Mu kodu on mu päevakeskus… (1)

Mu kodu on mu päevakeskus...

 

Nõnda parafraseerides mõtlen eelseisva reportaaži pealkirjastada, kui kolmapäeva
lõuna paiku päevakeskusse jõuan.

Söögisaalis võtab einet kümmekond inimest; kel kõht täis, uudistab lugemislaua laua ääres, mis ajalehtedes seekord huvitavat on.

Trepist üles (millegipärast tahaks öelda paraadtrepp) kõndinud, leian vajaliku ukse kohe, sest pole selles majas mitte esimest korda. Sean end just SA Kuressaare Hoolekanne juhatuse esimehele Katre Koidule küsimusi esitama, kui uks lahti läheb ja vihik peos, astub sisse pensionäride ühenduse juht Helga Nurmekann.

„Aasta algusest olen oodanud ruume käsitööringi jaoks ja nüüd on aeg küps kuulutus lehte panna, sest praegu on pensionäride ühendus ühes toas, toolid kõrvuti, sinna ei mahu midagi, aga kangaspuud tahaks püsti panna, sest huvilisi on. Teiste ringide ruumiprobleemid oleme kuidagi moodi lahendanud,“ on Helga otsusekindel. Katre on asjaga päri, vastates, et paari aasta pärast peaksid need probleemid ehk lahenema.

Ruumipuudus on läbiv teema aastaid, nendib Katre, kes algselt tuli tööle sotsiaalmaja projektijuhina ja kui pea neli aastat tagasi sihtasutus loodi, sai Katrest selle juht. „Maja on kubatuurilt väga suur, aga kasulikku pinda on suhteliselt vähe. Praegu on projekteerimisel kaks täiesti uut hoonet hoovi peale, mis peaksid 2009. aastal valmis saama,“ selgitab Katre.

Helga, kes endiselt meie jutuajamise juures, on skeptiline: „See ei anna tavainimesele midagi ega ka sellele, kes rahvaga tegeleb – see on sellele, kes hotelli või midagi niisugust pidada tahab.“

„Ei, meil tuleb siia üks teine keskus veel, siis saab olemasolevaid ruume ka ümber mängida, aga see on paari aasta pärast,“ kordab Katre ennist öeldut. Helga lööb käega ja sõnadega “mina seda ei tea, meie tegeleme ühendusega”, lähebki oma toimetuste juurde.

Midagi ei klapi… Katre aga suhtub vahejuhtumisse leebelt ja räägib, et linn on andnud kodanike ühendusele, kelleks on ka pensionäride ühendus, ruumid, et nad saaksid tegutseda. „Meie nende tegevusse ei sekku, me oleme neile andnud ruumid,“ kinnitab Katre veel kord.

Ja ega mina päris täpselt mõistagi, kas väike vimm on püsima jäänud ajast, mil ühenduse kõrval eksisteeris ka pensionäride liit, keda nüüd enam pole. Kas tundub ühele, et ei leia nii palju tunnustust ja mõistmist, kui tahaks, või pole teisele vaatamata juriidilisele võimule antud neid funktsioone, mida tahaks? Aga minu ülesanne pole selle loo puhul mitte urgitsemine, sest olen päris kindel – asjad saab selgeks, sest olgugi justkui kahe erineva poole peal, ollakse ju kokkuvõttes ikka ühel pool – eakate ja iseendaga mitte kõige paremini hakkama saavate inimeste poolel…

Kahe aasta pärast kaks uut maja

Sihtasutuse alla kuulub praegu nii päevakeskus kui sotsiaalmaja Pikal tänaval. Päevakeskuse teises osas on ruumid erivajadustega inimestele.
Kogu eelarve on 3,5 miljonit, millest alla 3 miljoni annab linn. „Riik toetab vaid erivajadustega inimesi, ülejäänud tuleb projektide kirjutamisest ja renditulust,“ täpsustab Katre.

Tööl on kahe maja peale paar tosinat inimest: köögi- ja majanduspersonal, eakate töö juhendaja, sotsiaaltöötaja, raamatupidaja, perenaine, kes maja kasutamist kureerib. Peale nende kolm avahooldustöötajat, kes kodudes käivad, aidates põduramaid poes käimise ja koristamisega. Teises otsas on erivajadustega inimesed. „Teenuseid on palju, seetõttu maja tilluke ongi,“ resümeerib Katre.

Üks maja, mis hoovi peale peaks kerkima on senior house ehk eakate pansionaat, mis oleks vaheetapiks kodu ja vanadekodu vahel. Sinna tuleb 20 korterit, inimene võtab kas või oma kapi kaasa, keerab ukse lukku, kui tahab, ja kui tahab, siis sööb oma kööginurgas või tuleb üle õue päevakeskusse sööma. „Kui sa kodus mõne asjaga hakkama ei saa, siis on praegu ainuke võimalus hooldekodusse minna, aga sa oled ju kõbus ja tegelikult sinna minema ei peaks,“ räägib Katre ja lisab, et inimesel oleks siin kõik teenused olemas, et lükata edasi seda aega, kui ta tõesti peab ükskord hooldekodusse minema. Nii on võimalik inimese elukvaliteeti võimalikult kaua säilitada.

Teisest majast saab vaimse tervise keskus, kuhu saaksid Katre sõnul koonduda kodanikuühendused, seal võtaksid abivajajaid vastu juristid, psühholoogid. Sellesse majja kolib ka erivajadustega inimeste osakond, millega ka nende jaoks ruumi juurde tuleb. Tulevasse majja on planeeritud ka lisateenuseid: puuetega inimeste päevahoid ja võimalus pidevat järelevalvet nõudvad lapsed koolivaheajal sinna paigutada, kuna vanematel pole lapsi vaheajal tihtipeale kellegi hoole alla jätta.

Tülisid meil päevakeskuses polegi, ütleb Katre, kui küsin, kuidas eakas rahvas päevakeskuses pakutavaga rahule jääb.

„Eks ütlemisi tule ju ette igas eas inimeste vahel, mõne puhul lihtsamaid, mõnel juhul raskemaid. Vahel nõutakse rohkem, kui me oma ressursiga teha saame, aga midagi teha pole – kommunismis me ei ole ja inimesed 24 tundi tööl ka mitte,“ naerab Katre. Tõepoolest on kõigile raske vastu tulla, kui klientuur on suur ja oma 150 inimest päevas majast läbi käib. Kuldse kesktee leidmine pole aga Katre sõnul raske, sest 99,9 protsenti inimestest on rahul sellega, mida neile pakkuda suudetakse. On tahetud, et maja võiks lahti olla 10–12 tundi päevas ja ka nädalavahetusel, kuid üldiselt lähevad inimesed pärast lõunat kella kolme paiku koju ja õhtu poole käivad jälle teised oma ringides.

„Tegime küsitluse, millele vastas üle 100 inimese, ja selgus, et vaid paar-kolm soovis kauasemat lahtiolekut ja seda ka nädalavahetusel. Siit tuleb muidugi rentaabluse küsimus, millist väljendit sotsiaaltöös küll kasutada ei tohi, aga kas maksumaksja on nõus, et tema raha mõne üksiku jaoks kulutatakse, sest pikema lahtioleku korral peaks siin ju ka paar töötajat kohal olema,“ küsib ja samas vastab Katre. „See on põnev maja, sest tegu on ääretult sümpaatsete eakate inimestega, kes mulle väga meeldivad,“ ei varja ta siiski oma rõõmu.

Teenuseid on palju

Peale avahoolduse, mida kureerib sotsiaaltöötaja Heli Kaer, on tegevusjuhendajad, kes õpetavad äärmiselt populaarset arvutiõpet, mis on kestnud juba 5–6 aastat ja kus järjekord ulatub poole aastani.

Ringide tööks tuleb raha hankida läbi projektfinantseerimise, inimesele ei lähe see maksma sentigi. On keeleõpe, punktmassaažikursus, eraalgatuslikult käib ka võimlemisõpetaja. Praegu õpitakse soome ja inglise keelt, rahastust üritatakse saada veel esperanto keele õppele.

Toitlustamise puhul viiakse sooja toitu ka koju – kolm korda nädalas teeb auto vajaliku ringi. Päevakeskuses on olemas saun, kasutada saab duširuumi, ametis on juuksur ja maniküürija. Käsitööringidele on oma nurk. Saali saab juubelite ja peielaudade tarvis välja rentida, mis päevakeskuse tegevuses osalejatele on loomulikult tasuta, ülejäänuile maksab aga keskeltläbi 75 krooni tund.

„Kõik külalised, kes siin käivad, on meie maja peale kadedad, et nii väikeses linnas selline suur asutus,“ on Katre põhjusega uhke.

Elurõõmu igas ruumis

Esimene käik on eakate tegevuse juhendaja Helja Parbuse poole. Pildistamise kohta ütleb Helja itsitades, et nii vanast inimesest pole mõtet pilti teha, kuid tehtud see saab ja mõtet on ka. Kabinetis on väikestviisi häireolukord, sest näitus homme tulemas ja printer nöögib: üks pilt tuleb korralik, teine sealsamas ebakvaliteetne. Püüan minagi, kuigi ma arvuti hingeelu väga hästi ei tunne, nuputada, mis veaks võiks olla… ja arvan pisukese uhkusetundega, et teil ju värvikassetid tühjavõitu. Helja vastab sellele südamerahuga, et sai just uued sisse pandud. Tundub, et prouad on selles asjas palju kompetentsemad ja rohkem ma ninatarka ei mängi.
Pilt, mida printer korralikult välja ei lasknud, kuulub Heili Saarele.
Kunstinäitusi korraldatakse aga iga kuu.

Edasi piilume raamatupidaja ukse vahelt sisse, kus toa perenaine Marje Väin ja päevakeskuse perenaine Mersi Parbus laupäeval toimuvat sünnipäevapidu arutavad.

Ongi tiir üleval tehtud ja võtame suuna alla. Katre näitab erivajadustega inimeste ruumi, liigume edasi ja satume… sünnipäevale. Eks me õdusas koosviibimises osalejaid natuke küll ehmatasime, kuid õnnesoovid Kairi Sepale sai meiegi poolt edasi antud.

Järgmise ukse taga on aga terve käsitöökauplus – selline mulje jääb küll. Marga Laur ja Vaike Lepik on ametis kudumise-heegeldamisega. Terve ruum on kõikvõimalikke käsitööesemeid täis, mine või turule müüma. Ja pole ka ime, sest kokku käib käsitööringis 30 inimest. Turul asju siiski müümas ei käida, selleks korraldatakse näitusmüüke.

Trepi juures tuleb vastu Maimu Veller, Helga Nurmekannu parem käsi, kes iseennast „taustajõuks“ kutsub ja mälutreeninguid läbi viib.

Kell 14 algab doktor Viigi Viili südamenädala raames toimuv loeng, kuhu täpselt kogunetakse, nii et saal saab rahvast täis. Mõnel kuulajal on paber-pliiats kaasas, et tahvlile joonistatud tarkust kojugi kaasa viia ja alles hoida.
Astun õue ja teen trepil juttu härrasmehega, kelle nimi on Arnold ja kes iga päev päevakeskuses ei käi, sest on metsamees. Söögiga on mees ülimalt rahul – 20 krooni korraliku lõuna eest on ju soodne. Ja Arnold kinnitab, et kui mitu päeva pole käinud, siis on justkui midagi puudu, sest sõpru on ta siit eest leidnud mitmeid.

Ka mind kutsus Marga käsitööringi, kui kuulis, et koolipõlves õe nukule salli olin kudunud. „Meil on siin iga päev lõbus!“ kinnitab vanaproua naerusuiselt oma kutset.

Jaanus Kõrv

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 110 korda, sh täna 1)