Pühadejärgsel Abrukal ehk reede ja 13

Pühadejärgsel Abrukal ehk reede ja 13

 

Seda oli karta. Ja nüüd oli ta siis käes – reede ja 13. Uni läks juba kaugelt enne kukke ja koitu ja süda põksus rinnus.

Pikalt pidi mõistust klaariks mõtlema, et ega see jalg kogemata mitte vasak ei juhtu olema, millega voodist põrandale krapsad. Kui voodist tõusmine õnneks läks, tuli vaikselt ringi vaatama hakata, veendumaks, et kuri saatus pole mu teele mingit ennenägemata takistust veeretanud magava kassi, toasusside või muu ebaloomuliku näol, ikkagi reede ja oh jummal-jummal, 13 ka veel. Ohutuse mõttes sai majas kõik tuled põlema pandud, et mõni õnnetus ei saaks kuidagimoodi pimeduse kattevarjus ligi hiilida.

No nii, tuli pliidi alla, kohvivesi keema ja vaikselt tugitooli mõtteid mõlgutama, mida võib ette võtta ja millest peaks kindlasti hoiduma, et kogemata mingit õnnetust endale kaela ei kutsuks, ikkagi reede ja oh issand, ei taha mitte öeldagi, mis kuupäev. Nõnda siis istusin, maja tuledes säramas ja ajud krussis, aga varsti tuli sellest lõbust ka loobuda. Asi järgmine: kui maja nagu loss juba keskööl tuledes särab, siis seleta hiljem naabrinaistele, milles asi, on see rahvaloendus, valimised või abikaasa Kuressaarest tulekul, et poolest ööst koristad ja kraamid ning elektrit kulutad. Meil ju peaaegu, et naabrivalve, nii väikest viisi.

Eks siis istusin vaikselt hämaras toas, kohvitass ees ja ootasin, millal idataevas helendama hakkab, et end veidigi turvaliselt tunda. Ikkagi…. ah, ei taha mitte mõeldagi, mis number ja mis päev. Minu õnneks tõuseb päike juba varakult ja kaua istuda ei tulnud. Nüüd võis endale lubada juba vaikselt ringi vaadata. Aga nagu ma ütlesin, vaikselt, tasa ja targu, et sa kogemata ebaõnne küüsi ei langeks.

Meil siin Abrukal on lihtsam, hoiad suurtest puudest, põõsastest, kraavidest ning kaevust eemale ja merele ei lähe ligi piirigi. Masinaid on meil õnneks vähe, kui sa oma 20 minutit teeristil kesk lagedat saart vasakule ja paremale piilud ja kindlalt veendud, et täna siit ükski masin läbi ei sõida, saad ohutult üle tee ja võid rahulikult oma teekonda jätkata. Kui aga krabinat või kabjaplaginat kuuled, on targem peitu pugeda, üks mees meil juba kabjaga sai ja tark mees kaks korda ühe kabja ette ei satu.

Nii see päev siin Abrukas õhtusse veereb, vaevaliselt küll, aga veereb. Miskit pole siin maailmas võimatut ja valvsust ei tohi igaks juhuks kaotada, ikkagi reede ja noh, 13nes ju. Õnneks sai ka see päev lõpuks otsa ja inimene võis jälle kergendatult hingata, vabalt liikuda ja elust mõnu tunda. Aga oi, oi, oi, kui oleks pidanud veel linna minema – meri ja laev ja liiklus, ei taha mitte mõeldagi. Mis teha, kõik päevad pole vennad.

Seda, et reedel lihtsalt imelikke asju juhtuma kipub, on ennegi ette tulnud. Nädal varem aga tähistas kogu kristlik maailm suurt reedet. Üks päev kristlikest pühadest, mis üle nädala kestsid ja mis kulmineerusid minu teadmist mööda ülestõusmispühadega. Usust ja kirikust olen mina küll väga kaugel seisev isik, aga nii palju olen kuulnud, et sel päeval ei pidanud rohi ka kasvama, rääkimata siis töö tegemisest.

Siinkohal pean vajalikuks täpsustada, et ega need Abruka elanikud nüüd mingid ketserid ka pole. Pühad said korralikult ära peetud. Talgud aga, millest 10. aprilli Oma Saares juttu oli, toimusid laupäeval, 7. aprillil. Kui juba tähenärimiseks ja juuksekarva lõhkiajamiseks läks, siis mitte vana surnuaia, vaid lihtsalt surnuaia ümbruse koristusel , sest mis vana see veidi üle saja-aastane kalmistu ikka on. Lisaks võiks ekslikult arvata, et kui Abrukal on vana surnuaed, siis on olemas ka uus.

Aga meeldiv on tõdeda, et asi õnnestus 100%-liselt. Pidades silmas Abruka püsielanikke arvu, oli talguliste hulk muljetavaldav. Kohal oli 22 inimest. Osalejaid oli pea kõigist majapidamistest. Kui keegi ei saanud tulla, siis ainult sellepärast, et tervis ei lubanud. Töötegemist ühise eesmärgi nimel ei pidanud paljuks keegi, tegijate vanus oli n-ö seinast seina.

Kõige noorem osaleja Anna-Teresa pole veel kooliteed alustanud, vanimad talgulised on aga juba ammuilma pensionil. Ent kuna tegemist on naisterahvastega, siis ütleme diskreetselt, et vanust oli neil veidi üle 35. Ühest asjast on ainult paganama kahju, sellest, et polnud tarkust mõnda ametnikku appi kutsuda.

Oleks ju tore, kui mõni asjamees oleks saanud isiklikult veenduda, et Abrukal on inimesi, kellega tasub rääkida ja kellele võib loota küll ja kuhjaga. Muidu seleta ja tõesta seda, mis kõigile abrukalastele selge. Ühise eesmärgi nimel tegutsemiseks on Abrukal inimesi küll, oleks ainult kutsujaid. Tähtis pole see, kas oled külamees, kooliõpetaja või kirjanik. Samuti pole vahet selles, kas töötegijal on saarel sissekirjutus või ei. Põliselanikega õlg õla kõrval tegid tublit tööd ka suveabrukalased. Tehtud tööst tundsid rõõmu kõik osalejad. Ühist ettevõtmist jäi meenutama tükike korrastatud kodusaart ja kirju pühademuna töötegija soojas peos.

Pühapäeval, paadi väljumise aegu oli Abruka sadamakai jälle kord rahvast tulvil, pikad pühad ju seljataga. Saarelt lahkujate seas oli ka kirjanikuhärra Jüri Tuulik, kes oma kaksikvenna Ülo Tuulikuga kodusaarel käimas oli. Otse loomulikult olid nad samuti talgutel osalised.

Kõigil, kes vähegi tuttav Jüri Tuuliku viimase aja loominguga, on selge ja arusaadav, et kõige paremad ajad Abrukal oleks justkui juba ära olnud ja „Kui sulle Abruka küla vahel keegi vastu satub, siis saab see olla kas noor lammas, vana kalur või kaks keskealist kirjanikku”.

Enne kui liinilaev Heili kai äärde jõudis, vaatas kirjanikuhärra Jüri laeva ootavat rahvahulka ja lausus midagi sellist, mis siinkirjutaja tõsiselt mõtlema pani: „Tuleb vist uut näidendit kirjutama hakata.”
Vaat nii on lood Abrukal, need ongi meie uudised.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 21 korda, sh täna 1)