli Oma Saares)

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 56 korda, sh täna 1)