Armastusest teatris: X Saaremaa ProvintsiTeatriPäev

Armastusest teatris: X Saaremaa ProvintsiTeatriPäev

 

Laupäeval oli maakonna teatrirahval taas põhjust rõõmustada. Salme rahvamajja oli kogunenud hulk näitlejaid, lavastajaid ja teisi huvilisi, et koos tähistada Saaremaa X ProvintsiTeatriPäeva.

Provintsiteatripäeva traditsioon sai alguse 1996. aastal Lümanda kultuurimajas. Tänavu võttis üritusest osa vaid kolm maakonna näiteringi. Kohal olid Didasko kultuurikool, Salme vallateater ja Lümanda näitering.
Ürituse avasõnad ja vaherepliigid ütles Meelis Juhandi, provintsiteatripäeva kuulutas aga päriselt avatuks Salme vallavanem Kalmer Poopuu.

Ei saa naised meesteta ega mehed mereta…

Esimesena astus lavale Salme vallateater Albert Uustulndi looga „Naistele mehed, meestele meri…”, lavastajaks Maire Sillavee. Publik võttis etenduse rõõmuga vastu. Mängiti ladusalt, näitlejad lustisid hoogsalt, just nagu enne esietendustki.

Vaheajal vestlesin Meelis Uustulndiga, kellega jõudsime ühele meelele selles, et teema on vägagi ajakohane ning oluline: mehed joovad ja teevad lapsi, naised kasvatavad ja ootavad mehi merelt koju. Meestel mureks kalad, sest kuidas saab äkitselt olla nii, et „kogu aeg on olnud, et meri on meie ja seadus on meie” ja nüüd äkki tuleb „sakon” ning hakatakse kalal käima ettekirjutatud reeglite järgi. Naised aga igatsevad armastuse järele. Lõpuks saab igaüks oma ja kõik on õnnelikud.

Suur Silm jälgis kõike

Järgmist etendust oodates käidi vahepeal õues ülisooja kevadilma nautimas, kohvitasse tühjendamas või niisama lobisemas. Žürii ehk Suur Silm sai teha esimesi märkmeid nähtud lavastuse kohta, sest etenduste lõppedes tuli välja anda preemiad. Suurde Silma kuulusid seekord Salme vallateatri esindajana Andrus Oder, Didasko kultuurikoolist Tatjana Iilane, Lümanda näiteringi lavastaja ja kunstnik Leenamari Pirn, Saare maakonna rahvakultuuri spetsialist Krista Lember ja Oma Saare kultuuritoimetaja ning Teater Ö(ö)sel 2006 projektijuht Käthe Pihlak.

Armastus ja ???

Teisena nägime Didasko kultuurikooli etendust „Sõnum”, mille on lavastanud Ellen Teemus. Mängisid koolinoored ja loo võiks kokku võtta sõnaga: teatrimäng. Saint-Exupery „Väikese printsi” sõnumeid kandev tekst, millele täiendavalt lisatud erinevaid luuletusi, katkendeid, kanti ette kord üksi, kord kaksi, kord ansambliga deklameerides. See oli justkui kõneharjutus – prooviti kord valjemalt, kord vaiksemalt, ent tugevaid emotsioone välja ei näidatud.

Sõnumina kõlasid küsimused armastusest, teineteise mõistmisest jne, ent kuna küsimusi oli nii palju, siis tekkis selles virrvarris pisut õnnetu tunne – et kes siis neile küsimustele vastust teab. Või oligi vastus „Väikese printsi” rebase lause, et kõige tähtsam on silmale nähtamatu?

Minule publikuna oli see etendus vaadatav just kui tubli diktsiooniesitlus ja erinevate häälemängude tutvustamine. See oli huvitav ja lapsed said hästi hakkama.

„See Moos ajab mind hulluks Makaroniks!”

Lümanda etendusele oli kogunenud suurem publik. Naljaka loo vaprast Keefirist on kirjutanud Andrus Kivirähk ning lavale seadnud Liisi Kuivjõgi ja
Leenamari Pirn. See lugu rääkis lisaks Keefiri julgusele ka Vorsti kilemaja ehitamisest, Spageti külalislahkusest, Hõbepaberi murest ja Moosi armastusest.

Juba kaks aastat mängitud lavatükki vaadati Salmel suure isuga. Ladusa mängu ja naljaka loo võttis publik soojalt vastu. Peenikese köögihuumori – tegelased olid ju toiduained – tegi eriti kaasahaaravaks näitlejate kerge ja lustakas mäng, kus selgelt olid eristatavad karakterid. Loole lisasid vürtsi Leenamari Pirni tehtud kostüümid, mis vääriksid ka suuri profiteatri lavasid.

„Kes ei ole armastusega üles kasvanud, see ei usu, et armastus on olemas”

Viimasena jõudis teatripäeva publiku ette kultuurikooli Didasko etendus „Naised”, mille on lavastanud Ellen Teemus. Mõtlik lugu kolmest naisest, kes rääkisid oma elust alkohoolikust mehega, oli meeldejääv just keelevariatsioonide tõttu. Harva kuuleme laval kõrvuti eesti, vene ja soome keelt ja tänu sellele etendusele tundub, et niimoodi võiks tihedaminigi eksperimenteerida.

Ellen Teemuse professionaalselt ja emotsionaalselt ettekantud eestikeelne tekst andis teiste tekstide mõistmiseks justkui värvid ette. Teemuse Naise lugu kandus saali ja võeti vaikse traagikaga vastu, just nagu lugu ise seda sooviski. Ka teisi oli huvitav kuulata, ent siinkirjutaja seisukohast pigem keeleilu pärast. Nautisin tõeliselt vene ja soome keelt nii puhtalt ja vabalt rääkivaid inimesi. See oli ilus, ja oli näha, et näitlejad tegid asja naudinguga.

Ja edasi…

Etendused vaadatud, anti žüriile veerand tunnikest aega järelemõtlemiseks, vaidlemiseks ning otsuste langetamiseks. Seejärel koguneti vabaaja keskusse ning enne päeva lustakamat poolt tehti teatavaks tulemused. Õnnitleti võitjaid, rõõmustati, et järjekordne provintsiteatripäev on õnnelikult õhtusse jõudnud ja lubati kahe aasta pärast taas kohtuda. Loodame, et osavõtjaid näitetruppe on siis veelgi rohkem ja ehk kannab ka see päev endas sarnaselt laupäevasele rõõmsat isetegemise rõõmu, taaskohtumisi ning ühist teatritegemise indu.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 51 korda, sh täna 1)