Igal tulel on oma plink (3)

Igal tulel on oma plink

 

„On öid, mil majakad ei vilgu, mil eksin’d purjeid neelab vaht,” laulab Jaan Tätte. Vale puha. Majakad vilguvad alati. Isegi nüüdsel ajal, kui laevad sõidavad sputnike abil ja majakavahte enam ei ole. Plinkiv tuli on alati valmis meremeest maa lähedusest teavitama. Olgu see siis teel kodusadamasse või hirmuga tormi ajal maa lähenemist tajudes.

Kui olla pedantselt täpne, siis pole sellist sõna nagu majakas ametlikus kõnepruugis olemas. On tuletornid, tulepaagid, poid jms sõnad. Eluaegne kaugsõidukapten Lembit Uustulnd arvab selle peale, et las ta olla ikka majakas. „Majakas on küll laen vene keelest, kuid teisalt võttes on kogu see merevärk nii internatsionaalne ja läbipõimunud, et ka venelased, kes enne Peeter I ei teadnud meresõidust suurt midagi, on teistest keeltest palju laene üle võtnud.”
Laine lööb kraevahe vett täis ja oksemaik tuleb suhu, kui veeteede ameti kaater üle laineharjade Sõrve säärel asuva Vesitüki maa poole kihutab. Lugu nimelt selles, et kuuldavasti olevat üks lätlaste ankurdatud poi kusagilt lahti pääsenud ja nüüd Saaremaa külje alla triivima. „Läheme tuvastame ära, on see lätlaste või türklaste oma ja las nad viivad selle koju tagasi siis,” teatab veeteede ameti vaneminsener Madis Lepik, kelle valitsuse alla kuuluvad kõiksugu meremärgid ja kes kontrollib ka Saaremaa majakaid. „Lätlastel ikka juhtub,” arutleb Lepik, kui suur punane tulega poi, kirjaga RIGA ära pildistatud on. „Meil ei juhtu. Paar korda on mõni märk plehku pannud, aga siis oleme kätte saanud.” Teoreetiliselt peaksid lätlased nüüd oma poi koju tagasi viima.
Üheks Saaremaa sümboliks peetav Sõrve tuletorn ehk rahvakeeli Sääre majakas kõrgub võimsalt üle kiviklibuse ranna. Võimsaim Saaremaa üheteistkümnest tuletornist. 53 meetrit kõrge ja 15 miili kaugusele nähtavat tuld näitav majakas ehitati aastal 1960. Esimesed tulega meremärgid olid sel kohal aga juba 17. sajandil. Kauaaegne majakavaht Matti Petrov, kes on nüüd veeteede ameti töötaja, räägib, kuidas omal ajal said ümberkaudsed põllud kividest tühjaks tassitud, et kaldaäärt mere pealetungi eest kaitsta. Tulnud kord siis mandrilt tähtsad pealikud kohale ja otsustanud, et mis me ikka merega võitleme. Kui meri sööb majakaaluse maa ära, nii et see kokku kukub, siis on mõttekam uus majakas ehitada.

Tänapäeval ei ole paljude arvates majakatest enam suuremat kasu. Sõidavad ju laevad enamjaolt satelliitsüsteemide abil, mis määravad laeva täpse asukoha vaat et meetri pealt. „Kui mul on ühest pardast teise 20 m kanti ja sputnik määrab 15 m täpsusega laeva asukoha, siis pole vist küsimust,” räägib Uustulnd, kelle sõnul on kaasajal majakatel enamjaolt siiski emotsionaalne väärtus. „Mul on olnud juhuseid küll ja küll, kus tuleb Irbeni (Sõrve) tuletornist mööda sõita ja mõttes kaldale lehvitada. Selge on see, et eks ta ikka paneb õhkama saunaviha ja koduse leili järgi.” Kuid samas tõdeb ta, et alati ei pruugi majakat nähes nii hea tunne olla. „Talvisel ajal kümnepallise edelatormiga Inglismaa rannikul Land Endi neeme juures, kui peamasin ootamatult seiskus ja üle terve Atlandi ookeani kohaletormav lainemassiiv meid vabalt väntsutades otse nelja miili kaugusel kaljudel asetseva tuletorni poole kihutas, siis ei tundnud ma lähenevast majakast küll mingit rõõmu. Jäi veel paar miili minna ja ka vett kippus kiilu alla väheseks jääma, aga õnneks saime masina käima,” jutustab meremees kohe ka vastupidise loo. Majakate praktilise väärtuse kohapealt arvab Uustulnd, et vaatamata sputnikele on siiski hea, kui mingi märk paistab, sest oma silma usaldatakse ikka kõige rohkem.

Madis Lepik teab rääkida palju lugusid, kus kaasaja algajad jahtkaptenid harrastavad pardal viinaviskamist ja sõidavad ilma igasuguste kompasside ja muu selliseta. Palju neid tema sõnul ei ole, aga tuleb ikka ette. Nende jaoks on majakad kulda väärt. Kuigi vahest ei piisa ka majakast, et purupurjus jahtkapten kaldasse ei sõidaks. Kindlasti on majakaid vaja igasuguste sissesõitude ja ohtlike kohtade juures. Liitsihid näiteks on asendamatud asjad. Täpsustuseks tuleb lisada, et liitsiht on lihtsalt seletatult selline süsteem, kus kaks teineteisest eraldi asuvat majakat tuleb õige laevatee leidmiseks ühele joonele seada ja siis selle järgi sõita.

Paljude majakate asukoht on selline, kuhu elektrivool mööda õhuliine või siis kaableid ei ulatu. Seetõttu tuleb kasutada teistsuguseid vahendeid, et tuli ikka plingiks. Lõu majakas Sõrve poolsaarel töötab näiteks ainult tuule ja päikeseenergia abil. Pisike tiivik ja paar-kolm päikesepaneeli peavad andma selle võimsuse, mis hoiab majakat elus. Loomulikult on kõikidel majakatel oma varu-akud ja süsteemid, mis mingi apsaka korral tuld mõnda aega elus hoiavad. Lepiku sõnul majakatuli naljalt ära ei kustu. „Äikesega võivad nad küll segaseks minna vahest, kuid see saab kohe korda pandud,” räägib Lepik. Iseasi on majakate tahtliku kustutamisega. Kui Lepikuga arutada, kui kõrge käsk peab olema, et ta oma juhtimiskeskusest majakad välja lülitaks, hiilib ta vastusest muiates kõrvale, öeldes, et see pole teema.
Omaette teema on majakatuled. Igal tulel oma plink. Seda niikuinii. Ja võimsus. Sõrve majaka tuli paistab näiteks 15 miili kaugusele. Lõu majaka tuli aga 3–7 miili. See, kui kaugele tuli paistab, sõltub Madise sõnul ka sellest, kui must lamp on. Paar korda aastas tuleb ette võtta põhjalik lambipesu. Räpasus võib valgusjõudu tugevalt muuta. „Kui sul autoklaas on nii must, et nähtavus on kusagil 30%, siis ka vist eriti midagi välja ei näe,” toob ta näite elust enesest. Tänapäeval ei pane keegi enam majakatuleks gaasilampi põlema, isegi uhkeid lihvitud kristallist laternaid kasutatakse vähem. Veeteede ametis seisab suveniirina endine Sõrve majaka latern, mis olevat tehtud Peterburis ja maksnud miljon rubla. „Praegu maksavad majakatuled hea auto hinna. Näiteks Ruhnu majaka uue tule hind on umbes 180 000 krooni,” teab Lepik rääkida.

Majakavahte pole enam ammu. Nüüdseks käib kogu süsteem arvutite abil. „Selliste kohtade peale, kuhu me ise kiiresti ligi saame, poleks jah vahte vahest vaja, kuid väikestel saartel ja laidudel võiksid nad ikkagi olla,” arvab Madis Lepik. Ta näitab arvutit, kus on minutilise täpsusega kirjas, mis kell mingi majakas tööle hakkas või kustus ja kas on kusagil rikkeid. Kui majakaga midagi juhtub, saadetakse veateade juba tekstisõnumina mobiiltelefoniga. „Süsteemid on nii kindlad, et midagi erilist ei juhtu. Öösel voodist välja ronida tuleb ehk kord aastas,” on Madis majakasüsteemides kindel. Oma sõnul töötab tema eeldusel, et kõik majakad plingivad korralikult.
Majakavahte pole, kuid majakates on elanikud. Näiteks rongapere, kes on oma rohekate munadega pesa teinud Raugi liitsihi ülemise tulepaagi ühele platvormile. Veeteede ameti mehed teavad, et rongapere on seal juba vana asukas ja keegi linde segama ei lähe. Ja nemad ei sega ka ametimehi.
Lembit Uustulnd lisab kogu teema kokkuvõtteks: „Majakad on ja las nad olla. Aeg on näidanud, et kõik uhked, moodsad, elektroonilised ja muud tehnilised vidinad võivad ühel heal hetkel üles öelda ja küll siis on hea, kui vana

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 93 korda, sh täna 1)