Pastor Ivo Käsk tunneb kodututele kaasa

Pastor Ivo Käsk tunneb kodututele kaasa

 

Kopli tänaval asuva Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskuse varjupaiga juht ja adventkoguduse pastor Ivo Käsk leiab, et kodutute alkohoolikute juures teeb teda eelkõige kurvaks vaimsete väärtuse puudumine.

„Kindlasti on mul nendest inimestest kahju, aga see ei ole mingi sentimentaalne kaastunne – et saaks neid toita ja poputada,” räägib Ivo Käsk. „Südame paneb valutama, et nendel inimestel pole elus mitte mingisugust igavikulist sihti ega väärtusi. Neil ei ole elus midagi, mis minu kui kristlase meelest teeb elu elamisväärseks. Aga sama kahjutunne valdab mind kõigi inimeste puhul, kel see puudub.”

Käsk tõdeb, et rahulolu on erinevate inimeste jaoks väga suhteline mõiste. Paar nädalat tagasi tegid turvakodu elanikud üheskoos väljas tööd. Paljud neist polnud hommikust saadik söönud. Soovides teha oma hoolealustele heameelt, tõi Ivo Käsk neile päevakeskusest süüa. Paraku olid soe plov, keefir ja leib paljudele pettumuseks, sest meelsamini oodati hoopiski suitsu.

„Ma omast arust tõin midagi head, aga see, mida oleks vaja olnud tuua, oli hoopiski suits,” räägib Ivo Käsk.

Veel pajatab pastor loo ühest väga vaesest perekonnast, keda ta kunagi külastas. Nende elamine oli äärmiselt askeetlik, suvalistest laua- ja papitükkidest kokku klopsitud hurtsik. Selle maja elanikud jõid hästi palju Fantat ja raske oli mõista, miks nad oma raha Fanta peale raiskavad. „Aga see oli nende ainuke luksus, nende heaolu, ehkki see oli samas võib-olla ainuke asi, mis seal majas meenutas tsivilisatsiooni.”

Ivo Käsk ütleb, et Kuressaares on piisavalt sellist seltskonda, kellel on probleeme alkoholiga ja kes vajavad peavarju. Vajadus on suurem, kui turvakodu ja linna sotsiaalmaja suudavad katta. Samas on linnas piisavalt ka selliseid kortereid, ubrikuid ja punkreid, mille elanikud on alkohoolikud ja kus nii mõnigi heidik saab pikemat või lühemat aega redutada. Juhtub mõni selline koht kaduma, on hulk inimesi tegelikult tänaval.

Nii mõnigi poolenisti kodutu on oma vara ja hiljem ka väärikuse kaotanud sugulastevahelises omandivaidluses. Sageli hakkavad sellised inimesed pidama end ohvriks ja langevad enesehaletsusse. Nad võtavad omaks ohvri rolli ega mõtle, et neil on pea otsas ja käed küljes ning võimalus teha tööd ja ennast ära elatada.

Pastor Käsk on seisukohal, et suurenev alkohoolikute arv kasvatab Kuressaare linnas heidikute arvu. Linnas on palju joodikuid noori mehi, kes ei tee muud, kui jõlguvad hommikust õhtuni ringi ja otsivad uut peatäit. Kordamööda käivad nad läbi vanglast ja vanemaks saades jäävad oma eluga jänni. Toimetulemiseks elatutakse kas kuritegevusest või siis saavad neist varjupaikade elanikud, kes korjavad tühja taarat.

Varjupaiga tulevik sõltub Ivo Käsu hinnangul suuresti sellest, millisena näeb seda kohalik omavalitsus. Pragmaatiliselt on ühiskonnale kasulikum asotsiaalsete alkohoolikute seltskond ühte paika koondada, et neist oleks ülevaade ja võimalus neid mingil kombel tööle rakendada. „Kõik teavad, et sellised inimesed võivad olla väga tülikad naabrid, hästi palju tulekahjusid saab alguse just nende süül,” loetleb pastor Käsk. „Kõigil on lihtsalt kasulikum, kui sellised inimesed on ühiskonna silma all ja neid aidatakse igapäevaste asjadega toime tulla. Et nad ei ole potentsiaalsed üürivõlglased, tülitekitajad jne.”

Vaatamata kõigele on ka ühiskonnale selja keeranud inimestele vaja kedagi, kes neile pühenduks või nendest hooliks. Kes peab neist lugu vaatamata sellele, kes nad on või mida nad teevad. „Olen nendega väga palju koos ja minule on nad kuidagi armsad, nagu oma perekonna liikmed. Teinekord ma lausa tahan seal olla ja nendega juttu ajada,” tunnistab Ivo Käsk, kes viimase aasta jooksul on turvakodus korra taastamiseks teinud ära palju. Vaimuliku ja vanglakaplani pojana on kriminaalide maailm talle tuttav juba lapsest saadik ning olles üle ähvardustest, on ta järjekindlalt suutnud turvakodu ka tegelikult turvalisemaks muuta.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 49 korda, sh täna 1)