Umbsõlm Mardnaga

Umbsõlm Mardnaga

 

Viimasel ajal on avalikkuse tähelepanu orbiiti kerkinud tervishoiuameti järelevalve osakonna juhataja Peeter Mardna seoses oma ülesastumisega „Pealtnägija” telesaates.

Seal tõi ta avalikkuse ette mõne psühhiaatri arstieetikaga kokkusobimatu äri – massilise retseptide väljakirjutamise Soome narkomaanidele, õigemini nende vahendajaile. Siis aga sai ise oma ülemuselt noomituse, sest olevat avalikustanud delikaatseid isikuandmeid.

Et ta neid tegelikult ei avalikustanud, on juba mitmel pool ja mitmel moel selgitatud. Lugu on laineid löönud, asjasse on sekkunud koguni värske sotsiaalminister Maret Maripuu. Küsitud on kahtepidi. Kõigepealt, on siis soome narkarite isikuandmed nii salajased, et neid varjama peab (iseasi, et need tegelikult varju jäidki)? Teiseks, kas pole miski mäda, kui kuriteo paljastamiseks tuleb seadust rikkuda? Küllap need tehisolud (kui juristide terminit kasutada) igakülgselt välja selgitatakse, pani ju minister vastava uurimise käima.

Laiemat avalikkust võiks aga palju enam huvitada küsimus, kas ei oleks ammu aeg midagi ette võtta selle juba kurikuulsaks saanud isikuandmete kaitse seadusega (millest üleastumises Mardnat süüdistatakse). Tuletagem meelde! Arstid kurdavad, et ei saa kaasaegset arvutitehnikat kasutada suhtlemiseks kolleegidega – parema ravi eesmärgil. Arstiteadlased, eriti vähiuurijad, ei saa mõnesid haigusprotsesse nende levikus jälgida ning teha vajalikke üldistusi, järeldusi. Oma muresid on kurtnud statistikud, demograafid.

Kõik nad räägivad oma probleemidest meedias, aga sinnapaika see jääb. Seadusandjad ei tee kuulmagi, keegi asjade muutmiseks midagi ette ei võta. Mis meil siis tähtsam on? Et vajalik teave oleks kättesaadav, et info liiguks meie infoühiskonnas, kus me öeldakse elavat? Või mõni bürokraatlik seadusepügal, mille jälgimiseks terve ametkond tööle pandud? Ja kas ei peaks see Andmekaitse inspektsioon ise hea seisma selle eest, et need seadused teeniksid inimeste, ühiskonna huve, oleksid mõistuspärased, selle asemel, et Kerberosena seista varakambri uksel, sisse lasta, aga välja mitte?

Seda bürokraatia ja juriidika poole pealt. Kui tavalise kodanikuna jälgida neid aeg-ajalt lahvatavaid mõttevahetusi ja skandaalikesi andmekaitse ümber, tuleb pahatihti mõte: milleks? Mispärast peab kõiki isikuga seotud andmeid nii väga varjama? Kui ma olen normaalne seadusi enam-vähem järgiv kodanik, miks pean ma ennast peitma igasugu barjääride ja tulemüüride taha? Mida mul siis varjata on? Vahel teeb koguni südame täis, kui tahad mõnd inimest kätte saada ja selgub, et tema telefon on salastatud. Lõpuks saad selle numbri ikka kuidagi teada, aga asjatut jama kui palju.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 32 korda, sh täna 1)