Eesti algustähed (1)

Eesti algustähed

 

Isamaa ja Res Publica Liit otsib endale uut nime. Sellega soovitakse märku anda, et tahetakse ühendparteile ka uut sisu.

Tundub aga, et kaks poliitpartnerit ei vaja uut sisu võrdsel määral. Res Publical mingit erilist sisu pole ju olnudki – nemad tulid 2003 võimule protestihäälte toel, negatiivse, eitava programmiga: lõpetame jama, kehtestame mittejama. Aga valitsus läks neil endil jamaks kätte, nii et suurtest sõnadest jäi lõpuks vaid tühja tünni kõma. Sellise tühja tünnina nad nüüd Isamaaga liituvadki. Loomulikult igatsevad nad mingit sisu!

Teisiti on lood Isamaaliiduga. Nende juured pole mitte päevapoliitilises konjunktuuris, vaid Eesti Vabariigi taastamise ajaloos. Nemad, täpselt nõndasama nagu nende poliitiline konkurent Keskerakond, on sündinud rahvaliikumisest. Nendel, täpselt samamoodi nagu Keskerakonnal, on juured sügaval rahva kollektiivses mälus. Ja mulle paistab, et Isamaaliidul tasuks ikka sügavalt kaaluda, enne kui sellest oma poliitilisest kapitalist loobuda ning sellega uue pruudi kalõmm kinni maksta.

Isamaaliidu „eesti” ja Keskerakonna „Eesti”

Isamaaliit ja Keskerakond pärinevad mõlemad taasiseseisvumise ajast. Nüüd, rohkem kui 15-aastaselt distantsilt vaadates, paistab selgesti ka nende erinev roll tolles ajastus. Meie emakeel võimaldab selle erinevuse ka selgelt sõnastada.

Eesti Kongressist väljakasvanud Isamaaliit on rahvast rääkinud alati kui eesti rahvast – väikese algustähega, silmas pidades eelkõige rahvuslikkust, eesti rahvuskeha. Nende iseseisvus sündis kui eestlaste iseseisvus, veendumusest, et “eestlane olla on uhke ja hää”. Sellest rahvuslikust kindlameelsusest ammutas ürgset jõudu tõepoolest kogu rahvas, kes oma vabaduse kättevõiduks selja sirgu ajas ja häält tõstis.

Keskerakond seevastu on alati mõttes kirjutanud Eesti suure algustähega – rääkinud mitte kitsalt eesti rahvast, vaid Eesti rahvast, kõigist nendest inimestest, kes tunnevad, et Eestimaa ning Eesti riik, niisugusena nagu ta taassündis, on kõige suuremad väärtused maailmas.

Et Eesti jääb alati tähtsamaks kui Euroopa Liit või NATO – selles mõttes, et euroliit ja Põhja-Atlandi pakt on Eestile ainult oma riikliku sõltumatuse säilitamise ja tugevdamise vahendid, mitte omaette eesmärgid, mille saavutamise nimel me peaksime oma riiklikust sõltumatusest loobuma või seda kuidagi nõrgendama. Seal, kus Isamaa ütles Eesti Kongressi päevil veel “eesti”, seal ütles Keskerakond juba Rahvarinde päevil “Eesti”, hõlmates inimesi mitte rahvusmeelsuse, vaid iseseisvusmeelsuse põhimõttel.

Aeg meenutada oma rahvuslikke juuri

Ajad on läinud, käib Eesti hoogne integratsioon Euroopasse ja globaliseerumine (mis ulatub välja Iraaki ja Afganistani). Ma arvan, et just nüüd peaks Isamaaliit meenutama omaenda rahvuslikke juuri, eesmärgiga tasakaalustada Eesti metamorfoosi identifitseerimatu rahvuspõhjaga riigiks. Keskerakond, mõeldes Eestist alati suure algustähega, on mõttes ikka kaasanud ka väikese algustähega “eesti”. Ilma rahvuseta poleks olnud Rahvarinnetki.

Tänapäeva Eestis ei ole enam võimalik rääkida Rahvusrindest. Need, kes seda teha üritavad, kes marurahvuslikult käivad Tõnismäel võõra mälestusmärgi juures oma lippu lehvitamas, samal ajal kui teised seal oma mälestusi mäletavad, ei sobi enam nüüdsesse poliitilisse maailmapilti. See, mis omal ajal oli täiesti enesestmõistetav, tundub avalikkusele nüüd rudimendina, poliitilise mahajäämusena, isegi alaarenguna.

Tänapäeval kirjutab juba enamik eestlasi mõttes “Eesti” suure, mitte enam väikese algustähega. Just sellest räägib tõsiasi, et “Pronkssõdurit peab kõige olulisemaks probleemiks vaid 1,5 protsenti inimestest, selgub Tartu Ülikooli politoloogide värskest uuringust” (Postimees 12.04.2007). Rahvas on arenenum!

Seda enam tundub vajalik, et Eesti rahvas ei muutuks pelgaks “Eesti rahvastikuks”, et suure tähega “Eesti” sees – just nimelt sees, ja mitte kõrval! – säiliks kindlalt ka väikese tähega “eesti”. Kahjuks ei saa me selles täna enam sugugi väga kindlad olla, kui vaatame, kuidas edeneb mitte-eestlaste integratsioon, millest räägib meie president, ja millises tähestikus mõtlevad oma kodumaast meie eurosaadikud.

Vajame Eesti iseseisvuse taastanud jõudude konsensust

Eesti omariiklus ei saa rahvusriiklusena püsida Brüsselis ega isegi mitte Kadrioru tsitadellis. Eesti omariiklus saab rahvusriiklusena püsida ainult Eestis. Just see on ideoloogiline päevaprobleem, mille parim mõeldav lahendus saab sündida vaid Eesti iseseisvuse taassünni juures olnud poliitiliste jõudude konsensuses. Kui ma Läänemaal oma valimisloosungiks sõnastasin “Eesti vajab uut Rahvarinnet”, siis pidasin ma silmas just säärast konsensust, milles eesti rahvuslus saab uue rahvaliku mõõtme, uue kvaliteedi, mis vastab tänapäeva poliitilisele kultuurile.

Just selle pilguga vaatan ma Isamaaliidu ja Res Publica kokkukeevitamise katseid. Öelgu respublikaanid mida tahes – neil ei ole uues liidus ideoloogilist prioriteeti, nad on ikkagi tõusikud ja kergatsid soliidsel rahvuslikul pinnal sündinud Isamaa kõrval. Neil on vaid kaks võimalust: kas neelduda või keelduda. Isamaaliit on neile sellest juba ka märku andnud. Küllap enesele aru andes, et sõna “vabariik” Eesti Vabariigi nimes ei ole tingimata vaja tõlkida “res publica’ks”.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 39 korda, sh täna 1)