Saare vägilane valvab Eesti sisejulgeolekut

Saare vägilane valvab Eesti sisejulgeolekut

 

Kui hiiglasekasvu Raivo Aeg politseipeadirektoriks sai, hakkasid ametkonnas otsekohe liikuma saarlastega seotud naljad. Nimelt ei olnud uus juht ainus kanget verd saarlane, kes Eesti sisejulgeoleku nägu kujundas, teda ootas ees terve “Saare gäng” – nii tollane siseminister, peadirektori asetäitja kui ka referent olid saarlased.

Esialgne seis ei olnud sugugi roosiline – demotiveeritud politseinikud lahkusid madala palga tõttu massiliselt töölt või püüdsid oma rahalist seisu pistisevõtmise abil parandada. Aeg haaras härjal sarvist ja seadis prioriteediks number üks politseinike palkade tõstmise ja organisatsiooni sees karjääri tegemise lihtsamaks muutmise. Nüüdseks on läbirääkimised ja lobitöö tulemusi toonud ning politseinikud on hakanud pärast väljakaubeldud palgatõusu tagasi tööle tulema.

Raivo Aeg lubab oma tööd täie pühendumusega jätkata.

Kui olite noor poiss ja Kuressaare linnas ringi lippasite, kas juba siis võinuks mingi märgi põhjal ennustada, et tulevikus juhite 3500 politseinikust koosnevat armeed?

Jah, organisatsioonis on circa 3500 politseinikku ja veel poolteist tuhat tsiviilisikut ka. Aga küsimuse iva juurde tagasi pöördudes poleks tookord midagi taolist ennustada võimalik olnud kindlasti mitte, ja seda mitte ainult Kuressaares ringijooksmise ajal, vaid ka hilisemal perioodil. Pärast keskkooli lõpetamist valisin hoopis Tallinna Polütehnilises Instituudis masinaehituse eriala ja olin ikka täiesti veendunud, et ma sellel erialal ka tööle hakkan.

Kuidas siis juhtus, et masinaehituse juurest tagasi Saaremaale hoopis politseinikuks sattusite?

Polütehnilise instituudi lõpetamise järel olin Paides tööl ja seal tehtigi ettepanek asuda tööle miilitsasse. Oli valida, et kas ma jään sinnasamasse Paidesse või saan tööle Saaremaale. See Saaremaale mineku kihk oli nii suur, et olgu või miilitsas, peaasi, et Saaremaale tööle saaks! Pool aastat olin siis Kiievis kursustel ja 88. aasta kevadest olingi Saaremaal tagasi.

Mille poolest erineb politseiprefekti töö politseipeadirektori omast?

Sellel on üks ühine joon – see on protsesside ja inimeste juhtimine –, erinevus on just haarde ja vastutuse osas. Sa pead hindama oma otsuste tagajärgi: mis neist sõltub, mis neist muutub, kui kaugele ulatub konkreetse otsuse mõju. Kui oled prefekt, siis omal ajal Raplas olles tähendas see mõju üle maakonna, tänasel päeval on prefekti otsuste mõju palju ulatuslikum, üle regiooni. Olles politseiorganisatsiooni juht, tuleb aga küllalt sageli vastu võtta otsuseid, mille mõju ulatub Eesti vabariigist kaugemale, näiteks mingites rahvusvahelise koostöö küsimustes.

Kas teil vahel niisugust tunnet ei ole tekkinud, et tahaks suurte ja vastutusrikaste otsuste juurest tagasi lihtsa politseitöö juurde ja kurikaelu taga ajada – tegeleda selliste asjadega, millega tavapolitseinikud igapäevaelus tegelevad?

Ei, ei ole. Kindlapeale võib seda ühest küljest seostada ka inimliku edevusega – et sa tahadki võtta suuremaid riske, sa tahad näha nende riskide tulemusi palju laiemalt kui lokaalselt. Praegu küll ei ole seda mõtetki tulnud, et aitab, nüüd lõpetan. Olen endale eesmärgiks seadnud, et nende viie aasta jooksul, mis vabariigi valitsus mind ametisse nimetas, tahan ma oma tööd teha hingega ja nii hästi, kui ma seda teha oskan.

Kui te 2005. aasta septembris politseipeadirektoriks saite, oli suhteliselt keeruline aeg. Politseinikud olid hakanud ametist lahkuma ja oli palju rahuolematust, kuulda oli ka korruptsioonikahinaid liikluspolitseis. Mis te arvate, mis oli niisuguse olukorra üldse põhjustanud? Mis on see motivaator, mis inimest töö juures kinni hoiab?

Kõige esimene asi on palk. Kas tal on piisav sissetulek, et ta saab endale, naisele ja lastele lubada hüvesid, riideid, vaba aega – kõike. Tegime uuringuid ja küsisime inimeste käest, miks sa lähed, ja kõik vastasid: “Töö on väga hea ja huvitav, täpselt see, mida ma olen mõelnud ja tahan teha, töökaaslased on väga head. Töötingimused on ka head.” Aga minekupõhjus oli sissetulek – ei saa selle rahaga hakkama, pole võimalik inimväärset elu elada.

Olete oma ametiajal silma paistnud mitmete reformidega. Kui kergelt need on realiseerunud?

Meil oli kõige esmaseks eesmärgiks see, et jõuaksime väärilise palgani, teine pool oli, et suudaksime rakendada karjääri- ja motivatsioonisüsteemi. Mõlema asjaga me sisuliselt ka hakkama saime. Palgatõusust rääkides andis väga suure ja olulise osa siseminister, kes pidas läbirääkimisi poliitiliste ringkondadega. Ja saavutasime selle, et juba 2006. aasta lõpus eraldati lisaeelarve kaudu meile raha juurde ja 2007. aastast politseiametnike palgad tõesti tõusid.

Tänasest (19.04.2007) Postimehest võib lugeda, et politseinikud hakkavad tööle tagasi tulema. Kui suureks hindate oma isiklikku rolli sealjuures, et asjad on hakanud paremaks minema?

Isiklik roll on initsiatiivi võtmine, sest need on väga suured ja pikaajalised protsessid, millesse on kaasatud – no ma ei oskagi seda inimeste arvu öelda, kes tegelikult nende protsesside läbiviimisse on kaasatud. Aga minu roll on see, et seadsin endale ja organisatsioonile prioriteedid, millest alustada ja kuhu me jõuda tahame. Minu prioriteet oli see, et tagada organisatsioonis töörahu, et inimesed tunneksid end turvaliselt, et nad ei peaks muretsema homse päeva pärast. See oli kindel soov, et me ühel aastal ei teeks mingit palgahüpet ja siis jääksime jälle viieks aastaks seisma, vaid et see oleks jätkuprotsess ja igal aastal lisanduks mingi kindel ports raha palkade tõstmiseks.

Loomulikult lisandub aasta-aastalt prioriteete järjest juurde, aga need olid esimesed, millel on juba ka mingi resultaat. Ja tõepoolest, õigesti ütlesite, et politseinikud tulevad tagasi. 2007. aasta jaanuar, veebruar ja märts olid üle mitme aasta esimesed kuud, kus meie organisatsioonist ei läinud inimesi ära. Varemalt oli nii, et igas kuus lahkus keskmiselt 10–15 inimest. See on minu meelest väga oluline vihje, et meil on teatud asjad õnnestunud.
Kuidas te ennast juhina iseloomustaksite?

(Naerdes) Selle iseloomustuse võiksid anda mu alluvad. Aga arvan, et ma kindlasti ei ole mingi eriline autokraat, kuid samas ka mitte lõputult läbirääkija. Ma ise arvan niimoodi, et olen läbirääkimisteks avatud, pean inimestega läbirääkimisi, kuid teatud hetkel tuleb iseseisvalt vastu võtta otsuseid ja siis, kui need otsused on tehtud, tuleb need ka ellu viia. Ei saa niimoodi, et võtad otsuse vastu ja siis hakkad seda muutma ja jäädki otsust muutma, et kellelegi kuskil meelepärane olla.

Politseipeadirektori amet tundub olevat selline, kus on kerge endale vaenlasi leida. Kas kannate teenistusrelva pidevalt kaasas?

Ei kanna pidevalt kaasas ja arvan, et see pole sugugi nii, et on ääretult lihtne leida vaenlasi. Vaenlasi leiab siis, kui sa hakkad kedagi põhjendamatult soosima või samamoodi põhjendamatult kellessegi või mõnedesse protsessidesse järsku leebemalt suhtuma. Kui suhtuda kõigisse ühel tasandil, ühesuguse tähelepanu ja ühesuguse teenistusvalmidusega, ei ole see sugugi niimoodi, et sulle nüüd vaenlasi uksest ja aknast sisse trügib.

Kuidas teie perekond sellesse suhtub, et niisugust siiski üsna ohtlikku ametit peate?

Ma arvan, et kõige ohtlikum töö on ikkagi neil meie inimestel, kes töötavad tänaval, töötavad kriminaalpolitseis ja kes puutuvad vahetult kokku kurjategijatega. Seal on ootamatused ja ohud. Politseijuhtide oht on seesama oht, mis on kõikidel teistel juhtidel – stress ja närvipinge. Füüsilist ründeohtu üldjuhul ei ole. Nii et pere suhtub toetavalt.

Mismoodi te siis selle suure ohu – tööstressiga – toime tulete?

Mooduseid on mitmeid: kas nokitseda kodus, teha seal mingeid töid, sõita kuskile, käia puhkamas. Viimastel aastatel on küll vähemaks jäänud seda aega, aga mulle meeldib kalal ja jahil käia, niisama looduses olla. Hästi mõnus on oma kodus midagi korda seada ja siis vaadata, kuidas välja tuli. Või võtta saag kaasa ja minna metsa küttepuid tegema. Need on just sellised asjad, mis hästi maandavad stressi – looduses olemine ja füüsiline tegevus.

Kui palju olete praegusel ajal seotud Saaremaaga?

Ikka olen. Just nüüd kaks nädalat tagasi olin pühade ajal Saaremaal. Ema elab Saaremaal, temal on mõned tööd, mis tuleb aidata ära teha, ja teiseks mulle meeldib lihtsalt käia ja olla
Saaremaal.

Millest see tuleb, et Saaremaa on turvalisemaid kante Eestis – kas seal elavad järsku paremad inimesed?

Kõige turvalisemad paigad ongi alati saared. Üks põhjus on eraldatus, need ei ole sellised läbisõiduhoovid. Seal on paikne elanikkond, sind märgatakse, on olemas sotsiaalne kontroll. Muidugi on igal pool olemas kohalikud kaagid ja käivad vahel ka väljastpoolt tegijad, kes siis midagi korda saadavad. Aga kui oled Saaremaal, siis oled nagu seal sees – ei olegi niisama lihtne, et sa märkamatult sõidad siia-sinna, kuskil keegi ikka fikseerib.

Kas see võib tähendada, et kui tuleb Saaremaa-mandri püsiühendus, võib olukord muutuda ning seega kujutab püsiühendus endast teatud turvariski?

Selliseid turvariske on võimalik maandada. Seesama hirm oli ka siis, kui Eesti oli Euroopa Liiduga liitumas ja piiride ületamine muutus vabaks, ei teostatud enam nii põhjalikku inimeste kontrolli. Arvati, et nüüd on totaalne kaos ja kuritegevus hakkab Eestisse sisse tulema. Mitte midagi sellist aga ei juhtunud, viimastel aastatel on kuritegevus hoopis vähenenud. Kuritegevust mõjutavad teised protsessid.

Mis oleks teie sõnum Saaremaa noortele, kes praegu käivad alles koolis ja tunnevad ehk, et Saaremaalt pärit olek on pigem puudus, mitte eelis?

Puudus ta nüüd kohe kindlasti ei ole. Saaremaal on esiteks kasvamiskeskkonna kvaliteet parem ja turvalisem, kui näiteks Tallinnas. Hariduskvaliteet on Saaremaal väga hea, kui vaadata saarlaste edukust kõrgkoolidesse sissepääsemisel, pole meil küll põhjust silmi maha lüüa.
Soovitan kindlasti seda, et mõnda aega tasuks Saaremaalt ära olla ja ringi vaadata ka mujal. Kindlasti ei maksa aga mõelda niimoodi, et ma nüüd lähen siit ega tule kunagi enam tagasi. Pigem tuleb elu näha laiemalt ja erinevatest vaatenurkadest ning kunagi tulla oma juurte juurde tagasi. Ega minagi ole seda võimalust välistanud ja üsna tihti käib see mõte peas, et kunagi tuleb saarele tagasi pöörduda.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 65 korda, sh täna 1)