Oma Saare uurimus: Kahalast Tõnismäele

Oma Saare uurimus: Kahalast Tõnismäele

 

NL vallutusretke heroismisümbolil leidub väikese Eesti näojooni.Sõjakangelaste mälestuseks püstitatud pronkssõdurites on tardunud palju verd, pisaraid ja valu. Ja aegade, vaadete ning sümpaatiate muutumise lainetes tekitavad need monumendid ka palju probleeme.

Võtame näiteks kas või Kuressaare Vabadussõja monumendi (pronkssõduri) saatuse. Seda on kaks korda maha kistud ja kolm korda oma kohale pandud. Teadagi pole see hauatähis, vaid mälestus kangelastest, kes andsid oma elu Eesti vabaduse ja iseseisvuse eest.

Peamiselt langesid need vaprad saarlased Vabadussõja lõunarindel võitluses Landeswehr’iga. Sellele vaatamata ei viinud sakslased 1942–1943 seda sõjatööstusele olulist pronksi uute relvade tootmiseks, vaid piirdusid selle vanametalliga, mida siin pandi koguma koolilapsed. Ilmselt polnud Suur-Saksamaa riigitegelastel meie pronkssõduri vastu poliitilist viha.

Nõukogude Liidu võimudel ehk stalinistidel aga jätkus vihkamist ja represseerimise hullust küllaga. Nemad alustasid juba kahekümnendatel aastatel kogemuste omandamiseks kirikutornide mahakiskumisega. Ja nende tornikiskujate järglased valavad nüüd krokodillipisaraid.

NL vallutusretke heroismisümbolil leidub väikese Eesti näojooni
Saarlaste ajaloolised kogemused ei luba meid ka täna ükskõikseks jääda Tõnismäe pronkssõduri ümber toimuva suhtes. Keegi isegi kusagil kirjutas, et selle monumendi sõduri voolimise modelliks olnud keegi Adamson, Saaremaa mees.

Siinkohal tahaksime ajaloolise kõrvalpõikena osutada nime sarnasuse tõttu Adamsoni-nimelisele meremehele, kes elas 19. sajandi keskel Kuressaare linnas Toris, käis tihti purjelaevaga Paldiski sadamas, võttis sealt naise, kellega soetas poja Amanduse, ja lahkus seejärel koos kolmeteistkümne Saaremaa mehega Ameerika Ühendriikide kodusõja tandrile, kuhu nad ka kadusid. Amandus Adamsonist sai aga hiljem kuulus kujur, kes modelleeris ka Kuressaarde püstitatud Vabadussõja ausamba, pronkssõduri.

Selles arvamuste kirevuses ja unustatud sündmuste reas püüdsime meiegi, küll siit väina tagant vaadeldes, leida mõnda, mis aitaks Tõnismäe pronksmeest näha pisut teisest vaatenurgast.

Tahaks alustada sellest, et 19.–22. septembrini 1944. aastal püüdsid Nõukogude Liidu Leningradi rinde väeosad kiirete, tankidel ja liikursuurtükkidel edasipürgivate eelsalkadega üksteise võidu hõivata Eesti pealinna Tallinna. See näiliselt patriootiline ülesande täitmine käis võidu poole kallutatud sõjas eelkõige lahingukuulsuse pärast. Liiduvabariigi pealinna „vabastamine” tähendas kangelase kuldtähti, muude ordenite sadu ja hõivatud linna nimetust väeosadele.

Sakslased, kes olid saanud käsu loovutada Mandri-Eesti vaenlasele, püüdsid selle operatsiooni käigus tõkestada vaenlase kiiret pealetungi peateede suunal sedavõrd, kuidas jõuti evakueerida elavjõudu ja tehnikat, eelkõige Tallinna ja Paldiski sadama kaudu. Ühe esimese tugevama tõkkelahingu andis Kose-Anija-Soodla-Kuusalu joonel kindral Kurt Gerocki lahing-grupp, mis põhiosas koosnes mereväe rannakaitseüksustest.

Püüame juba trükivalgust näinud kirjalike andmete täienduseks peatuda lähemalt lahingul, mis peeti Tallinn–Narva vanal kruusamaanteel Kuusalu vallas Kahala küla juures 21. septembril. Kahala oli oma järve ja posti-jaamaga peamisel itta kulgeval liiklussoonel tähtis küla. Nüüd püüame võrrelda kohalike elanike mälus säilinud sõjamälestusi muude ametlike ülestähendustega.

Näiteks sakslased kinnitavad, et kohtumislahing Vene tankikiiludega Kahala küla lääneserval Loo jõe joonel algas enne keskpäeva. Nõukogude allikas märgitakse, et 117. laskurkorpuse eelsalk kindralmajor I. Jastrebovi juhtimisel väljus Rakverest kell 11. Virumaa pealinnast Kahalani loeti ligi 60 kilomeetrit, mille läbimiseks kulus vähemalt poolteist tundi.

Kohalik elanik Adolf Lindvest kinnitas 1975. aastal vestluses, millest on tehtud märkmeid, et sakslased taandusid Loo jõe äärde ettevalmistatud nn Liiva kaitseliini positsioonidele hommikul ja keelasid külaelanikel viljamasindamise tööd ning käskisid peagi algava lahingu puhuks kõigil varjuda. Suur hulk elanikke tõttas varjuma Hirvli metsakülla. Ise tungisid nad õunapuuaedadesse puid raputama ja õunu taskusse ajama. A

dolf Lindvestile, kes jäi kohale ja püüdis nende tegu laita, öeldi, et kas tahad õunad Ivanile jätta. 30–40 punaarmee tanki koos nendel paiknevate umbes ühe pataljoni jao jalaväelastega saabusid külla siiski pärast keskpäeva. Külavanem Jaanus Heina kinnitusel teavad küla vanemad inimesed, et lahingutegevus algas umbes kella ühe paiku.

Esimesena tormas postijaama lähedal tankile vastu Vaga talust pärit Artur Jalakas (1912–1944, arvatavalt varem erariides ringi liikunud Saksa-aegne piirikaitse vastuluuraja), tulistas käsirelvast tankil istuvate Vene sõdurite suunas ja tappis neist kolm meest, kes maeti hiljem külaelanike poolt teelähedaste kuuskede alla, kus nad lebavad tundmatus hauas tänaseni. Ennastsalgav külaelanik püüti kinni, otsiti läbi ja kui tema taskust leiti mingi aumärk, lasti kohapeal maha. Tema hauda Kuusalu kalmistul teavad paljud kohalikud inimesed.

Hetkel, kui tankid hargnesid (sõitsid ka üle kiviaedade), asusid tankidelt ja nende tagant jalaväge tulistamisega peletama ja hävitama ka sakslased. Tankirünnaku tõrjumiseks hakkas küla ja jõe vahele mürske tulistama ka Loo-Muuksi piirkonnast sakslaste 105-mm välihaubitsa patarei.

Adolf Lindvesti kodutalu kuuri taha kukkus mürsk kella kahe paiku. Selleks ajaks oli üks tankidest jõudnud sakslaste kaevikute reale üsna lähedale. Sealt tulistati tanki suunas Faustpatrone (rahvakeeli „tankirusikas”), mis tabades tanki süütas. Saksa allikates märgitakse, et tankihävitaja madrus Havlitschek langes selles lahingus. Tanki meeskonnast jäid järele kõrbenud kondiotsad, mida Adolf Lindvest oma silmaga nägi. Tankis võis olla neli meest. Nende nimesid pole teada.

See edukas kaitse pidurdas punaarmee väeosade kiiret pealetungi. Mööda teed ida poolt tulijaid kuhjus Kahala piirkonda palju. Liikursuurtükkidele järgnesid veel reaktiivmiinipildujad ja jalaväeosad. Adolf Lindmetsa talu keldrisse paigutati lahingutegevust juhtiv staap. Veeti sideliini kaablit. Postijaamas avati haavatute sidumispunkt. Äge lahing kestis ehk pisut üle tunni. Vastu õhtut sakslaste vastupanu lõppes. Venelased tõmbusid ringkaitsesse. Mingi osa soomustehnikat ületas siiski jõe, sest sillad olid õhkimata. Kaberla poolt kostis hõredat tulistamist.

Loo jõe ääres korjati kokku haavatuid ja langenud ohvitsere. Adolf Lindvest mäletas hukkunute hulgas ühte kaptenit ja vanemleitnanti. 22. septembri hommikul, kui kõik oli vaikseks jäänud ja laskmise müra ka kaugemal raugenud, sõitis staabi juurde veoauto ja surnud ohvitserid tõsteti peale. Lindvest küsinud, et kuhu te need viite. Tallinna, vastanud toimingut juhatanud ohvitser. Seitse-kaheksa langenut sõdurit maeti pisut
eemale ühte mürsuauku. Kuhu nad aastakümneteks unustati.

Nõukogude allikate põhjal ollakse arvamusel, et 25. septembril 1944. a maeti Tallinnas Tõnismäe, Toompuiestee ja Kaarli puiestee vahelisele kolmnurksele väljakule esimesena vähemalt kolm Tallinna hõivamise operatsioonis langenud ohvitseri.

Need võisid olla Kuusalu vallas Narva maan-tee piirkonnas langenud polkovnik Konstantin Kolesnikov, kapten Ivan Serkov ja leitnant Vassili Volkov, kellest kahe esimese langemise kuupäevaks on sõjakomissariaadi andmetel 21. september. Ülejäänud 10 punaväelase põrmud, kelle langemisajaks loetakse 22. september 1944, on ilmselt Tõnismäele ümber maetud aprillis 1945, kui selleks korraldati pidulik tseremoonia. Tallinnas oli sel ajal hõivamislahingute käigus langenud ja hiljem haavadesse surnud sõjameeste haudu viies kohas. Tolle ümbermatmise jäädvustanud fotodel võib loetleda ligikaudu kümme puusärki. Iga puusärki kannavad neli sõdurit, mis osutab sarkade kergusele.

18. mail 1945 otsustas Tallinna Linna TSN Täitevkomitee oma istungil nimetada Tõnismäe matmiskoha „Tallinna I Masinatehase töötajate kollektiivi soovil” Vabastajate väljakuks.

1947. aasta septembris avati seal skulptor Enn Roosi ja arhitekt Arnold Alase kujundatud praegune monument. Selle tahvlitel oli esialgu vene ja eesti tähtedega 13 nime. Mingil ajal kadus plaatidelt polkovnik Kolesnikovi nimi, millist muutust seostati põrmu ümbermatmisega omaste poolt mujale.
Lõpetuseks tahaksime veel mõne sõnaga peatuda monumendi valmimise olulisematel momentidel. Esiteks, see „Vabastajate väljak” planeeriti Tallinna linna täitevkomitee korraldusel ja võistlustingimused monumendi püstitamiseks töötas välja linna arhitektuuriosakond.

Saabunud ideekavanditest otsustati aluseks võtta II koha saanud projekt „Dolomiit”. Selle kinnitas EK(b) KK, kes soovis asendada esiküljele kavandatud pärja ja leegi kujutise Suure Isamaasõja ordeni kujutisega. Arutati ka müüri ette ema ja lapse kuju paigutamist. 1946. aasta septembri lõpuks oli Enn Roosil siiski sõduri savimudel valminud. Modellidena kasutati nähtavasti Juhkentalis aega teenivaid eestlastest sõdureid või ohvitsere. Kristjan Palusalu kasutamine langeb ära, sest Palusalu vabanes vanglast alles 1946. aasta augustis. Igatahes tuli monumendi valmimisel kanda põhiraskus eestlastel ja tänapäeval pronkssõdurit Aljošaks nimetada on kohatu.

Tolle monumendi püstitamise ajal tähistas see pronksi valatud leinav sõdur ka neid tuhandeid eestlasi, kes hukkusid Venemaal tööpataljonide ebainimlikes tingimustes ja langesid Velikije Luki lähistel, Emajõel, Sõrve säärel ja Kuramaal. Ja ka neid, kes lebavad nimetutes haudades siin- ja sealpool mõttelist rindejoont.

Sulev Truuväärt
Bruno Pao

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 174 korda, sh täna 1)