Elu kirjatükki sepistades ehk kuidas 371 saarlast kirjandit kirjutasid

Elu kirjatükki sepistades ehk kuidas 371 saarlast kirjandit kirjutasid

 

„Ma ei tahaks praegu nende asemel olla,” sosistab üks õpetaja, kui vaatab raadiot kuulavaid abituriente. Raadios räägib minister Tõnis Lukas sellest, miks ja kuidas peab oma elu vahest tähtsaimat kirjatükki kirjutama.

Kui minister lõpetab, on pinevus haripunktis. Ja siis tulevad need read, mille kuulmise õuduses või ootuses on gümnaasiumilõpetajad juba mõnda aega elanud. Napid minutid teemade kuulamiseks ja nüüd on kõik nende endi kätes. Kell läks käima. Kuue tunni pärast on see kõik möödas.

Saaremaa ühisgümnaasiumis on õpilased klassiruumidesse jagatud ja ootavad, millal neid istuma lastakse. Krista on kaasa haaranud padja. „Eks sa proovi kuus tundi jutti istuda,” ütleb ta. Kaarel seevastu küsib, kas ma pühapäeval korvpalli ka vaatama lähen. Huvitav – noormees suudab veel millestki muust mõelda. Aga ehk see on petteks, et mõtteid eemale juhtida.

Kõigil on käes šokolaadid ja joogipudelid, esimestelt on krabisevad hõbepaberid ümbert võetud. Et ikka vähem kõrvalisi helisid oleks. Õpetajate Rita Ilvese ja Indrek Peiliga tekib mõttevahetus, kas viieliitrise veekanistriga ka eksamile sobiks tulla. Peil arvab, et miks mitte. Inimeste vajadused ju erinevad. Samas räägib Peil, kuidas nende koolis kirjutab üks noormees kirjandit sülearvutil, kuna füüsiline puue ei luba pastakat käsitseda. Peil on natuke nördinud, kuna eelmise päeva Postimees kirjutas, et sellist võimalust mujal ei ole kui mandrikoolides.

Direktor kirjutaks ka

Kuressaare gümnaasium on kõik oma 172 kirjutajat mahutanud kooli võimlasse. Nagu ilmutised paistavad teiste seast välja kolm noormeest, kes on ennast riietanud antiiksetesse toogadesse ja ehtinud loorberipärgadega. „See on austusest kirjandi ja kirjutamise vastu,” selgitab Taavi. Kuigi tegelikult on asjal ka praktiline väärtus, võimlas pidavat nimelt palav olema ja siis on hea kui vähem riideid seljas. Muidu on ka siin koolis kõik sama, mis teisteski. Joogid, pliiatsid, šokolaadid. Vilksab ka mõni valuvaigistite purk.

Leisi keskkoolis on kirjutajaid vaid 20. Komisjoni esimees direktor Tõnu Erin ütleb, et on tore õpilastega kuus tundi jutti ühes ruumis olla. Muidu saab ainult 45 minuti kaupa. Erin, kes ennast eriliseks sulesepaks ei pea, leiab, et mõnel aastal on küll selline tunne, et kirjutaks kas või ise. „Et see on nüüd minu teema, andke mulle pliiats ja aga ma kirjutan.”

Õpilased väidavad, et närvis nad küll ei ole. Nagu oleks tavaline koolipäev. Mingeid erilisi rituaale nad ka endal ei väida olevat. Vaid Katre ütleb, et tema sööb palju šokolaadi, see pidavat aitama. Proovikirjandeid on kirjutatud kõvasti. Isegi liiga palju vist, avaldab Keity arvamust. Eelmisel päeval olevat ikka natuke veel vaadatud, et oleks kindlam tulla. Ahto ütleb, et sisustas eelmisel õhtul aega Coldrexi joomisega, kuna tõveuss on kallal.

Orissaares teatab direktor Peeter Hansberg kindlalt, et tema saali kedagi lasta ei saa, kuna kirjutamine juba käib. Teemadesse ei ole ta ise veel jõudnud väga süveneda, kuna eksamikeskuse saadetud tähtsate paberite pakist oli teemade nimekirjaga paber lihtsalt puudu. Nii tuligi direktoril vajalik paber või maa alt välja võluda ja õpilastele koopiad teha. Samal ajal kui malbe naishääl Vikerraadios teemad ette luges. Aga eks igaüks endale midagi sobivat ikka leiab, arvab ka siinne direktor.

Mulli” ei tohi kirjutada

SÜG-i õpetaja Rita Ilves väljub eksamiruumist, kui õpilased on oma tööd alustanud ja mitte just kõige õnnelikuma näoga „Ma mäletan, et eelmisel aastal oli mu esimene reaktsioon teemasid kuuldes, et küll on head teemad. Sel aastal oli asi risti vastupidine.”

Ka õpilased ei olevat just eriti rõõmsad paistnud, kui teemad raadiost maha öeldi. Ilvese arvates on palju selliseid teemasid, mis on ohtlikud. Kus võib hakata n-ö „mulli kirjutama” ehk siis sellised, kus kirjutad palju, aga suurt midagi öelda ei suuda. „Kas või need kahe poolega teemad. Kirjutamata ja kirjutatud seadustest näiteks. On oht, et keskendud liialt ühele poolele ja teine jääb unarusse. Sama ka selle kunstiteemaga. Võib juhtuda, et unustatakse ära, et kunst on ka kirjandus, film jne.”

Ka Kuressaare gümnaasiumi õpetaja Marit Tarkin on arvamusel, et teemad on lihtsad. Kuid seda ainult näiliselt. Tema arvates on samuti oht, et paljude teemade puhul hakatakse ümber ühe asja keerutama ja lõpuks ei jõutagi kuhugi välja. Samas teab Tarkin, et paljud õpilased on enda jaoks selgeks teinud valdkonnad, millest nad tahaksid kirjutada. Hea kirjutaja suudab kirjutada ükskõik millest, hoolimata teemast. „Kui teemas on sees sõna matus, siis kindlasti suudaks nii mõnigi seal all kirjutada ka pulmadest. Kui ta on hea sõnaseadja,” kõlab tema arvamus. Marit Tarkin pakub, et umbes pooled kirjutajatest istusid täna laua taha täiesti ehku peale. Et vaatab, mis teemad tulevad, ja ehk midagi ikka leiab.

Paljajalu kirjutamine

Kuressaare gümnaasiumis on seinal tabel, kuhu kirjutajad valitud teema taha ristikese tõmbavad. Ülekaalukalt on edetabelit juhtimas kümnes teema. See, mis räägib, et elu on meistriteos. Samas ei taha keegi kirjutada 21-aastasest rahvusriigist. „Pole imestada midagi,” ütleb kõrvalt õpetaja Merle Rekaya. „Tänapäeva noortel huvi poliitika vastu peaaegu et puudub. Valitakse selliseid teemasid, kus saab suuna valida vabalt.”

Viies tund hakkab lõppema. KG võimlas on alles veel umbes pooled kirjutajad. Šokolaadid hakkavad otsa saama. Joogid samuti. Kes käib mööda saali, et otsida kusagilt lubatud õigekeelsus-sõnaraamatut. Kes annab allkirja, et töö on ära antud. Paljud on kingad jalast heitnud, poistel särginööbid lahti. Nii mõnigi on kõrva surunud kõrvatropid, et vähegi oma maailmas olla.

Ei ole veel läbi

Punase habemega Reimo astub välja ja küsimuse peale, mida ta kirjutas, jääb noormees mõttesse. „Ausalt öeldes pole meeleski,” on Reimo kui puuga pähe saanud. Peale mõningat kohmitsemist leiab ta taskust paber ja tuvastab, et teemaks oli „Kõigel on hind, aga vähesel on väärtus”. „Kuna ma olen lugenud selliseid, mitte nii väga armastust käsitlevaid asju, pigem ühiskonnaprobleemidest teoseid, et mida inimene peaks väärtustama ja kuidas asjadesse suhtuma. Tundus, et jutt hakkas sel teemal kohe voolama,” räägib noormees, kes loodab saada 70 punkti 100st. Midagi erilist ta kirjandiks valmistumisel ei teinud. „Valmistumiseks ei teinud mitte midagi, unustasin oma kirjandivihiku kooli, oma kirjandid jätsin teiste kätte,” räägib boheemlasliku välimusega Reimo.

Mikk seevastu läks kõige populaarsema teema teed. „Kirjutasin inimese elust ja selle ehitamisest ning sellest, kuidas oleks õige elada ja kuidas vale. Teema „Meie suurim ja hiilgavaim meistritöö on õigesti elatud elu”. Ma istusin alguses vähemalt pool tundi, ja ei ole siiani kindel, kas ma õige teema valisin.”

Siiri kirjutas teemal „Kunstiteosed, mis on muutnud mu ellusuhtumist”. „Kuna see tundus kõige lihtsam, valik ei olnud väga kerge, lihtsalt mõtlesin ja mõte hakkas jooksma. Esimene mulje oli küll selline, et pole vist midagi võtta. Aga lähemal vaatamisel siis leidsin endale sobiva.”

Paistab, et enamikule pole veel kohale jõudnud, et nüüd on see siis läbi. Ollakse alles kirjandi sees. Nii mõnigi valab õhtul kibedaid pisaraid kartuses, et kõik läks valesti. Mõni on aga kindel, et sellest tuli elu parim kirjand. Kuidas läks? Seda saab teada alles 15. juunil.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 42 korda, sh täna 1)