Kolm reportaaži

Kolm reportaaži

 

Reportaaž tagalast. Eelmisel kolmapäeval kirjutasin teile, et neljapäeval tuleb filmi esilinastus. Hetkel ongi see saatuslik neljapäev, kell on veerand seitse õhtul. Kumus keerutatakse juba veerand tundi seda Eve Esteri poolt minust tehtud filmi ja mina olen nii närvis kui-ei-iialgi.

Meelde tulevad sajad teised närvisolemised: enne esinemisi lava taga; „Tuhkatriinumängu” kontrolletendusel lausa lava peal; kooliteatri esietenduste eel; sellesamagi filmi, millest ma enne fragmentigi näinud polnud, kogu kohaliku esilinastuse aja – 58 minuti – jooksul detsembris Kärdla kinos…

Oleksin praegu Kumus ise kohal, võtaksin naeratades külalisi vastu, paneksin nad mugavamalt istuma, jälgiksin juba veerand tundi pimeduse varjus ekraanilt peegelduvas valguses vargsi inimeste reageeringuid jne. Aga praegu – sügaval tagalas – teadmata, mis eesliinil toimub… Taas uus kogemus: olla kohal kohalolemata.

Muidugi, viisakas režissöör Eve Ester helistas enne algust ja ütles, et saal on peaaegu täis… Ülitublid noorikud Raamatutrükikoja laost on mu viimaste raamatutega kohal, et neid soovijatele väljamüügihinnaga müüa (vabatahtlikud, muide!) ja ise ka filmi vaadata. (Huvitav, kuidas need tublid naised välja näevad – oleme seni suhelnud vaid meili ja telefoni teel?)
Tund venib… nii… nüüd nad vaatavad seda Tõnu Aru lühimängufilmi (10 minutit) „Doktoritöö”, mida mina ilmselt näha ei saagi…

Kell on pool kaheksa. Praegu ilmselt loeb mu poeg publikule ette mu „Leegitseva kõne”, mille seks puhuks kirjutasin ja millest osaga teiegi eelmisest kolmapäevast kursis olete (see unenäokirjeldus jm).
Kell on 10 minutit pool kaheksa läbi. Telefon! Esimene tagasiside. Ott Arderi lesk: „Nonii. Palju õnne! Täitsa tore oli, ainult sind oleks võinud seal rohkem olla…”

Telefon. Eve Ester (oma eriliselt malbel moel): „Korda läks. Mõne koha peal rahvas naeris üksmeelselt ja südamest…”

Kell on veerand üheksa. Telefon. Mu ihukunstnik, Eesti Disainerite Liidu esimees Ilona Gurjanova: „Noh, me tervitame sind siit Kadrioru kohvikust! Täitsa vahva film oli. Meid, disainereid, oli kohal kohe terve rida!” (Huvitav, kui pikad need read seal KUMU kinosaalis on? 8 tooli? 12 tooli? 20 tooli? – unustasin küsida.)

Paar toredat kõnet on veel. Kell on kümme. Alles nüüd tunnen, et hakkan maha rahunema… Kell on üksteist, uni ei tule – pingelangus. Kell on 00.30 – võtan uneka, sest uni ei kavatsegi tulla.

Kella ühe paiku öösel vajun unne. Esimene sündmusrikas päev mu elus, kus olin vaid vaimus kohal, on möödas.

– – – – –

Järgmisel hommikul tuli veel paar vahvat meili-kirja. Siin mõned fragmendid.
Mees, kes luuletab: „Vaatasin filmi ära. Pole su liikumispuuet kuskil näha – ehk pakud ise üle… Panen eilse sinu „Leegitseva kõne” oma uue luulekogu sissejuhatuse pealkirjaks…”

Hää kolleeg Õpetajate Lehe ajast (2005–2006): „Tundus, et Ester ei olnud sinust liiga palju teada saanud või mõistnud… Suurepärane on sinu must huumor.”

Betti Alveri pärija: „Sattusin vaatama koos klassiõe Maris Balbatiga, kes asjatundja – kirjutab ja kritiseerib… Meie arvamused ühtisid: sinu etteasted olid võrratud, aga neid võinuks rohkem olla… Isegi naerukohti oli ja rahvas naeris mõnuga… kahju, et Irdil jäi su näitlejatalent avastamata!”

Reportaaž kirjakandja Signega

Jüripäev. Kell on 11 ringis ennelõunal. Leban ja kirjutan midagi. Koputus. Röögin „Sisse!”, aga keegi ei tule – raadio on minu ja uksetaguse vahel vist liiga vali. Uks käib ja Signe hüüab: „Oled sa kodus või!” – kus ma siis olema peaksin – uksed puha lahti.

Signe toob mulle paki. Päris suure ja raske. Kirjastus TEA saadab. Formaalsused. Allkiri.

„Ära veel mine – teeme koos lahti!”

Signe ka uudishimulik, kuigi mina ju tean, mida TEA saadab.
See on suisa soe, veel esitlemata ja müükiminemata kogumik „Laulud emast”, milles kuueteistkümne eesti kaasaegse naisluuletaja luuletusi emadele – kena kingitus emadepäevaks.

Signe aitab pakki lahti teha. Ma ise ei saa – käed värisevad. Siis hakkavad nad paistma: viis helerohelise kaanega autorieksemplari; kaunis kujundus, mittestandardne formaat.
Rõõm on jagatud.

Reportaaž telefoni otsas

Jüripäev. Kell on kolme ringis päeval. Mobla krooksub. Tundmatu number. Viimased kolm 1-4-0. Tundmatu meeshääl.

Tere ja need teised sõnad. „Ma räägin Klassikaraadiost. Jaan Tootsen nimi…”

Ja mulle tehakse ettepanek hakata üheks tunniks… professoriks raadio Ööülikoolis! Jessas, üks mu lemmiksaateid, millele isegi ühe poeesi olen pühendanud! Olen väga erutatud, sest olen sunnitud teatama, et salvestusele tulla ma küll ei saa, sest ei käi enam mandril – oma liikumispuude tõttu. See on helistajale uudis, aga ta ütleb, et nad tulevad ise mai algul Kassarile.

„Ka Kassari-ots on mulle juba kauge…” ohkan kurvalt. Mille peale hr Tootsen vastab: „Aga me võime ju teie poole tulla.”

Ta on kusagilt teada saanud, et Ave Vital! on saalikene. Ja mina saan teada seda, et Hiiumaale tullakse koos kuulajaskonnaga, nn üliõpilastega, keda on inimest 15. Nende hulgas ka Fred Jüssi, Toomas Lõhmuste jt tuntud inimesi. Jessas, see võtab jalad nõrgaks – ma saan ühe lennuka tunni jooksul olla Fred Jüssi õpetaja! Omalt poolt võin ka kümmekond kuulajat kutsuda.

Uisapäisa ja täies eufoorias annan nõusoleku.
Lõpetame kõne.

Ja alles nüüd ma taipan, kui kergemeelne olin. Sest teema… Jah, teema on peadpööritavalt raske – PEALISÜLESANNE.

Aidake mul nüüd oma kaasamõtlemisega sellele mõelda – aega on 5. maini…

– – – – –

Siinkohal oleksin tahtnud lõpetada oma kolme reportaažiga, aga elu teeb ise oma korrektiivid. 10 minutit 10 läbi teisipäeva hommikul helises telefon, helistas ääretult õnnetu Eve Ester ja ütles, et tänases Päevalehes on Andres Laasik, muide Kumus kinos käimata, kirjutanud arvustuse Tõnu Aru (!) filmile „Aasta Ave Alavainuga 2006” ja pannud selle ka Tõnu Aru filmograafiassse.

Praegu tegelen aktiivselt sellega, et seda viga parandada. Ma ei kujuta ette, kuidas seda tehakse. Aga tunne on mul küll niisugune, nagu mul oleks ilmunud vastne luulekogu, esitlus on ära olnud ja keegi kirjutab retsensiooni, nimetades järjekindlalt seda Viivi Luige omaks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 45 korda, sh täna 1)