Tarbin, järelikult olen olemas

Tarbin, järelikult olen olemas

 

Olete te kunagi süvenenud sõnade “tarbimine” ja “tarbija” tähendusse? On´s neid sõnu üldse vaja lahti mõtestada? Asjad on ju hästi, kui sul on töö ja kindel sissetulek, piisavalt paindlik krediitkaart ja laen, mida sa suudad tagasi maksta. Ja palju asju. Palju uusi, ilusaid, moodsaid asju.

Tarbimine on üks meie argikultuuri loomupäraseid osi, ehkki suur osa meist ei taha end tarbijaks nimetada ega oma tegevust – osta asju poest, reisilt, turult, kus iganes – tarbimiseks nimetamisega leimata.

On tõsiasi, et tegelikkuses oleme kitsarinnalised, oskamata ära kasutada tarbimise kõiki võimalusi, piirdudeski enamasti vaid objekti omandamise protsessiga. Loov käitumine, mille tulemusena peaks toimuma omandamise järgselt asja rekontekstualiseerumine (1), jääb olemata. Me küll paneme oma uhke teleka keset tuba või seinale seisma, aga sinna ta siis ka jääb, tundideks, aastateks, kuni ükskord kipsseina konstruktsioon järgi annab ja telekas end iseseisvalt kontekstivabaks võtab.

Meie tänane majanduskasv kestab peamiselt tänu sisenõudluse e tarbimise kasvule. Me võtame kergekäeliselt laenu, teadmata enam, millised on meie tegelikud kulutamisvõimalused. Tarbimine ja kulutamine – neil justkui ei olegi enam vahet, üha rohkem on inimesi, kes väidavad, et mõlemad tegevused toimuvad neist sõltumatult, mingis transilaadses seisundis.

Kui poleks ise nädal tagasi käinud ühel varahommikul Stockmanni Hulludel Päevadel, mõtleksin ma, et need väitjad on tahtejõuetud või lihtsalt rumalad. Nüüd usun, et selline “minuga toimuv” stiihia on võimalik.

Sa lahkud kaubamajast, kasutades kiireid jalgu, ja ootad õudusega, millal kollane virvendus su silme ees asendub roosaga (Kaubamaja Osturalli) või pasunatibuga (Selveri ostukampaania) või taevasinise karvasega (Rimi Mammutipäevad). Loomulikult vaikid sa maha tõsiasja, et põgenedes kleepus su käte külge mitu kollast kilekotti täiesti mittevajaliku, aga eriti odavalt saadud träniga. Ja kolmekrooniseid kõvastunud moosipalle leotad sa veel ostuhullusejärgse esmaspäeva hommikul häbenedes kohvitassis.
Oleks nõrgem närvikava, otsinuks psühhiaatrilt abi. Ikkagi nime poolest keskkonnateadlik.

Nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik

“Keskkonnateadlik” või “säästlik” tarbimise ees kõlab sama kohatult kui hapukapsasupp kanaga. Ometi innustavad rohelise mõtteviisi maaletoojad just sel moel tarbijat ümber sündima – säästlikuks, teadlikuks, enesekindlaks.

Mul ei ole teile anda head retsepti, kuidas üleöö oma harjumusi muuta. Tean, et tasapisi on see võimalik. Aga see on aeganõudev. Ennekõike peab olema aega lugeda, kuulata, mõelda. Ja alles siis teha oma otsused. Kui leiate alljärgnevast enda jaoks mõne näpunäite, on väga hea. Aga see on alles algus, sest järgides teadlikke valikuid asendame me ühe tarbimisviisi teisega. Kõige õigem oleks elada motoga: nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik.

Alustada saab suhteliselt kohe, täna. Sarnaselt armastusele, mis pidavat käima kõhu kaudu, algab ka säästlikum tarbimine esmatarbekaupadest.

Söö mõistlikult, eelista kodumaist

Eesti prügimägedele rändab igal aastal 100 000 tonni orgaanilisi jäätmeid, sh toidujäätmeid. Hinnanguliselt jääb neljaliikmelisel perel üle või rikneb kaks kilo toiduaineid nädalas.

Paari aasta pärast peaksime lisaks pandipakendile, tavapakendile, paberile ja papile sorteerima eraldi ka oma aiajäätmed ja orgaanilised jäätmed. Eramajas on mugavaim viis sellised jäätmed kompostida ja valminud mulda aia tarbeks kasutada. Alljärgnev soovitus on pärit kaalujälgijatelt: enne kui poodi lähed, tee valmis täpne ostunimekiri ning püüa sellest mitte kõrvale kalduda. 2/3 ostudest on impulssostud; teisisõnu oleme kaubakülluses ahvatluste ees kaitsetud. Täpne ostunimekiri aitab nõrgemad hädast, piirab mõttetut kulutamist ning lõppkokkuvõttes mõjub positiivselt rahakotile.

Kuldne reegel ütleb, et mõistlik on süüa seda toitu, mis kasvab kodu lähedal – seega peaksime ostukorvi tõstma võimalikult rohkem kodumaisest toorainest valmistatud tooteid. Lisaks sellele, et toit, mida sööme, peaks olema omamaine, võiks ta olla ka valmistatud loodussõbralikult – näiteks ei ole taimede kasvatamisel kasutatud mineraalväetisi ega tõrjemürke. Neid tooteid aitab kauplustes ära tunda spetsiaalne “ökomärgis”.

Eestis on käibel väga mitmeid selliseid märgiseid. Tarbijale on tuttavad omamaised pääsukese- ja ristikheinalehemärk, aga alati tasub enne ostmist põhjalikumalt tutvuda toote kirjeldusega. Märgistega saab lähemalt tutvuda Eesti Rohelise Liikumise kodulehel, viitega http://www.roheline.ee/consumption/loodussobralik_okomargid.doc
Supermarket kord nädalas, kodupood küla keskel!

Suurema osa meie toidukorvi maksumusest moodustab transport. Toorainest koduse külmkapini on tihtipeale tuhandeid lennu- ja maanteetunde, mida me tarbijatena endale ei teadvusta.

Supermarketisse sõidetakse enamasti autoga. Põhjusi on mitmeid: kaasaegsed suured ostukeskused võimaldavad tundide kaupa meelt lahutada, sealt tehtavad ostud ja nende hulk on suurem, kui inimene käe otsas kanda jaksab. Mõistlik oleks nädala ostud korraga ära teha- sellisel juhul on põhjendatud ka väide, et suurest poest on odavam osta. Enne poe külastust koostage vajalikest toiduainetest nimekiri. Isegi sellisel juhul teadke, et kuni poole teie ostukorvist moodustavad impulssostud: ootamatud pakkumised, degustatsioonisoovitused, emotsionaalsed ostud jne.

Igapäevased ostud peaks tegema kodupoes, liikudes jalgsi või jalgrattaga. Väikesel poel on täita tähtis roll kohaliku kogukonna uudisteagentuurina, ostes kodusest poest toetate nii kohalikku ettevõtlust kui ka sootsiumi, kuhu kuulute.

Poodi minnes oma kott ja karp kaasa!

30% ostetud pakenditest rändavad kohe prügikasti. Sorteerides eraldi pandipakendi, paberi, papi, klaasi ja plasti, vähendame olmeprügi hulka vähemalt poole võrra.

Enne poodi sisenemist kontrollige, kas võtsite poest ostetavate kaupade jaoks kaasa oma tekstiilkoti või kord juba kasutatud kilekoti. Tekstiilkotte müüakse suuremates kaubanduskeskustes, nende pealtnäha kallim hind teenib ennast pika kasutusajaga tagasi. Ainus häda on see, et tekstiilkotid kipuvad pesus kokku tõmbuma – seepärast võiks soovitada lustaka koti iseõmblemist eelnevalt niisutatud või kulutatud kangast. Näpunäiteid selleks saab Tallinnas näiteks taaskasutuskeskuse käsitöökojast.

Valmistoidu pakkimine on tehtud mugavaks, mistõttu ei kipu me mõtlema, kust pakendid pärit on, mida nende tootmiseks kasutatakse ja kas saaks ehk kasinamalt läbi ajada.

Paraku valmistatakse valmistoidupakendeis kasutatavat plasti ja kilet ikka sellestsamast naftast, mille peatsest lõppemisest palju räägitud on. Mõlemat saab teha ka maagaasist, kuid gaasivarudki pole piiramatud. Poodides pakitakse mitmed toiduained plastkarpidesse, mida pärast korralikku puhtakspesemist on võimalik mitmeid kordi uuesti kasutada. Väikesed plastkarbid on asendamatud abilised ka näiteks marjade sügavkülmutamisel.

Kui võimalik, väldi topeltpakendamist – tihti seob müüja plastkarbile ümber veel õhukese kilekoti, et vältida karbi sisu välja voolamist. Piisab, kui müüjale sõbralikult öelda, et te lisakotti ei soovi.

Üks võimalus keskkonnateadlikumaks käitumiseks on veel – ostetud kaubad võib pakkida pappkasti, mida suuremates poodides tihti leidub.
Küsige abi müügisaali teenindajalt!

Kui kilekotid teie kodu stiihiliselt ummistama kipuvad (te ju sorteerite oma prügi, seeläbi väheneb oluliselt ka prügikottide vajadus), võite korraldada lustaka võistluse – kes suudab kilekoti kõige väiksemaks kokku voltida.

Pakun siinkohal ühe üsna nutika lahenduse: voltige suur kilekott keskelt, pikitelge pidi pooleks, siis veelkord, asetage sangad kohakuti ja tõmmake sirgeks. Alustage koti voltimist alt nurgast, keerates seda kolmnurgana vaheldumisi kummaltki poolt ülespoole. Sangad tõmmake saadud kolmnurgale lamedalt ümber, kinnitage. Selline “voldik” mahub häbenemata daami käekotikese puudritoositaskusse järgmist poeskäiku ootama.

Eelista pudeliveele kaevu- või kraanivett

Keskmine linnainimene Eestis kulutab ööpäevas ümmarguselt 100 liitrit vett, seda sama puhast ja enamasti joogikõlbulikku kraanivett; lõhnata ja värvita ainet, mida inimese kehas leidub kuni 60% kogumassist.

100 liitrit ei olegi nii suur kogus, uuringud näitavad, et pideva veehinna kallinemisega on meie veetarbimine vähenenud – seega oleme õigel teel. Aga sellestki, keskmiselt sajast liitrist veest ööpäevas inimese kohta, 40% uhume igapäevaselt ja uhke hooga alla vesipeldikutest, 30% kulutame ihu harimisele ja vaid 5% ehk 5 liitrit päevas kulub vett söögiks ja joogiks.

Ekspertide kinnitusel ei tekita vee pudeleisse villimine mitte üksnes veevärgi käigushoidmisest suuremat keskkonnakoormust – ka jutud pudelivee «tervislikkusest» kraaniveega võrreldes on ülepingutatud.

Maailma Looduse Fond (WWF) tuletab veetarbijaile taas meelde 2001. aastal tehtud uurimust, mille põhjal puuduvad pudeliveel tegelikult igasugused eelised kraanivee ees, kujutlus eelistest on reklaami abil kunstlikult tekitatud.

WWF andmeil liigub üle riigipiiride igal aastal 22 miljonit tonni pudelivett. Seega soodustab pudelivee tarbimine mõttetut raiskamist – veevärgivesi tarbitakse reeglina selle ammutamise kohale suhteliselt lähedal. Samuti kulutatakse pudelivee jahutamisele palju elektrienergiat. Igal aastal kasutatakse veepudelite tootmiseks 1,5 miljonit tonni plastikut.

Ütle kaupmehele, et sa ei soovi trükitud reklaami

Postkasti ummistavatest reklaamlehtedest, mida kantakse kuu jooksul laiali keskmiselt kuni 2 kilo kasti kohta , on võimalik vabaneda, kui asetada postkastile vastav kleeps teatega, et te ei soovi postkasti reklaami. Halvemal juhul tuleb lisaks helistada postkontorisse ja neid oma soovist veelkord teavitada.

Kriitpaberil ostukäske räuskavale kaupmehele võiks samuti helistada ja soovitada tal edaspidi trükkida – kui see on hädavajalik – oma teadaanded taaskasutatud paberile.

Mõni aeg tagasi tegi üks nutikas loodusesõber ettepaneku trükkida ostuahvatlused WC-paberi rullile – lugemist jätkuks kauemaks ning paber ei läheks raisku.

Ajalehti loe internetis

Kui loed pidevalt ajalehti interneti vahendusel, siis jääb alles nii mõnigi metsatukk. 0,45 kg ajalehepaberi tootmiseks kulub 1,5 kg puitu. Iseasi, kui ajaleht oleks trükitud keskkonnasõbralikule paberile. Tähendab ju iga tonn taaskasutatud paberit, et säästame 17 puud, 4100 kW energiat ja 26,3 liitrit vett. Lisaks jääb ära ka 27 kilogrammi heitmete sattumine õhku ja ligikaudu 3 kuupmeetri prahi vedamine prügimäele.

Kui siiski tundub, et trükivärvi järgi lõhnavast käega katsutavast ajalehest või ajakirjast on raske loobuda, külasta lähimat raamatukogu! Seal on kogu perioodika lugemissaalis kindlasti väljas, ühtlasi saad end kiirelt kurssi viia ka kohaliku eluga – kohtad uusi inimesi ja saad positiivseid emotsioone!

Söö vähem, liigu rohkem ja ole rõõmus!

Teadlased on kindlaks teinud, et ületarbimine on üks stressi kaasnähte, tihti aitab ostmine leevendada üksindustunnet või rahulolematust. Loodusesõbrad teavad, et märksa edukamalt saab oma sisemise tasakaalu tagasi looduses liikudes ja töötades.

*Tänapäevastatud parafraas ladina sentensist Cogito, ergo sum – mõtlen, järelikult olen olemas.
(1) Kasutatud materjale ERM kodulehelt http://www.erm.ee/?node=109
(2) väljavõte Tarbijakaitse teabeportaalist

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 54 korda, sh täna 1)