Jüri Ojasoo – pean ennast ikkagi hiidlaseks

Jüri Ojasoo – pean ennast ikkagi hiidlaseks

 

Nii ütleb alati ülikonnas, alati lipsuga, alati täpne, nõupidamistele vahel
harva 1-2 minutit põhjusega hilinev, 15 aastat mittesuitsetav, korrektne, sitke ja rühikas, energilise sammu ning hoogsa astumisega mees, kes suudab maavalitsuse pikkades koridorides käigu pealt pabereid lapates ehmatama panevalt äkki seisma jääda, et seejärel uus kurss võtta.

Ta on alati toimekas, alati ärakuulav. Pealtnäha pisut range, kuid kui naerab, siis südame ja krutskeid täis silmadega. Sõidab punase kümme aastat vana Hyndaiga. On abielus ja kolme lapse isa.

Kes ta on?

See mees on Hiiu maavalitsuse rahandusosakonna juhataja Jüri Ojasoo, pärit Saaremaalt Leisi vallast Pärsama külje all asuvast Külma külast. Jüri, kes kolmest vennast kõige vanem, on sündinud 4. septembril 1949. Rein annab Leisi keskkoolis matemaatikat-füüsikat, Peeter toimetab kodukohas nõnda, kuidas tervis lubab.

Jüri esimesed seitse talve möödusid Eikla algkoolis, edasi Leisi keskkoolis, kus õppimine läks keskmiselt ja meeldisid reaalained ning kust ta 9. klassist tulema tuli.

Miks?
Väga proosalisel põhjusel, mis tagantärele isegi naerma ajab. Lugu oli selles, et tol ajal oli pärast õppetööd vaja teha ühiskondlikult kasulikku tööd, kus tuli puid lappida, rohida ja tegevust oli palju. Siis ütles meie kirjandusõpetaja, et suvel loete läbi raamatu „Jumalaema kirik Pariisis“. Igavene paks raamat! Poisslaps ja hakka nüüd suvel raamatut lugema! Keegi pani ette, et 10. klassi enam ei lähe, et lähme merekooli. Läksin ka, aga mitte merekooli. Lugesin ajalehtedest koolikuulutusi, kuhu õppima võetakse, ja täiesti umbes sai välja valitud Tallinna majandustehnikum. Valisin sealt kõige keerulisema nimega eriala, millest ma mitte midagi aru ei saanud, see oli mingi arvutustööde mehhaniseerimine, praeguse aja mõistes raamatupidamise arvestuse mehhaniseerimine. Tolle aja arvutid olid muidugi toasuurused.

Kuna kaks õppeainet kokku pandi, sai lõplikuks erialaks arvestus ja operatiivtehnika riigipangas. Kuigi Tallinna minek oli raske ja uisa-päisa ette võetud, tegi elu kergemaks see, et elada sai Jüri vanatädi juures. Kooliga jõudis ta lõpule 1969 ja suunamine anti tolleaegsesse Riigipanga Kingissepa osakonda, kust Vene kroonu Jüri üsna pea enda sõnutsi „rindele“ kutsus.

Mul vedas, sest sattusin Riia lähedale Adažisse sõjaväeõppesse, kus olin dessanttanki sihtur-operaator. See oli põnev. Eestlasi oli palju, samuti Baltikumi poisse. Õpe sai eksamitega läbi, need tegin „viitele“, nooremseersandi pagunid anti peale ja sealt läks sõit Armeeniasse Leninakani. Mul on kahju sellest linnast, sest see hävis ju maavärina tagajärjel täielikult. Tahaks näha, mis moodi seal nüüd on, kuid pole mahti olnud sõita.

1971 novembris oli Jüri sõjaväest tagasi ja hakkas taas tööle pangas krediidiosakonna inspektorina. Mõne aasta pärast tuli teda aga kimbutama Kingissepa linna miilitsaülem, üritades Jürit pangast ära meelitada, et noormees asuks tööle SORVVO-sse (Sotsialistliku Omandi Riisumise Vastu Võitlemise Osakond – J.K.). See aga oli Jüri jaoks välistatud ning tema kurtmine jõudis NSV Liidu Riigipanga Tallinna kontorisse, mille juhataja Jüri enda juurde kutsus ja ettepaneku tegi: krediidiosakonna juhataks kas Raplasse või Kärdlasse. Saarlasena tuli otsus kergelt ja Kärdla kasuks. Hiiumaal oli kunagi klassiga ka ekskursioonil käidud ja Vanajõe oru suur silmurikkus on siiani meeles.

1974. aasta mais Hiiumaale

Kedagi teadmata-tundmata. Esimesed paar ööd Vabaduse tänava võõrastemajas, siis Kopli tänavas ühe madala maja katuse all ja lõpuks Kärdla linna antud köök-toas Vabaduse tänavas. Kuna riigipangal oli finantsressurssi ja üldjuhul oma töötajaid toetati, siis ostis pank nende tarvis Hiiu Kalurilt ja Hiiu KEK-st kortereid. Nii sai Jüri koos kahe teise poisiga Kalurilt üürikorteri, kus elas kuni abiellumiseni. Peagi sai Jürist riigipanga Kärdla kontori direktor. Ka rahvatantsu värvati noor mees, kuigi sõdis tollasele segarühmajuhile Daimi Tulbile vastu, sest tantsust polnud õrna aimugi.

Poissmehena elasin ma Kärdlas päris pikalt, olin 30 aastat vana, kui 1979. oktoobris hiiu tüdruku Sirjega, kes riigipangas raamatupidajana töötas, abiellusin.

Algul elati naise vanemate juures, hiljem ostis pank Hiiu KEK-ilt mõned korterid ja üks 3-toaline saigi 1980. aastal vastse paari eluasemeks kuni tänaseni välja. Samal aastal sündis poeg Kuldar, kes nüüd elab abikaasaga Londonis, teenides raha, et Poolas kinnisvaraga tegelda. Kaks aastat hiljem tuli ilmale Kristjan, kes töötab Kärdlas Faasioni ehitusmaterjalide poes. Tütar Kaidi käib 9. klassis.

Uus väljakutse – plaaniosakonna juhataja

Aasta oli 1987, kui Jüri Ojasoo kutsuti tollase rajooni täitevkomitee plaaniosakonna juhatajaks. See oli keeruline aeg, kus kaupa sai talongidega ja poelettidel haigutas tühjus. Maavolikogu tulekuga nimetati ka täitevkomitee ümber maavalitsuseks ja tulid maavanemad.

Jürist saab Kärdla linnapea

Kuna osa maavalitsuse funktsioone anti üle loodavatele omavalitsustele, siis tundsin ühel hetkel, et töö hakkab otsa saama. Tegime aastail 92–93 ühe seltskonnaga Hiiumaa arengukontseptsiooni, kus mõned asjad ongi nii läinud, nagu tol ajal ette nägime. Näiteks põllumajanduses me nägime ette, et Hiiumaal kaob põllumajandus sellisel kujul ära, põllumajandusühistud pole jätkusuutlikud, sest on valedel alustel kokku pandud, ja jääb vaid 4–5 tugevat talu. Praegu enam-vähem nii on ka. Kui kontseptsioon valmis sai, mõtlesin poliitikasse minna, lõime valimisliidu Oma Saar ja see sai 15-st volikogu kohast 11.

Jürist sai 1993. aastal kolmeks aastaks Kärdla linnapea. 1996. aasta valimistel aga nii hästi enam ei läinud, millest Jüril on kahju, sest paljud projektid jäid lõpetamata. Siiski jääb linnapea aktiva poolele linna soojavarustuse küsimuse osaline lahendamine, sest otsus masuudiküttelt puiduhakkele üleminekuks sai tehtud ja katlamaja töötab tänini. Valmis jõuti puhastusseadmed, osaliselt renoveeriti kultuurikeskus. Seejärel kutsus maavanem Tiit Laja Jüri tööle maavalitsusse majandusarengu osakonda, kust varsti viis tee rahandusosakonna juhataja ametipostile.

Sulle meeldivad väljakutsed, muidu poleks sa Saaremaalt putku pannud ega oleks ka linnapeaks hakanud. Samas tundub, et kõikide nende väljakutsete taga on üsna ratsionaalne mõtlemine ja ettepoole arvestus. Kas see on tingitud sellest, et su elu on olnud n-ö rahalugemine?

Jah, seda võib küll öelda.

Ojasoo sõidab aastaid ühe ja sama Hyndaiga, mis on teda hästi teeninud ja mille läbisõit on nüüdseks 220 000 km. Jüril puudub igasugune ambitsioon iga kolme aasta tagant autot vahetada. Kui aga säärane vajadus tekib, jääks Jüri truuks Hyndaile, sest see on teda väga hästi teeninud. Jürile meeldib autoga sõita.

Kas sina oled peres see, kes otsustab, et nüüd me teeme nii ja nüüd naa?
Sellele ühest vastust ei ole, see võib küll nii tunduda, aga igal juhul me arutame asjad omavahel läbi ja kindlasti pole asi nii, et kui ma midagi olen pähe võtnud, et siis peab see nii ka lõpuks minema. Pigem ma tahaksin alati argumente (Naerab kavalalt – J.K.). Nii on ka tööl – et kui peab midagi tegema teistmoodi, siis peavad argumendid olema. Ja kui argumente pole, siis pole ka põhjust teistmoodi teha.

Abikaasa Sirjega, kes tegutseb Faktumi küsitlejana ja Avoni kauba müügiga, vahel ikka arusaamatusi tekib, aga ust enda järel kinni lüüa pole kumbki ähvardanud. Jüri ei peagi õigeks ütlemist “üksmeeles elu lõpuni”, tähtis on hoopis austada igaühe arvamusi ja soove, kus tuleb üles otsida ühine osa. Laste puhul peavad mõlemad oluliseks kasvatust, mistõttu Jürile ei meenu, et nende lapsed oleksid kuskil jonninud, poes pikali maha visanud või millegi muu säärasega hakkama saanud.

Aeg on kõige defitsiitsem asi

Jüri on Kärdla linnavolikogu liige, fraktsiooni esimees, eelarve- ja majanduskomisjoni esimees ning temale omaselt peab kõik korrektselt tehtud olema. „Värskena“ hoiab ta end Suuremõisa tehnikumis pangandus- ja rahandustarkuste õpetamisega. Seepärast kipub hobidele
aega nappima.

Aiandus on juba paarkümmend aastat minu hobi olnud. Aiamaa on Kärdla külje all, kus oma jaoks kasvatame kartulit, köögivilja ja maasikaid. Ma ei saa sellest lahti – kevadel on kohe vajadus käsi mullaseks teha. Kui pensionile lähen, siis ehk hakkan mõtlema ka müügile – eelmisel aastal panin mõned astelpajud kasvama.

Kalapüük on ka üks hobi. Põhjaõngede ja kummiülikonnaga pean vähemalt ühe korra suvel meres saama ära käia. Kümmekond aastat tagasi, kui veel kala oli, tuli ahven peaaegu iga õnge otsa. Nüüd oled õnnelik, kui ahvena üldse kätte saad, pigem tuleb säinas, noh, mõni angerjas ikka ka. Võrku laskmas pole käinud, pole proovinud, aga järsku hakkaks meeldima…?

Üks hobi on Jüril veel – ehitamine. Oma korteri remondid on ta kõik ise teinud ja unistuseks on väike maja või saun püsti lüüa. Jüri ei koorma end asjadega, seepärast pole tal ka paati, mis tekitaks probleemi, kuidas see mere äärde saada, ja paadi puhul pole ka mõtet ainult üks kord suve jooksul õngi sisse laskmas käia. Kuigi iseenesest poleks ju paadi vastu ka midagi – võiks niisama merel käia. Suurt seltskonda, kellega koos õlut juua või kalal käia, Jüri ei otsi – peret peabki suurimaks sõbraks.

Noorem põlvkond ju üldse ei tea, et sa saarlane oled.

Ma ei tea, kuidas selle „õ“ tähega on… (On küll – J.K.)
Ma olen ikka piisavalt kaua Saaremaalt ära olnud, enamus aega Hiiumaal elanud ja ma pean ennast ikkagi hiidlaseks – mul ei ole kiusatust ega soovi Saaremaale tagasi minna.

Jüri on endiselt väljakutsetele aldis. Mõni aasta tagasi, kui Saarte Liinides korraldati konkurss finantsjuhi kohale, oli Jüri üks 30 kandidaadist. Kahjuks ei läinud õnneks.

Äkki heliseb Jüri mobiil, kõne lõppedes vaatab ta mulle otsa ja selgitab: „Nagu praegugi – mine ja hakka Kärdla linnapeaks…, aga ma ei näe selles sädet.”

Küsin, kas tal „Jumalaema kirik Pariisis“ on läbi loetud ja saan kiire vastuse: „Ei ole!“ Selle asemel seisavad riiulis teatmeteosed, aiandus- ja kodukujundusalased raamatud, mida pidevalt uuritakse ja juurde soetatakse.

Jaanus Kõrv

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 204 korda, sh täna 1)