Millest asi alguse sai. Tartu Saarte Klubi saab 20-aastaseks

Millest asi alguse sai. Tartu Saarte Klubi saab 20-aastaseks

 

1986. aasta sügisel alustasime Tartus allkirjade kogumist pöördumisele ENSV Ülem­nõukogu Presiidiumi poole Kuressaare linna nime ennistamiseks. Sellele pöördumisele kirjutas lõpuks alla üle saja Saare- ja Muhumaalt pärit inimese, kellest enamus elas ja elab praegugi Tartus. Aga kohale sõideti ka veidi kaugemalt, näiteks Jõgevalt ja Põlvast, samuti andsid kohe oma allkirja ka Tartus sugulaste juures külas viibinud saarlased.

Algus ei olnud keeruline. Idee Kingissepa muutmiseks Kuressaareks allkirju koguda pärines minu vennalt Tiit Kärnerilt. Meil ongi kuidagi nii välja kujunenud, et temalt on ideed ja minult teostus. Tiit koostas ka pöördumise esialgse teksti, mida hiljem mitu inimest parandasid-täiendasid. Mõned teatasid lausa, et ei ole nõus alla kirjutama, kui teksti vastavalt nende soovile ei muudeta. Võimalust mööda tuldi nende soovidele muidugi vastu, sest eks me allkirju ikka tahtsime. Mina töötasin koos oma mehe Mart Väärtnõuga läbi Tartu Ülikooli isikkoosseisu nimekirja, otsides tuttavaid nimesid, samuti küsisime läbi oma kooli- ja kursusekaaslasi, kes kõik täiendasid jõudumööda nimekirja saarlastest, kelle käest kavatsesime hiljem allkirju küsida. Kuna töötasime mehega tollal mõlemad ülikooli keemiahoones, sai sellest majast omamoodi allkirjade andmise keskus, sest ta asub Tartu kesklinnas ja on enam-vähem kõigile tartlastele teada.

Esimese saarlasena tuli lausa jooksusammul kohale nüüdseks manalateele lahkunud ajalooprofessor Herbert Ligi, haaras pöördumise teksti enda kätte ja kirjutas selle sealsamas ja kohe käsitsi peaaegu et ümber, pehmendades veidi stiili ja tehes kogu kirja üldiselt hulga pikemaks. Temale järgnesid teised, kelle järjekorda ma enam ei mäleta, küll aga on meeles mõned eredamad isiksused ja juhtumised. Näiteks jättis sügava mulje Karl Taev, kes ei pidanud paljuks oma väga soliidsele eale vaatamata ronida allkirja andmiseks keemia­hoone neljandale korrusele, ja siis tuli tal sinna veel teistki korda ronida, sest ta unustas erutuses meie juurde maha oma prillid. Samuti kuulsin kolmanda isiku käest, et Herbert Ligi oli ähvardanud oma ristipojast, tolleaegsest ülikooli õigus­teadus­konna dekaanist, lahti ütelda, kui too jalamaid alla kirjutama ei tule. Me ootasime lausa põnevusega ja ta tuligi. Tagasi vaadates pean ütlema, et ei saanuks ka talle eriti pahaks panna, kui ta tulemata oleks jätnud, sest see tegu võinuks talle kergesti ametikoha maksma minna. Keegi meist ei teadnud ju ette, millised pöörded asi võtab, veel vähem, kuidas lugu lõpeb. Oma tegevusest andsime inimestele teada helistades, teatades, mis meil käsil ja kuhu ning mis ajal saab tulla allkirja andma. Nii toimis see nädalapäevad, siis aga enam ei tuldud kohale. Kuna meie nimekiri näitas Tartus palju suuremat saarlaste hulka, tuli alustada veenmistaktikat kasutada.
Hakkasime saarlastel kodudes ja töökohtades käima. See oli lõpupoole üsna kurnav, sest eesmärgiks oli ikka kõik viimseni läbi käia ja igatahes sai seda lõpuks ka tehtud. Sõitsime Mardiga pärast tööd autoga linnas ringi, käisime majast majja ja seletasime, mis ja milleks. Eelnevalt püüdsime nimed seada linnaosade ja tänavate kaupa järjekorda. Sellest hoolimata nõudis pimedal sügisajal kindlate tänavate ja majanumbrite otsimine üsna suurt vaeva. Sellele oli vastukaaluks soe vastuvõtt enamikus kodudest.

Äraütlemisi tuli ette väga harva. Mäletan ainult mõnda. Neist kaks olid tuntud arsti­teadlased, kellele ei saa eitavat suhtumist pahaks panna, arvestades, et nemad olid samasuguse algatuse eest 1950. aastatel juba oma vitsad kätte saanud ja ma ei näe, kuidas nad oleksid saanudki 1986. aastal asjasse lootusrikkalt ja usaldusega suhtuda. Kolmas oli Tartu tollane parteikomitee esimene sekretär, kelle suhtumist võib muidugi samuti mõista. Veel paar keeldujat olid mainekad vanemapoolsed juristid.

Teistest rohkem vaeva nõudis muidugi juhtivatel kohadel töötavate inimeste veenmine, aga nende kiituseks olgu öeldud, et kõik kirjutasid lõpuks alla. Üsna kenake aeg kulus mul näiteks Tartu täitevkomitees, kus minu mäletamist mööda läks suisa vaidluseks ja kui mul argumentidest puudu tuli, siis ütlesin lõpuks, et lihtsalt ei lähe ilma allkirjata minema. Arvan siiski, et see ei olnud väga tõsiseltvõetav sõnavahetus, sest inimene, kes on kindlalt otsustanud sellises ürituses mitte kaasa lüüa, ei hakkagi vaidlema ega lase ennast ka sellistest ähvardustest mõjutada. Pigem toon selle ära ühe näitena kirjust juhtumuste reast, mida päevast päeva saarlastega suhtlemisel ette tuli. Siiski on see ka näide sellest, et just vaimustusega agitaatorit igal pool ka vastu ei võetud.

Agitatsiooni püüdsin tegelikult teha nii vähe kui võimalik. Tavaliselt saadi kohe aru, milleks tuldud on, ja kui siis tahetigi puigelda, siis küsiti lihtsalt küsimusi, kas otse käsiloleva asja ehk kui taheti ainult mõtlemis- või harjumisaega saada, siis minu perekonna, elukoha, koolikaaslaste jms kohta. Viimaks oldi niipalju julgust kogutud, et kirjutati alla. Üldiselt arvasingi, et igaühele peab jätma vaba valiku, nii et ka arstide ja juristidega, kellest eespool kirjutasin, ei teinud ma mingit pikemat juttu. Ainult kõhklejaid püüdsin minu arvates õiges suunas mõjutada. Hea, et oli võimalik tuua eeskujuks pikk rida Tartu Ülikooli õppejõude, kes ei olnud kartma löönud, ehkki neil oli arvatavasti rohkemgi kaalul kui vaid tookordne töökoht. Selgesti on mul meeles Eesti eelmise presidendi ja tolleaegse Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Arnold Rüütli natuke kõhelnud õe ja õemehe allkirjade saamine. Ilmselt saadi allkirjad kätte suuresti seetõttu, et nende tütar ei kõhelnud allkirja andmast. Tütre mees järgis abikaasa eeskuju. Mõtlesin veel tookord, et ei tea, kas õe ja tema omaste allkirjade nägemine võiks presiidiumi esimeest kogu ürituse suhtes heatahtlikumalt meelestada.

Viimaks olid kõik teada olevat saarlased läbi käidud. Ettenägelikult olime jätnud esimese allkirja ette nii palju vaba ruumi, et sinna mahuks kirjutama üks nimekas mees, kelleks meie hinnangut mööda oli sobivaim akadeemik Juhan Peegel. Juhan ajas korra tagasi, et mis esimene tema nüüd on, aga lisas kohe: “Aga kui te arvate, et ma kardan…” Ja võttis pastaka. Me muidugi aimasime, et kallale langetakse allkirjade rea esimes(t)ele, kui langetakse. Seepärast oli esimesena alla kirjutamine igal juhul suurem julgustükk kui pikas reas niisama kirjas olemine, ja ühtlasi tundus vähemalt mulle, aga küllap ka kõigile teistele asja organisaatoritele, et Juhan Peeglilt enam-vähem juhtoina rolli enda peale võtmise ootusega nõuame temalt rohkem, kui tegelikult õigust oleks nõuda. Sisuliselt võttis ta meie vastutuse enda kanda. Ja et see täpselt nii oli, näitas ka tulevik. Paar päeva pärast kirja ärasaatmist helistas Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Juhan Peeglile. Jutuajamise täpset sisu ei tea organisaatorite poolelt keegi peale Juhan Peegli enda, aga me võisime ja võime praegugi umbes arvata. Siiski ei kaasnenud sellega minu teada mingeid muid sanktsioone.

Allkirjade järjekorrast veel niipalju, et pärast Juhan Peeglit tuli minu teada Herbert Ligi, kelle mu vend austusest tema vastu lubas enda ette, kui nii võib öelda. Herbert oli tõeliselt südamega asja juures ega soovinud kuidagi tahaplaanile jääda, vaid otse vastupidi – ta loovutas ilmse vastumeelsusega esimese allkirja õiguse Juhanile, ja seda vaid lugupidamisest viimase vastu. Tiit Kärneri järel tulin mina ja siis Mart Väärtnõu. Edasi läks ilmselt selles järjekorras, kuidas inimesed kirjutama tulid, ja siis sõltus järjekord juba sellest, kelle juurde me varem sisse astusime.

Ma muidugi ei taha oma kirjutisega mõista anda, nagu oleks Kuressaare oma nime tagasi saanud tänu meie allkirjade kogumise kampaaniale, aga see oli ilmselt siiski ka üks kild kõigest sellest, millele eestlased just tol perioodil oma taasiseseisvumise üles ehitasid. Tagantjärele on igatahes rõõm tõdeda nii seda panust Tartu saarlastelt kui ka nentida, et just selle kampaania tulemusena tekkis järgmise aasta kevadel minu venna järjekordse ideena ja saarlaste kokkukuuluvustunde kinnitusena Tartu
Saarte Klubi, mis tegutseb tänase päevani. 22. aprillil tähistab klubi oma 20. aastapäeva.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 88 korda, sh täna 1)