Toimetulek eksamikartusega

Toimetulek eksamikartusega

 

Igakevadine eksamituhin, mis praegu mööda Eestimaad ringi tormleb, on kindlasti pannud ärevusest põksuma paljude eksaminandide südamed ning teinud niiskeks pöidlahoidjategi pihud.

Samas ei üllata meist kedagi teadmine, et eksamid on juba lapsepõlvest alates üheks meie sooritus- ja omandamisvõimekuse mõõdupuuks, mille suurem osa meist küll oma elu ebameeldivamate koostisosade hulka tahab liigitada.

Millal tekib eksamikartus?

Enamasti saab see alguse kas lasteaiast või jõuluvana ootusärevusest, kui peame mõnd luuletust peast oskama või kooliteatris mõnd rolli mängima. Ja kui mõnel meist tõepoolest õnnestubki sellest kõrvale hiilida, siis hiljem, Suures Elus, seisame ikkagi silmitsi eksamitega, mille käigus tuleb tõestada kas kooli- või kutsealaseid teadmisi.

Eksamihirmu võib ka „omandada“: nimelt kui vanematel on suur hirm eksamite ees, siis kandub see paratamatult üle ka lapsele, kes reeglina oma vanemate käitumisviise, reaktsioone ja kartusi jäljendades need ohtlikeks hindab. Paljude jaoks võivad probleemsed olla ka muud situatsioonid, mis ei ole tajutavad just eksamina, kuid siiski raske sooritusena. Näiteks võib mõne jaoks olla rahvast täis tualettruumi minek psüühiline piin, mis sarnaneb eksamisituatsiooniga.

Enamikul kõnemeestest, näitlejatest, tantsijatest ja lauljatest tekib aga enne etteastet – mis on tegelikult samuti omamoodi eksam – teatud spetsiifiline hirmuvorm, lavakartus ehk rambipalavik.

Kuidas eksamikartus avaldub

Eksamikartuse korral oleme reeglina ärritunud ja väga ebakindlad. Meie keha on pingul, turi jäik ja pinges ning uni rahutu (pole harvad ka hirmutavad unenäod). Sellele lisanduvad sageli ka kontsentratsioonihäired ja mõtlemisblokaadid, milles olles me tavaliselt ei suuda enam midagi tähele panna, ei saa enam millestki aru või unustame õpitu hoopis. Sageli rahuneb inimene siis, kui ta püüab võimalikult vähem eelseisvale eksamile mõelda või kui tarvitab kas rahustavaid tablette või palju alkoholi.

Mitte igaüht, kes eksamihirmu põeb, ei pruugi vaevata kõik need hädad. Inimesed, keda ootab eksam, erinevad ka selle poolest, mille ees neil hirm on.

Eksamihirm võib olla:
• eksamiks valmistumise ees;
• eksamisituatsiooni enda ees;
• hirm mittetoimetuleku ees;
• hirm läbikukkumise tagajärgede ees (ka häbi);
• seotud kahtlemisega iseendas.

Eksamikartuse põhjused

Pabistamine eksami eel on normaalne ja asja juurde kuuluv nähtus ning üldse hirmu tundmata eksamile minna ei ole hea. Teadlased on tõestanud, et mõõdukas annus hirmu parandab olulisel määral informatsiooni vastuvõtuvõimet. Kui aga hirm muudab meid vaatamata heale ettevalmistusele võimetuks selgelt mõtelda, tegutseda, piirates meie eneseväljendust, siis mõjub see meile halvavalt. Kuigi eksami sooritamisest sõltub väga palju, ei ole siiski eksam ise see, mille ees inimesel hirm on – palju suuremal määral on see eksamineerija või kriitiku, esinejatel ka publiku poolt antav hinnang see, mis hirmu esile kutsub. Eriti kehtib see olukordades, kus eksami või esinemise tähendust ja võimaliku ebaõnnestumise tagajärgi üle dramatiseeritakse.

Eksamikartust saab leevendada

Enne eksamit tuleks püüda end võimalikult vabastada saavutusele ja edukusele orienteeritud ühiskondlikest survetest, nagu kujutaks läbikukkumine ja ebaõnnestumine endast suurt katastroofi. Sellisele kujutlusele saab vastumõju avaldada, kui halvimat varianti ehk katastroofi endale silme ette manada – et siis avastada, et üks ebaõnnestunud eksam ei ole veel mingi laastav loodusõnnetus.

Ka kõige hirmutavama riigieksami eel maksab alati meeles pidada eesti rahva vanasõna: „Ega mäng mõisa peale käi!”
Erakordset, aga ootuspärast edu omandatud teadmiste tõestamisel teile kõigile!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 127 korda, sh täna 1)