Na, tervidust teitele!

Na, tervidust teitele!

 

Sii oo nüid esmabe suur jüripeev. Ning mind akas kangest uvidama, mes ta siiss oo, sest see peev oo jo ega aasta ermus tähtis.

Senne pärast ma vehe lugesi ka, mes senne kohte köib. Kerjudadi sedamodi, et Püha Jüri oli kiskid lohemau ee tapnd, kis süitud tüdrugud jälle surmada oli tahtnd ning sennest tulndkid jüripeev. Neh-ja, teina jütt reegib jälle sedavisi, et kahekümne kolmandamal abrillil oli maa ennast lahti teind ning erm va santi auru välje akand aema. Siiss tulnd kiskid Jüri, toppind maa kinne tagas ning inimest jähid ellu.

Seda ma tee küll, et maamihe jäuks öige kevad senne peevaga akas, siiss said jüba pölla peele minne. See vöib täna vaastagid sedas olla, sest ilmad oo preet nöuksed küll.

Nehja egadesugu ennustamisi köis senne peeva kohte. Üks oli see, et jürikuu lumi pidada olema nat väätis pöllale ning kui jüripeeva veel suurvett oli, siiss pidi ea rohukasv olema. A kui sa preet ringi vaadad, pole meitel sii lund änam mujal, kui poe juures platsi nurkas, kuspoole traktur talve unnigu lükkas ning suurd vett äi ole ka mette kuskis pool, nenda kaugel kut silm uladab, senne jäuks peed sa ühna mere eere menema. Nende märkide järgi ma vöi siiss jüba ennusta, et see saak, mes sa pöllald tahad saada, oo vilets ning eina pole sool täna vaasta ka kuigid palju vetta.

Kui jürikuu pidi soe olema, siiss pidi maikuu jälle vilu olema ning kui pääsugesed jüripeeval pesa tegevad, siiss oo kevad kuiv. Neh, senne kohta p`tohi santi söna ütelda – sujaks leks küll ning see tehendab siiss seda, et järgmis kuu tuleb puhvaika jälle selga aeda. A seda ma p`usu mette, et pääsugesed omale kolme peeva pärast pesa tegem akkevad, nenda et vihma vöib sii tulla küll.

Nehja, kui jüripeeva jühtub müristama, siiss oo sui ka külm. Ta vöib jo kuskispool Löuna Eestis vehese särtsu ee tehja ka, a ma siiskid äi usu, et nee, kis sii saarde peel ringi tolmudavad, et nee augustis valge taguotsaga peelinna tagas lehtvad.

Jüripeeva pidi karjamaal olema nenda palju noord rohtu, et kari süia saab. Äi-neh, kis midad nooreks rohuks peeb ning mes see tehendab, et kari süie saab – kui lehm seeld ka suutäje käde saab, äga see pole veel söömine mette.

Ning rugi oras pidi ka nenda körge olema, et vares ennast senna sesse ee peita sai. Na rugi oras nüid nii körge kindla peele äi ole, et vares ennast senne sesse ee peita saab. Ning miks jäuks see vares senna orase sesse ennast ee peitma peeksgid? Taal oo linnas prügikastides palju paramad peidukohad ning ninaesine oo ka tüki maad mihem, et äi ole taris kuskispool sitaunigu otsas teistega söda pidada.

Pajukoor pidi ka senne peeva jüba lahti olema, a seda ma p`oska preet mette öölda, seda peeb ikka senne sama peeva järgi vaatma. Neh ja, kui see oogid lahti, mes ma siiss peele aka – tee ma pajupilli valmis ning aka kemmergus puhumiseg vanamorile närvide peel köima?

Et ennevanaste olnd palju untist ning jüripeeva umigu pantud undile sur vöru suu peele, et siiss olnd mihklipeevani, see oo kahekümne üheksmanda septembrini, mureta ning ühtegi kodust looma ta äi pidand puutuma. Vaada, see oo sii meiete iidlaste jäuks täitsa üksta keik, sennepärast, et meite viimase undi laskis Villem maha jüba kakskümmend aastad ja rohkemgid tagas, kuigid esimene katse leks vehe mööda ka – obune jähi ette. Undi topis oo siiemaani Iiumaa koduloo muusjumis – kis tahab vöib jo proovim minne, kas Selirand lubab sool undil koonu ümber vöru aeda vai mette, a ma arva, et ee akakgid mette jäunama.

Nehja, karajapoiss, kui see ennem jüripeeva karja leks, see p`tohtindkid karja juures liha äga vöid süia, neid äi ole taale kottigid pantud, et muidu viib unt sui palju loomi ee ning vöi äi aka ka mette pereanaise kee kokku. Vaada, siis oo eestlast jälle oma iseloomu näitand ning iseomaga ülelööma mängu mängind. Sest vaada – kus koha peeld see liha kevade tuli, et karjapoisilegid seltsi sai panna? Liha sai kevadeks jüba nenda otsas, et astjadkid olid soolas maitse ee unustand. Naagut vöigagid – palju neid kevadisi vasigaid siiss ikka oli, et piima peres ühna nönda palju, et isegid karjapoisile vöilännig kaasa panti.

Nehja, loomtel äi tohtind kellasid ka mette kaelas olla, muidu unt kuuleb, löiab loomad ülese ning murrab maha. Kuule, see oo jo jüba täitsa jäma, sest kui undil vöru suu ümber aet oli, siiss oo jo ükskeik, kas lehmal oo kell kaelas ja unt seda kuuleb vai mette – ta p`saa jo kidast maha murdagid!
Meite suured uskumised oo ikka nöuksed, et kui sa mötlema akad, siiss sa äi usu änam seda ka mette, mes sa ennem uskust. Senne pärast oo mool lihtne – kui vanamor jüripeeva umigu ülese töuseb, siiss elab ta järgmis jüripeevani röömpsalt edasi ning ma saa ega umigu oma koosa käde. Seda ma usu!

Neh, olga ning!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 24 korda, sh täna 1)