Lemmikloom kogu suveks

„Maal oli ütlemata ilus; oli suvi. Oder kolletas, kaer haljendas, hein oli rohelistel aasadel kuhja pandud, ja kurg kõndis seal oma pikkade punaste jalgadega ning vadistas egiptuse keeli, sest seda keelt oli ta oma ema käest õppinud. Nurmede ja aasade ümber olid suured metsad, ja metsade keskel sügavad järved, jah, maal oli tõepoolest ilus!” (H. C. Andersen „Inetu pardipoeg”)

Kevad on samuti ilus, see põhjamaa kevad, kui valgenahksel kodanikel tekib mitmeid huvitavaid ideid seoses päikese, potipõllunduse ja loomadega. Kurb küll, kui inimene endast ja oma nahast ei hooli, veel kurvem, kui ta ei hooli elusolendeist, neist, kes võetakse endile hoida ja mängida kevade tuleku tuhinas.

Alles hiljuti kirjutas Postimees kassipiinajast, paar päeva tagasi ilmus samas lehes lugu, kus küsitakse, et miks varem ei räägitud nii palju ja valjusti loomadega julmalt käituvaist kodanikest, kus olid küll inimeste silmad. Vastus on väga lihtne. Meeldivaist asjadest on kerge ja hea kirjutada, raskeist ja rõhuvaist ebameeldiv.

Pole kevadet, mil osa neist inimestest, kes suveks maale kolivad, ei võtaks kaasa neljajalgset lemmikut. Lemmikut, kes sõltub inimese suvadest ja soovidest, kes ei saa ega oska arvestada sellega, et üürike põhjamaa suvi kestab vaid mõned loetud kuud ning sedagi, et tema oma elu võib kesta just niisama kaua. Mis saab sest rõõmsameelsest ja innukast koerakesest, kes püüdis varmalt täita oma peremehe/perenaise soove. Mis saab sest pehmest ja karvasest kassikesest, kes jooksis inimeste kannal ja tegi tuju heaks oma sisseehitud nurrumootorit tööle lülitades. Mis saab…

Iga kord, kui ma sügisel kuulen maantee äärde poetatud koertest, sureb mus midagi. Sest ma tean, kuidas koerad ootavad oma peremehi. Nad jooksevad vastu igale mööduvale autole, kuni on nii meeleheitel ja lootust kaotamas, et ei taipa mõne hoolimatu või lihtsalt aeglasemalt reageeriva autoroolis istuja eest ära hüpata. Nad saavad heal juhul surmava löögi, halvemal juhul raskesti või kergemalt vigastada ning roomavad teepervele… ootama.

Ootama peremeest, kes ometi tuleks ja korjaks ta üles. Raske vigastusega loom võib piinelda tunde, enne kui saabub surm. Järjest süveneva meeleheitega roomab ta ikka autodele vastu… Kõik kordub. Kuni lahenduseni.

Kas see inimene, kes viib oma looma surmasüsti saama, on julmem kui see, kes jätab ta tee äärde ootama? Ma ei tea. Aga ma tean, et loom, kes on õppinud usaldama oma inimesest kaaslast, loodab tema peale viimse hetkeni. Kes on see inimene, kes jätab looma autode alla jooksma? Ei ole suuremat või väiksemat hoolimatust, on ükskõiksus. Hoolimatuse ja ükskõiksuse teine nimi on aga julmus.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 26 korda, sh täna 1)