Tulge tagasi, Eestimaa pojad (2)

Tulge tagasi, Eestimaa pojad

 

Meid, naiskodukaitsjaid, samastatakse tihtilugu mingite veidrate naissoost olevustega, kes tahavad meestega metsas võidu joosta, ometi oli juba 1928. aastal Naiskodukaitse (NKK) kongressil vastu võetud resolutsioon: “Naiskodukaitse peab õpetama eestlasi eestlastena mõtlema ja eestlastena tundma.” Kas ei sobi see mõte ka tänasesse päeva?

NKK oli okupatsioonieelses Eesti ühiskonnas lugupeetud organisatsioon, kuhu kuulusid peaaegu kõik kooliõpetajad ja taluperenaised. Ehkki igaüht NKK-sse ei võetud, oli liikmeid ometigi üle 16 000. Jah, aeg oli teine, kombedki, ütlete, kuid kas te kujutate ette, et 1929. aasta juunikuus rivistati 1500 naiskodukaitsjat Kadrioru lossi ette Rootsi kuningat vastu võtma.

Naised osalesid ka vastuvõtuparaadil Vabaduse väljakul. Estonia kontserdisaalis sisustasid naiskodukaitsjad kontserdi, mida jälgis ka Rootsi kuningas. Järgmisel päeval esines kuningale 400 rahvatantsijat. Gustav V pilku olevat eriti püüdnud saarte rahvarõivad. Eesti Vabariigi 20. aastapäeva paraadist võttis osa 2500 Naiskodukaitse liiget.

Olgu siinkohal remargina öeldud, et mu süda hõiskas rõõmust, kui kuulsin, et selleaastased maakondadesse võidutuletoojad on naiskodukaitsjad. See on meie organisatsioonile parim ja väärikaim 80. juubeli kink, julgen arvata.
Ehkki isamaalisus pole tänapäeval eriti populaarne, tuleb võib-olla just sellepärast konstateerida üha sagedamini fakti: meid on vähe ja üha vähemaks kipub jääma. Me võime rääkida iibe tõstmise poliitilistest edusammudest, kuid kui me ei taha enam omal maal elada, on see tõsine ohu märk.

Selle aasta algusest taastasid Saaremaa naiskodukaitsjad oma esiemade kooskäimisvormi – teeõhtud. Üheks teeõhtu külaliseks oli meie maavanem Toomas Kasemaa. Kuulsime temalt kõik üht jahmatavat fakti. Nimelt on Saare maakonna elanikkond viimase viie aastaga vähenenud 2500 inimese võrra. See on umbkaudu kaks vallatäit inimesi. Statistilised numbrid ei pruugi alati täit tõde välja tuua, kuid kui võtta 2500 kõrvale arv 2200, siis umbes nii palju oli neid, keda meie maakonnast küüditati. Ja nüüd minnakse ise, vabatahtlikult, mitte sunniviisiliselt.

Meie elujärg on muutunud paremaks, elatustase on tõusnud, aga ikka minnakse õnne otsima, kuid millist õnne? Kas seda, mida nimetatakse rahaks? Kui me okupatsiooniajal laulsime hardunult: “Tulge tagasi, Eestimaa pojad!”, siis kas me ei peaks varsti taas kord sedasama viisijuppi hakkama üles võtma?

Üks NKK teeõhtu külalistest viitseadmiral Tarmo Kõuts kõneles meile, et NATO hindab riikide puhul nelja julgeoleku aspekti ja üks nendest neljast on riigi demograafiline situatsioon.

Ometigi oli mul heameel kuulda, kuidas minu 18-aastane poeg arutas oma karjääriplaane. Mitte selles plaanis, kui palju ja kus peaks pappi teenima, vaid selles plaanis, millal oleks mõistlik ajateenistuses ära käia.
Olin õnnelik seda kuuldes, täpselt samuti, nagu siis, kui mu väikesest noorkotkast kaitseliitlane sai või kui mu 15-aastane tütar tuli küsima, kui vanalt Naiskodukaitsesse võetakse, või mu 6-aastane tütar uuris, millal temast kodutütar saab.

Meil on nii vähe põlvkondade järjepidevust ning selle tõttu on meie ajalooline mälu väga lünklik. Uuritakse küll sugupuid, kuid tundub, et üha enam käib sealgi võidujooks – kellel kui kaugele juured ulatuvad. Me ei tea, mida mõtlesid meie vanavanemad, me ei tea sedagi, mida tundsid või tunnevad meie emad. Me ei kirjuta enam kirju, kust ajaloolased saaksid kunagi tänasest päevast aimu. Meie lastel on kodus ootava vanaema asemel arvuti ja playstation.

Ma ei arva tänagi, et kaitseliitu kuulumine teeks kedagi peast militaristiks. Usun siiralt, et 1928. aastal öeldu kehtib ka nüüd, 80 aastat hiljem. “Naiskodukaitse peab õpetama eestlasi eestlastena mõtlema ja eestlastena tundma.” Juba väikerahva liikmeks olemine eeldab nii tugevust kui alalhoidu, eeldab ettevaatamist ning hoolimist – nii oma pereliikmetest kui ka teistest, ümberkaudsetest./…/

Alles nüüd, vabariigi sünnipäeva eel, esitas mu 6-aastane Ida mulle küsimuse: „Emme, kes on Eesti Vabariigi ema ja isa?” Ma ei osanud kohe vastata, kuid nüüd tean: meie kõik, kes me peame kalliks mälestust oma esivanematest, oma minevikust ning vaatame sirgeselgselt vastu tulevikule.

Lühendatud Naiskodukaitse mälestuspäeval 22. aprillil 2007 EELK Kihelkonna Mihkli kirikus peetud kõnest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 79 korda, sh täna 1)