„Ma tahan täita lünka oma mälus ja ma ei jäta enne rahule, kui olen teada saanud tõe…” (2)

„Ma tahan täita lünka oma mälus ja ma ei jäta enne rahule, kui olen teada saanud tõe…”

 

Esmaspäeva õhtul olin palutud Kuressaare Linnateatri Musta saali sihtasutuse Kuressaare Teater esietendusele „Mälu”. Fuajeesse oli kogunenud kenake seltskond teatrisõpru, kes rõõmsalt esietenduse puhul veiniklaase kokku lõid. Õhus oli ärevust ja laual lõhnasid pisut mõrkjalt õrnroosad pojengid.

Aprillikuu lõpp tõi Kuressaarde ühe värvika loo maailmakuulsa näitlejanna Sarah Bernhardt’i elust. Kaks ja pool tundi kestnud etendus viis meid ajas tagasi 19. sajandi lõppu – 20nda algusesse. Ühes hubaselt sisustatud toas meenutas oma elu erilisi hetki Sarah Bernhardt, abiliseks erasekretär Pitou. John Murrelli kirjutatud lugu mõjub tänaselgi päeval värskelt, sest Bernharti lugu on ühe inimese elatud elu lugu. See võiks olla kes iganes: kooliõpetaja, kirjanik, kraanamees – elule tagasi vaatavad ühtemoodi kõik. Nukker lõbusamate vahepaladega lugu tekitab pisut nostalgiat, teisalt aga paneb mõtlema nii päikesele, teatrile, armastusele kui inimsuhetele üldse.

Kas sulle siis ei meeldi memuaarid?

Kuressaare Linnateatri Must saal oli sisustatud äärmiselt ajastutruult. Iga viimnegi detail oli Tallinna Linnateatri kunstnikul Kustav-Agu Püümanil läbi mõeldud. Pildid seinal, vaibad põrandal, peeglilaud, kardinad jne. Juba saali sisenedes jäi nii mõnelgi teatrikülastajal suu lahti, silmates vaimustavat lavakujundust, mis andis ajastu võtme kätte nii tabavalt, et edasist oli ülimalt kerge jälgida. Ka kostüümid kuulusid justkui lavakujunduse juurde – need andsid aimu näitlejanna east ning ajast, mil ta neid kanda võis, samuti aimus neist kodust tunnet ja suursugusust, daamilikkust. Erasekretäri öökostüüm oli aga absoluutselt kümnesse – just nii kujutaks ette häiritud inimest öösel voodist tõusmas, seejuures siiski viisakas välja nähes.

Kogu oma elu olen ma andnud publikule…

Kogu etenduse viibis laval vaid kaks näitlejat: Birgit Ehrenberg Sarah Bernhardt’ina ja Mati Talvistu Pitouna. Duo sobis hästi kokku ja rollid olid üldmuljele mõeldes sobivad. Ehrenbergi mäng läks etenduse jooksul järjest rohkem ja rohkem lahti ning teise vaatuse algus mõjus eriliselt veenvalt. Birgit Ehrenbergil on suurepärane välimus ja plastika, ent Bernhardt’i osas oleks tahtnud kuulda madalama ja rohkem sensuaalse häälega daami. Teises vaatuses Ehrenberg ka selleni jõudis ja siis oli etendus juba enam nauditav.

Mati Talvistu tegi suurepärase rolli erasekretärina, mängides heatahtlikku vanapoissi. Pitou pidi näitlejannale mälestuste meenutamiseks pidevalt kehastuma erinevateks inimesteks, nii naisteks kui meesteks, ja seeläbi sai Talvistu demonstreerida tõelist näitlemiskunsti. Nii näiteks istus Pitou toolil, mängides Bernhardt’i ema, nii naiselikult, kui seda vaid ette võib kujutada. Samas ei kippunud Talvistu ka ülemäära etlema, nii et Pitou näitlemistest jäi läbi kumama siiski soov olla vaid erasekretär, mitte ei-tea-kes.

Ma viskasin isegi kõik padjad meie voodist välja – ma ei tahtnud neid meie vahele

Lavastaja Tõnis Kipper on teinud taas ühe suurepärase töö. Ta on valinud head näitlejad, teinud võrratut koostööd kunstnik Püümaniga, samuti on märkimisväärsed leiud muusikalise kujunduse teinud Antti Kopliste ja kavalehe koostanud Ain Vares. Kõik see kokku moodustab ühe võimsa terviku, mida võib julgelt linnateatris näidata. Tundub, et Kipperi viimastest töödest on see üks õnnestunuim.

Kui veel muusikast eraldi rääkida, siis jäi meelde üks koht, kus Sarah Bernhardt räägib triumfist ja taustaks tuleb midagi nii võimsat, et see triumf justkui tekibki silmade ette. Antti Kopliste on teinud tõeliselt andeka muusikavaliku, mis ei tiku lavastuses esile, vaid võimendab hetke just vajalikul määral. Sel nimetatud triumfihetkel, usun, tuli nii mõnelgi vaatajal kananahk ihule. Ka ülejäänud muusikavalik on osa tervikust ja on suur rõõm, et üle pika aja on meie teatris kasutatud muusikat nii tabavalt.

Ma oskan aega hinnata, ma tean, et ma suren varsti

Nõrkadest kohtadest ka. Kuivõrd tegu oli esietendusega, siis loodan siiralt, et edaspidi lähevad nii mõnedki kohad tempokamaks. Ehrenberg kõneleb küll hea diktsiooniga, ent kuna ta rõhutab sõnu nii mitmeski kohas, siis tekib mõlema vaatuse lõpu poole paraku soov, et see lõpp tuleks kiiremini. Ei oskagi öelda, mis selle täpselt tingib – tekst on ju hea, samuti näitleja, ent kaks ja pool tundi aeglaselt kõneldavat teksti on raske jälgida.

Eraldi tahaks aga kiita kavalehe koostajat Ain Varest, kes tõega annab silmad ette meie profiteatrite kavalehtedele. Nii kujundus kui ka lavastaja Kipperi poolt valitud tekstid annavad põhjust uhkust tunda, et meil nii tublisid tegijaid on. See kaunilt kujundatud kavaleht mõjub omaette väikese teosena.
Lavastus „Mälu” on üle pika aja taas üks omalavastus Kuressaares, mille üle võib siiralt head meelt tunda. Ilus kunstnikutöö, kaunis muusika, julge näitlemine moodustavad kokku terviku, mida võin julgelt soovitada ka teistele.

SA Kuressaare Teater „Mälu” mängitakse 2., 5. ja 7. mail.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 81 korda, sh täna 1)