Prantsusmaa valib presidenti

Prantsusmaa valib presidenti

 

Eeloleval pühapäeval toimub Prantsusmaa presidendivalimiste esimene voor. Vaatlejate hinnanguil oleks parim variant, kui valimised võidaks parempoolsete kandidaat Nicolas Sarkozy – kuigi tema pakutav reformide programm pole veatu, on see siiski parim ja aitaks kiirendada euroliidu ühe suurema riigi majanduskasvu.

Briti majanduspoliitiline ajakiri The Economist kirjutas, et viimase poole sajandi jooksul pole Prantsusmaa presidendi valimised kunagi olnud halvemini prognoositavad kui seekord. Valimiste esimene voor toimub eeloleval pühapäeval, 22. aprillil. Ehkki küsitlused näitavad, et õnn võib seekord naeratada parempoolsete kandidaadile Nicolas Sarkozyle, pole miski veel kindel. Vaatlejad on seisukohal, et Sarkozy toetus võib olla ülehinnatud ja parem-äärmuslase Jean-Marie Le Peni toetus alahinnatud. Pealegi on kogu Prantsuse valimisaritmeetika segi löönud tsentristist poliitiku François Bayrou ootamatu esilekerkimine. Ja veel üks põhjus, miks võitjat on raske ennustada – kuigi valimiste esimese vooruni on jäänud vaid kaks päeva, teatas 45% küsitletuist, et oma otsust, kelle poolt hääletada, pole nad veel langetanud.

Olulised valimised
Vaatlejate hinnangul on eelseisvad valimised väga olulised. Nimelt on Prantsusmaa suuruselt eurotsooni (siia kuuluvad euroga liitunud 13 riiki) teine majanduspiirkond. Viiekümnest Euroopa suurimast kompaniist asub kümme Prantsusmaal. Kuid sellest hoolimata on Prantsusmaa majandus praegu väga raskes seisus.
Tema majanduse kasvutempo on euroliidu kõige madalam. Riigi ülalpidamine neelab tublisti üle poole SKP-st, mistõttu Prantsuse avaliku sektori võlg on viimase kümne aasta jooksul kasvanud kiiremini kui üheski teises Lääne-Euroopa riigis. (Hetkel moodustab see 66% SKP-st!) Kõigele sellele lisandub veel väga suur tööpuudus. Tagajärjeks on, et mitme olulise majandusnäitaja poolest on Prantsusmaa oma positsioone kaotamas. Võtame näiteks SKP ühe elaniku kohta – OECD andmetel on Prantsusmaa selle näitaja poolest viimase 25 aasta jooksul seitsmendalt kohalt langenud 17. positsioonile.
Lisaks tekitab Prantsuse ühiskonnale suurt muret olukord nn banlieue’des (so suurlinnade agulites, kus peamiselt elavad moslemitest migrandid). 2005. aastal puhkesid seal rassirahutused ja need on jätnud jälje kogu ühiskonnale. Kõik see on toonud kaasa valijate pettumuse, mis ei väljendu vaid avaliku arvamuse küsitlustes, vaid ka selles, et 2005. aastal lükkasid prantslased üksmeelselt tagasi Euroopa Liidu põhiseadusliku leppe.
Kõigi nende haiguste parimaks ravimiks oleks kiiremini kasvav majandus. Majandusteadlaste arvates nõuab see aga töö- ja kaubaturu radikaalset liberaliseerimist, rohkem konkurentsi ja vähem riigipoolset kaitset ning juhitavust (viimase tähistamiseks on prantsuse keeles käibele tulnud isegi eriline termin dirigisme, mis vastandub vabaturumajanduse laissez-
faire põhimõttele); madalamaid makse ja avaliku sektori kulude kärpeid. Kõigele lisaks oleks veel ka vaja radikaalselt ümber korraldada liialt poputatud sotsiaalhoolekandesüsteem.
Ükski Prantsusmaa valitsus pole viimase 25 aasta jooksul nende küsimustega tegelenud. Kõik need küsimused jäid lahendamata nii sotsialistist presidendi François Mitterrandi ajal kui ka parempoolse presidendi Jacques Chiraci ajal. Samas on aga teised euroliidu jõukamad riigid – nagu Suurbritannia, Holland, Hispaania, Iirimaa ja Skandinaaviamaad – oma majandust pidevalt reforminud, säilitades sealjuures heaoluriigi staatuse. Ühesõnaga, majanduselu radikaalne reformimine on Prantsusmaa uue presidendi jaoks kõige tähtsamaks väljakutseks.

Halb, halvem ja veelgi halvem
Kuid kas presidendikandidaadid on kõigeks selleks valmis? Seekordsetel valimistel on oma kandidaadi üles seadnud 12 inimest. Vaatlejate arvates on aga vaid kolm neist tõsiselt võetavad. Neljas mees, paremradikaalide liider ja rassist Jean-Marie Le Pen (2002. aasta valimistel tegi ta Prantsusmaale suurt häbi sellega, et tõrjus välja sotside kandidaadi Lionel Jospini ja pääses teise vooru, kus konkureeris Jacques Chiraciga) omab täna suuremat toetust kui viis aastat tagasi. Kuid Prantsusmaa ja tema prestiiži jaoks – nii kirjutas The Economist – on elulise tähtsusega, et seekord jääks Le Pen valimiste teisest voorust eemale.
Suure tõenäosusega pääseb presidendivalimiste teise vooru vasakpoolsete liider, sotsialist Ségolène Royal. Tal on mitmeid eeldusi – Prantsusmaa ajaloos on ta esimene naine, kes on tõusnud tipp-poliitikasse. Tal jätkub südikust, tahtejõudu ning ka julgust. Nimelt on ta oma avalikes esinemistes purustanud mitmed prantsuse sotsialistide ideoloogilised tabud ja on kiitnud Briti peaministrit Tony Blairi. Nii näiteks on Ségolène Royal kritiseerinud Prantsuse riigi korraldust kehtestada 35-tunnine töönädal. Samas märgivad aga vaatlejad, et ta ei ole järjekindel ja et kogu tema poliitika on veidi kodukootud. Sellega on seletatav ka asjaolu, et paljudes majandusküsimustes kaitseb Royal kindlalt vanu ning kulunud vasakpoolseid loosungeid: ta pooldab riiklikku sekkumist, tööliste jäika kaitset ning kõrgeid makse.
Kõige selle taustal tundub, et palju parem on tsentristist kandidaat François Bayrou. Tema on lubanud oluliselt kärpida avaliku sektori kulutusi ning teinud seda oma konkurentidest usutavamalt. Kuid vaatlejate arvates on tema kui põllumehe puuduseks see, et ta kindlameelselt toetab farmeritele antavaid subsiidiume ega kavatse neid kärpida. Samuti on ebaselge, kuidas kavatseb ta presidendina valitsust moodustada – tema juhitav tsentristlik partei (Union pour la Démocratie Française, UDF) on selleks liiga väikesearvuline.

Faute de mieux – parema puudumisel
Sellise fraasiga kommenteeris The Economist hetkeolukorda Prantsusmaal. Kuna piisavalt head kandidaati Prantsusmaa presidendi ametikohale praegu ei ole, siis tuleb halbade seast valida kõige vähem halb. Ja see vähem halb, kes on suure tõenäosusega võimeline riigi majandust ravima, on parempoolsete kandidaat Nicolas Sarkozy.
Vaatamata pikale teenistusajale president Chiraci valitsuses, ei tee Sarkozy saladust sellest, et Prantsusmaa vajab hädasti radikaalseid muutusi. Ta imetleb avalikult Ameerika Ühendriike (Prantsuse poliitilises kultuuris on see lausa hämmastav!) ja on vaimustatud
Suurbritannia majanduslikust edust. Valimiskampaania ajal on Sarkozy öelnud, et presidendina võtab ta ette seadusandliku äkkrünnaku, mille eemärgiks oleks tööturu liberaliseerimine, ettevõtlusmaksude kärpimine ja avaliku sektori makstavate pensionide külmutamine.
Kuid vaatlejate arvates pole ka Sarkozy veatu. Olles president Chiraci valitsuses rahandusminister, ilmnes, et ka temale pole võõras majandusellu riikliku sekkumise poliitika (dirigisme) See aga tähendab, et ta polegi nii järjekindel turumajanduse pooldaja. Näitena võiks tuua selle, et rahandusministrina kaitses ta rahvuslikke suurettevõtteid ja oli isegi valmis sekkuma supermarketite hinnaprotsessi.
Vaatlejad väidavad, et taoline majanduslik populism võib olla vaid kaval trikk, et meelitada enda poole seda osa valijaskonnast, kellele turumajandus on vastumeelt. Kuid Sarkozyl on veel ka teine nõrk külg – kuigi ta ise on pärit immigrandi perekonnast (tema vanemad saabusid Prantsusmaale II maailmasõja päevil Ungarist), on ta immigrantide vastu teravaid väljendeid kasutanud. Nii näiteks võttis ta Pariisi eeslinnades (banlieue) märatsevate noorte aadressil kasutusele nendes eeslinnades käibiva sõnavara, nimetades seal elavaid inimesi „saastaks ja kõntsaks” (racaille), kes tuleks „Kärcheri surveveevoolikutega minema pühkida” (nettoyer la cité au Kärcher ).
Ent kõigest hoolimata on vaatlejate arvates just Nicolas Sarkozy Prantsusmaa jaoks praegu kõige sobilikum president. Väidetakse, et 12 presidendikandidaadi seas olevat ta ainuke, kel on piisavalt julgust, et purustada sidemed minevikuga, ja seda Prantsusmaa praegu tõesti vajab. On öeldud, et Prantsusmaa areneb läbi revolutsioonide ja vaid harva on ta reformide poole pöördunud. Nicolas Sarkozy vähemalt üritab teha kõik selleks, et seda aforismi kummutada.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 40 korda, sh täna 1)