Peremees ja kodutunne

Peremees ja kodutunne

 

Käes on kena kevade. Lumi on läinud ja jää sulanud. Käes on aiatööde aeg. Aeg teed ja tänavad, pargid ja peenrad lume ja jää alt välja sulanud kõntsast, prahist ja koduloomade pabulaist puhtaks teha. Aeg puid-põõsaid istutada.

Konide kuhjast sigaretipuud ei sirgu
Mitmed korterelamute kaasomanikud on alustanud uute puuliikide juurutamist otse mõne korteriomaniku akna all. Juba sügisel kallati aknast suitsukonid välja kas või lillepeenrale. Kojamees koristas küll ära, kuid oh häda – lume kaitsva vaiba alla pandi uued konid idanema. Lumi sulas ja konidest sigaretipuud ei hakanud ikka kasvama. Põikpäiseid, kes oma kodukohast ei hooli ja jätkavad ebameeldivat eksperimenti, leidub aga jätkuvalt. Kui korteriomanikul või tema pereliikmel puudub igasugune peremehetunne, peaks majavanem, ühistu juhatus sellisele korduvrüvetajale selgitama veel ja veel kord kodukorra reegleid või linnakordnik trahvikviitungiga meelde tuletama asjatu eksperimendi mõttetust – konide kuhjast sigaretipuud ei sirgu.

Kes õpetaks peremehetunnet lemmikloomapidajatele?
Üks kild lapsepõlvest: ühel hommikul külastas meid linnakordnik, kes hoiatas isa, et kui kahe tunni jooksul ei ole hakatud meie aiaga piirnevat tänavarentslit rohulibledest puhastama, tuleb trahv tasuda. Kuigi pidin kooli minema, tuli hoopis hakata noaotsaga rohuliblesid rentslikivide vahelt välja kiskuma. Sest kui kordnik oma ringkäigult tagasi tulles oleks avastanud, et isa tema käsku pole asunud täitma, trahvinuks ta meid kindla peale vähemalt viie krooniga, mis tollal võrdus oskustöölise paari päeva töötasuga.
Teine, hiljuti raadiost kuuldud killuke: keegi eestlane jalutanud Stockholmi linnas mingil puiesteel või pargis. Temast olla mööda patseerinud härrasmees, lemmikkoer rihmaga käe otsas. Koer kükitanud, härrasmees haaranud taskust kilekotikese, tõmmanud selle labakäe otsa, tõstnud koera alt veel aurava asjanduse üles, keeranud selle osava käeliigutusega kilekotti ja viinud vastavasse jäätmekasti. Aga meil?
Kahjuks meil on ikka veel nii, et isegi laste mängumurule on lapsi riskantne lasta. Lemmikloomade väljaheidetel on üks ebameeldiv omadus – jalatsite külge kleepuda. Ja pärast seda levitavad jalatsid ebameeldivat lehka. Meie lastevanematele on ikka veel jäänud mõistatuseks, miks sunnivad lemmikloomade pidajad lapsi hullama murul, mis on dekoreeritud kakajunnidega, ja liivakastis samadest junnidest liivamaju ehitama. Kas kohalik omavalitsus koos riigivõimuorganitega leiaks ehk mooduse meie lemmikloomapidajatele õpetada samasugust peremehetunnet, nagu oleme kogenud Rootsimaal?

Kodu ei lõpe korteri välisuksega
Kodutunne on olnud meile igipõline tunne. Kodukotus, kodutalu, koduküla, kodulinn, kodumaa… Kodu ei alga magamistoast ega lõpe korteri välisuksega. Kodu on seal, kus on meie esivanemad ja meie ise. Kodu on meie kindlus ja meie oleme oma kodus peremehed…
Juba 1939. aasta sügisel tulid välisväed sõjaväebaasidesse, paljud inimesed aeti oma kodudest paljudeks aastateks välja. Sõda. Okupatsioon. Rahvas rändas linnadesse. Oli kommunaalkorterite aeg. „Mõisaköiel” lasti lohiseda.
Ja jälle muutusid ajad. Puhusid taas vanad tuuled, kuid uuest suunast: maad ja majad tagastati, korterelamute üürnikest said peremehed. Paraku ei ole paljud sellised peremehed veel tajunud, et nende kodu, nende omand ei ole mitte korteriomandi reaalosa, vaid kogu kinnistu koos kõigi seal asuvate hoonete ja rajatistega. Vaadake, kuidas ühepereelamu perekond oma aias usinalt töötab ja kogu kinnistu eest hoolitseb. Korterelamul on kinnistu kaasomanikke sama palju kui kortereid elamus. Seega jõudu, pealehakkamist ja indu palju rohkem kui ühel perel. Üksikut vitsaraagu on lihtne murda, üksiku vitsaga põrandat puhtaks ei pühi, kuid sidugem vitsad kimpu! Ei seda katki murra ja töö teeb kiire ja korraliku. Seda teadsid juba vanad roomlased. Selle on aga meie paljud korteriomanikud unustanud.

Õnneks kasvab meil ka tõelisi peremehi
Õnneks on säilinud ja kindlasti peale kasvanud ja kasvamas selliseid tõelisi peremehi, kelle selgroog pole murtud lohisenud „mõisaköiega” ja kellele pole külge hakanud „amerikaniseerumise” tõbi – miks pean mina enda järelt koristama, kui selleks on koristusettevõtted ja koristajad, kes muidu täiendaksid töötute armeed.
Näe, meiegi korterelamu siseõuel liiguvad kärmed kätepaarid, äratavad prahi ja kõntsa alt mururohtu uuele elule. Saarlannad on usinalt hoos rehadega, samal ajal peavad mehed liivakasti ääres aru, kuidas oleks kõige kavalam laste mänguväljak korda teha. Jõudu neile!
Ei mina tea, kui vanaks luiged elavad, kas nende mälus on säilinud kunagine tugev peremehetunne, kuid üle Kuressaare lendav luigeparv märkas siseõuel siblivaid virku inimesi, laskus neist üle lennates madalamale ning tervitas kena luigelauluga. Kahju, et selle unustamatu vaatepildi nägijaid nii vähe oli.
Ees on Kuressaare linna sünnipäev. Korteriomanikud, tulge välja oma suitsustest kambritest, tõuske üles vingustelt autoistmetelt, ajage seljad sirgeks ja kinkige kodulinnale ta sünnipäevaks tervise- ja lastesõbralikule linnale omane väljanägemine!
Ülo Voltri,
linnakodanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 39 korda, sh täna 1)