Meedia funktsioonid demokraatlikus ühiskonnas

Meedia funktsioonid demokraatlikus ühiskonnas

 

Astunud hiljuti Eesti Ajakirjanike Liidu liikmete ridadesse, tekkis mul mõte analüüsida meediamaastiku hetkeolukorda ning selle kujunemist demokraatlikus ühiskonnas.

Üheksakümnendate aastate alguseks taastus Eestis demokraatlik ühiskond, mille eelduseks oli Eesti riikliku iseseisvuse taastumine. Juba 1980. aastate lõpus, aga veelgi selgemalt 1990. aastate algul asusid trükimeedia, aga ka erakätesse läinud kohalikud raadiojaamad ning toona veel kaks eratelejaama õhinal toetama üliliberalismi ideoloogiat.

Koos trükimeedia omanikustumisega – mis näiteks Rahva Hääle, Õhtulehe ja Noorte Hääle puhul olid seotud võrdlemisi hämarate skeemidega (algul olid osanikeks ajakirjanikud ise, kes hiljem müüsid oma osaluse) – vahetus ka ajakirjanike põlvkond. Loomulikult toimis põlvkondlik solidaarsus ja nii näeme, et 1990. aastate alguse eesti ajakirjanduse omanikud on 30-aastased, ka ajakirjanikud ise on valdavalt 20 – 30-aastased noored. Eesti ettevõtluskliimat (pangandus, kinnisvaraturg, õigusnõustamine, vahendusäri, infotehnoloogia) hakkab oluliselt mõjutama uus seltskond, kellest üks osa aktiivselt tegeleb ka poliitikaga.

See lõi eeldused korporatiivsuse tekkeks, kambakraatiaks – kui kasutada siin 1930. aastatel Eesti poliitikat iseloomustanud väljendit.

1993. aastal kirjutab Jaan Kaplinski Vikerkaares, et Eesti võitis küll riikliku iseseisvuse, ent kaotas ühiskonna. Õieti polnud demokraatliku ühiskonna traditsioon saanud Eestis veel välja kujuneda. Ühtsus, mida kogeti 1980. aastatel, ei rajanenud mitte sotsiaalsel solidaarsusel, vaid – nagu on teravmeelselt iseloomustatud –tegemist oli vanglasolidaarsusega. Oli üks ja ainus ühendav eesmärk – saada vabaks. Pärast selle täitumist pole aga suudetud leida kogu rahvast ühendavat ideed, müüti, mis jääks alles ka sellistes tingimustes, kus ühtedel on kõik võimalused, teiste mureks on oma igapäevaeluga toime tulla ja kolmandad peavad leppima üksnes lootusega, et ka neile jagub pisuke osa ühiskondlikust rikkusest, mille võimaluse loomisele kulus suurem osa nende elust (pean silmas pensionäre).

Niisiis – demokraatia oli meile sisuliselt antud ülaltpoolt, oli etteantus, vorm, mida aga ühiskond ise ega selles kujunenud poliitiline kultuur ei täitnud. Seetõttu mõistetaksegi demokraatiat Eestis selle lihtsustatud kujul – kui enamuse võimu vähemuse üle, kui üksnes esindusdemokraatiat. Selles mõistmises avalduvad meie päritolu sünnimärgid – bolševism, korruptiivsusele kalduv ringkäendus.

Mõistetavalt mõjutas ja mõjutab tänagi meediat selle liigne tasapinnalisus, horisontaalne lähtumine üksnes edustrateegiast ja seda kandvate isikute, rühmituste afišeerimisest, milles kõik seda segav on kas tagurlik, teisest ajast pärit või marginaalne. Küpset ühiskonda iseloomustab sisemine tasakaalustatus ja sidusus, arenenud demokraatia toimib küll enamuse huvides, kuid vähemust kaasates ja motiveerides.

Siinkohal käsitlen mõningaid probleeme, millega Eesti meedia on viimasel kümnendil silmitsi seisnud. Üheks selliseks problemaatiliseks nähtuseks on meedia kaubaks tegemine, mis tähendab seda, et ajaleht, ajakiri on ennekõike kaup, mis peab saama müüdud ja mis peab tooma omanikule kasu. Ajaleht ja ajakiri ei saa loota toimetulekul enam lugeja peale, sest ainult lugeja kui kauba peamine tarbija – ja see kehtib eriti Eesti kohta – ei suuda ajalehe tellimise ja ostmisega toota ajalehe väljaandjale (omanikule) kasumit, seega tuleb reklaami müüa.

Eesti reklaamiturg on aga väike, sest ostujõulist seltskonda, kellele tasub kaupu reklaamida, on piiratud (näiteks igapäevaste elatisvahendite müügi reklaam puudub pea täielikult Eesti lehtedes, vrd Soomega, sest meie kaupmehed eelistavad seda odavuse tõttu teha vahetult, endale ise reklaami trükkides ja levitades). Reklaamitakse vaid kestvuskaupu või globaalsete kontsernide toodangut.

Teiseks probleemiks on meedia sõltuvus huvigruppidest, eneseteadvuse nõrkus, mis tuleneb ajakirjaniku elukutse madalast sotsiaalsest väärtustamisest (ajakirjanikel endil puudub sisemine kutsesolidaarsus, nende professionaalsus ja eetika taanduvad nö staar olemise ja ülesostmise ees) – see on küsimus meedia subjekti-kultusest.

Murettekitavaks tendentsiks on ka ajakirjanduse krooniline pealiskaudsus, meelelahutuslikkuse domineerimine, võitlus tähelepanu pärast, mis on aga tingitud pidevast hirmust tiraaži langemise ja reklaamiostjate ärapöördumise võimaluse ees.

Demokraatlikus ühiskonnas peaks meedia täitma kolme funktsiooni. Meedia kohustuseks on:

• informeerida avalikkust
• võimaldada avalikkuse kontrolli võimu üle
• tagada avalik keskustelu.
Nende kolme funktsiooni koostoime peaks tagama sotsiaalse interaktiivsuse, mis kindlustakski lõppkokkuvõttes ühiskonna koherentsuse ja sidususe.

Kuid dilemma meedia ühiskondliku vajalikkuse ja teiselt poolt kasumit tootva ettevõtluse vahel mõjutab otseselt nende funktsioonide täitmist.
Kõigepealt paneme tähele ajakirjanduses tugevnenud meelelahutusliku funktsiooni lisandumist.

Tegemist pole mitte ainult otseselt meelelahutuse (naljarubriigid, mõistatused, horoskoop, nädalalõpulisad), vaid ka selle kaudse, kogu materjali esitust läbiva meelelahutusliku taotlusega: orienteerumine sündmustele ja nende kommenteerimine intriigi ja spekulatiivsuse, aga mitte põhjuste pinnalt.

Teiseks loobub meedia selles dilemmas olemast väärtushoiakute kujundaja, nö ühiskonna õpetaja. Ajakirjanduses püütakse vältida eetilistest normidest lähtuvaid hinnanguid ning toonitatakse eelkõige suhtelisust. Suhtelisust rõhutades aga võõrandatakse lugeja püsiväärtuste kestmise võimalikkusest.

Kolmandaks, kuigi meedia peaks ideaalis olema neljanda võimuna kriitiline valitseva võimu suhtes, ollakse seda sageli riigivõimu suhtes tervikuna, süvendades sellega taas inimeste võõrandumist võimust. Tulemuseks on olukord, milles täna asume. Võim ei hooli meediast ja rahvas ei hooli ka võimust. Kuid paraku jääb selles kaotajaks ka meedia, sest võimu üldine usaldamatus kandub üle meediale.

Loetletud meedia funktsioonide üle valitseb omakorda meedia formaat. Õigupoolest lugeja ja meedia suhe on standardiseeritud teatud formaati, mis tähendab seda, et leht peab vastama oma sihtrühma ootustele, rahuldama mingi lugejagrupi vajadusi informatsiooni, kommentaari, olemusloo, meelelahutuse, spordi, kultuuri, astroloogia ja ilmateate järele.

Formaadi seisukohast – mis on ajapikku kinnistunud otsekui mingi valuvorm – ei kujuta endast ükski ajaleht uudist. Vorm – ka materjali esitus – kordub iga päev rutiinse mudeli järgi. Selles seisnebki meedia kerge seeditavus. Kõik on orienteeritud vaid ühele hetkele. Tulemuseks on põgusus, fragmentaarsus, mis iseloomustab kogu infoühiskonda. Kõik on ühel ja samal hetkel saadaval, kuid üha vähem jääb aega infos orienteerumiseks, üha raskem on valida. See omakorda soosib inimese objektistumist, tema sattumist osavate meediamanipulatsioonide objektiks.

Siin ongi koht küsida, et keda esindab ajakirjandus, kui ta esindab avalikkust ja ühiskondlikku arvamust. See on parafraas Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumängus” kunagi esitatud ja hiljem Mikk Mikiveri korratud küsimusele, kelle käes on võim, kui ta on rahva käes. Sest ajakirjandus ei saa ju kedagi tagandada, ametisse panna, korraldada ennetähtaegseid valimisi või koguni muuta seadusi… Või äkki ikka saab?

Asi ongi selles, et kui pangad kontrollivad ja suunavad rahavoogusid, siis meedia teeb sedasama infovoogudega. Neid mitte ainult ei suunata või kallutata, vaid võidakse lasta läbi teatud tõlgendusprisma.

Nii suunamine kui ka kallutamine saab alguse juba valikust, sellest maagilisest uudiskünnisest. On sündmusi, mis ei ületagi uudiskünnist ja seega praktiliselt lülitatakse välja inforingist – ning seejärel ka diskussiooni-arvamuste ringist. Nad ei ole järelikult sündmused, sest sündmuse tähenduse saab vaid see, mis on meedias. Marshall MacLuhani kuulus tees „Kui sind pole meedias, siis sind pole olemas“ omandab info- või meedia-ajastul üha kurjakuulutavama tähenduse. Nüüd on lisandunud sellele uus dimensioon – kui sind pole võrgus, siis sind pole olemas.

Aga netivõrgus pole siiski kogu ühiskond. Seega on põhjust rääkida uuest kihistumisvõimalusest: need, kes on meediale kättesaadavad ja ka ise aktiivses suhtes meediaga, need, kes on internetis (parim muidugi püsiühendusega) ja need, kes peavad piirduma vaid raadioga, kel pole võimalust osta lehtigi, kõnelemata arvutist. Muidugi võib öelda, et need inimesed on järelikult ka väljaspool ajakirjanduse manipulatsioone, ent ametnike ja arvamusliidrite kaudu on nad ometi allutatud teatud mõjule. Ainult info puudumise tõttu puudub neil valikuline alternatiiv.

Meediatööstus tähendab seda, et lugejate-vaatajate-kuulajate asemel on meediatarbijad. Tarbimisega on aga nii, et tarbimisvajadust saab tekitada ja kujundada. Kogu meedia liikumine meelelahutuslikkuse suunas tähendabki seda, et meedia on samasugune tarbimisobjekt, nagu hügieenilised sidemed, mida meedia reklaamib, või popkontsert, plaat või alkohol.

Kui ajakirjandusloo varasematel etappidel oli meedia oodatud külaline (nagu postimees, kes toob sõnumi, kes aitab ja õpetab sind või lohutab, kes sidus sind teiste murede ja rõõmude kaudu üheks ühiskonnaks), siis nüüd on see suhe asendunud totaalse tarbimissuhtega. Meedia tarbib oma
lugejaid-vaatajaid-kuulajaid, müües neid reklaamiostjatele, opereerides nendega meediaturul (nii- ja niipalju lugejaid, tellijaid, vaataja-kuulaja kontakte jms).

Teiselt poolt tarbib lugeja-kuulaja-vaataja meediat nagu mõni tarbib alkoholi, narkootilisi aineid: annuse saamine – olgu see kui tahes mürgine – toob teatava rahuldushetke kuni järgmise hommikuni.

Tekib küsimus, kas sellest ringist on väljapääs, kas on võimalik sellise olukorra taastamine, kus lehetegijad ei mõtle lugejaskonna kui tarbimissubjekti, vaid ühiskondliku subjekti peale.

Suure lehelugemisega tuntud Põhjala heaoluriikides on selline olukord siiski enam-vähem täheldatav ja see tuleneb ajakirjanduse kättesaadavusest (riik toetab isegi erakondade väljaandeid), erinevatest fondidest saavad toetust ka kohalikud meediaväljaanded ja teiseks, see eeldab sotsiaalse solidaarsuse olemasolu.

Kui see on olemas, siis mitmete kodanikeühenduste kaudu on võimalus meediamanipulatsioone ohjes hoida. Demokraatia põhiküsimuseks on siiski võimude kontrollitavus ja läbipaistvus. Aga sama moodi peaks kehtima see ka neljanda võimu, meedia enda suhtes.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 117 korda, sh täna 1)